Saabumine

(kuna netti veel toas pole, lisan selle siia alles nüüd. Õige kellaaeg kohalik 22.16)

 

Olles sihtpunkti kohale jõudnud, mõtlesin, et kirjutaks üht-teist üles. Need kolm lendu olid nii rampväsitavad + lennujaamades ringi jooksmine ja paanitsemine, et õigeks ajaks jõuda pardale või check in’i. Ja no see igavene jant üleliigsete kilodega. Üks tsikk küsis, et mis ma kaasa võtsin, et mul nii väike kohver on (tal endal oli vähemalt 7). Aga raske kohver!! Aga kohal ma nüüd olen. Ma ikka oskan ühikamaja valida. Just siin toimuvad mingid suuremat sorti peod. Muidu on see suureks plussiks, aga praegusel hetkel küll mitte.

Mida rohkem Stirlingu poole, seda ilusamaks vaade läks. Seda ei saa kahjuks mu toa vaate kohta öelda, nimelt teine majatiib, kust arvatavasti see lällamine kostub. Üks tuttav prantsuse poiss küsis juba mu vaate kohta ja ütles selle peale ohhhh pfffff. Sest ta viiendal korrusel ja raudselt näeb päikse loojumist, tõusmist, sillerdavat järve, luigekesi selle peal jnejne. Kuid see selleks, avastamist on siin palju. Eriti kui peamaja otsimine pimeda peale jääb. Ja üleüldse siin on mingi X ehitusega koridorid, mine või hulluks oma toa otsimisega. See on ka segane mu jaoks, et kõnnin pool trepi esimeselt korruselt ja järsku olen kolmandal. Ulme

 Toa muutsin hubasemaks nii, et pagasipõhjast oli miskit kätte vaja saada, seega kõik riided lendasid ettejuhtuvatele riiulitele ja ka vabale põrandale. Kodu kohe. Mingi katkilöödud seinalamp pole ka teema eriti, tirisin voodisse laualambi. Rüüpan teed ja vaatan, kui ahvatlev on tekk ja padi. Siin on veel üsna mitu raamaturiiulit, ka mingi kõrge seinakapp, kuhu ma arvatavasti ei ulata. 3 meetrine laud, tool, prügikast, 4 sahtlit, aken, ribakardinad, radiaator (limited heating nagu öeldi), riidekapp, peegel!!! Ja kraanikauss!!!. Siiski ilgem raharööv. Seinad on valged, nagu suurtest tellistest oleks.

Ühtlasi vabandan ka, et ma saabudes internetiteel endast märku andnud kohe pole, sest siin peab ju toas kaabel olema ja kõige tipuks on siis kolme auguga pistikupesad(mitte, et oleks võinud Heidit kuulda võtta). Siinkohal olen tänatud läpaka aku vastupidavuse eest.

Aga üldiselt on veider veits, täiesti võõras kohas ilma ühegi tuttavata. Ok, mõned on, aga no katsu sa nad üles leida siit üüratult maalapilt. Muidu ollakse sõbralikud ja abivalmid. Naljakas on aint see, et kuna selle veidra Suurbritannia õppesüsteemi järgi minnakse ülikooli juba 16 aastaselt, siis päris noori tilpneb siin kõikjal. Ja teed juhatades viipavad nad õllepudeliga mingis suunas, mis on üheti mõistetav, aga see šotiaksendiga purjakil inglise keel on juba see, millele lihtsalt viisakalt noogutada.

Silm vajub vägisi kinni, ütlen head ööd, Billy Joel ja tema Piano man ka :)