Tulin just õuest, rääkisin korra Lauraga juttu. Ta siiski elab umbes 15 sekundi kaugusel. Pärast seda otse kööki vett keetma ja võikusid valmistama. Tuppa jõudes oli esimest korda tunne, et oo mu kindlus. Soe ja segamini. Aga soe! Mitte nagu õues või ükskõik kus mujal siin majas. Ja saab end jälle teki sisse pakkida, nosida ja miskit ravivat asja juua. Ja muidugi lükata oma kodust tööd edasi. Õõõh, kui paha on olla. Käisime täna Tescos ja ostsin oma elu toiduvarud ära, siis oli jumala ok enesetunne. Ja ilm oli ilus ja soe. Olin soojalt riides. Samas oleks võinud minna seda teedpidi, mis eile ehk siis passida ja põdeda pidžaamas kella 6ni õhtul. Lõpuks viskas ikka kopa ette ja jalutasime Bridge of Allanisse. Astusime sealt kohvikust läbi, kuhu ma homme proovipäevale lähen. Seal oli nii äge! Selline vaikne väike lihtne koht, kus mängib mõnus muusika.
Üksinda võõras kohas on nii nigel haige olla. Sõpsid tunnevad küll muret ja tunnevad kaasa ka, aga hetkel ma taluks kas või närvidele käivat Fridat, kui saaks vaid kodus olla! Ei ole ema, kes sulle teel töölt koju helistaks ja küsiks, kas ma poest šoksi või puuvilju tahan. Pidin ise oma šokolaadi ostma. Vähemalt kostitab Matt laupäeval meid enda tehtud roaga, mõtles menüü juba välja ja puha. Magustoit on ka!
Nüüd on tuju alla nulli, suudab seda parandada video, mida Laura, olles ise lätlane, mulle näitas http://www.youtube.com/watch?v=WUgqXGu_gTQ . See lihtsalt pole normaalne aga NALJAKAS on küll!
Palvetan, et homme parem olla oleks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar