reede, veebruar 26

Kas tas par jautājumu??

See lause nii kummitab mind, lätlased tegid enda rahandusministrist paroodia ja ma ei väsi naermast selle üle!!

Siin peab olema 21 aastat vana, et superliimi osta, aga see ei takistanud mind poundlandis seda saamast. Ma ütlesin müüale I'm twenty, aga teda vist väga ei huvitanud, KUIGI ta ise küsis. 

Eile helistati mingist kohvikust, kuhu ma olin oma cv jätnud. Üldse ei meenunud, millisest kohvikust jutt. Täna käisin seal, leppisime kokku, et kolmapäeval on proovipäev. 

Ma läksin jälle lolliks üritades taga ajada soodsamaid smsi ja kõnede võimalusi. Muutsin või noh, kohe muudan end T-mobile'iks ümber. O2 number jääb samaks. Nüüd järele mõeldes...ah äkki tasub ära.

Oh ja taas meenub eelnevast õhtust iga hetk midagi uut. Selle peale ütlen ma, et kõik teed viivad karaokeni. Ma ei saa aru, mitu korda ma endale lubama pean, et ma sinna enam kunagi ei lähe, nii et ma sellest ka kinni peaks. Masendav. Ja see karaoke onu ütles meie valitud Mika loo peale OU KAMMOON. Vähemalt oli James seal oma joogise jutu ja mäluga, very amuzing. Mul on tunne, et sellest kujuneb iga neljapäevane keiss kuulda ta suus täpselt ühte ja sedasama.

Nüüd olen sült edasi ja vaatan The House Bunny filmi, mille kohta ma ütlesin Mihklile ükskord, et mul on tunne, et see film hakkab ajudele, sest ma ei suutnud end lõpuks normaalselt väljendada. Mihkel ütles selle peale, et kõik filmid, mis me vaadanud oleme, hakkavad ajudele. Ma ei imesta ka, kui nendeks on mingid Onion Movie'd või Anchorman'id. Õhtul Matt teeb meile sööööööki.

neljapäev, veebruar 25

kolmapäev, veebruar 24


Šokeeriv, Ola ei teinudki nalja

pühapäev, veebruar 21

olend olen


Rock Night oli kift. Palju nalja sai ja samas nägin üsna veidraid inim-nähtusi, aga see selleks. Öösel tuppa jõudes rääkisin skaibis Mihkliga üle 2 tunni pärast mida ma otsustasin, et ma reedel loengusse küll ei jõua. Samas andsin endale lubaduse, et kui ise kl 10 ärkan, siis on see mulle märgiks ja ma kobin kohale. Nii ka läks, loeng oli noh nagu nad ikka on, arvestades veel eelneval õhtul olnud ägedat üritust. Mu kõrvale istus üks Nora, kes muutis mu kannatusi natuke lahjemaks, tal ka noormees kuskil teises Euroopa otsas, okei Saksamaal, aga ikkagi. Olen temaga nii ühes paadis!! ;) Pärast loengut hakkas mul elust kahju, sest interneti eest pidin uuesti £25 välja käima, noh ok. Ülejäänud päeva magasin ja olesklesin.

Laupäeval läksime pesu pesema, ma ei mäleta ikka üldse enam, kuidas asjad siin käivad. Lõpuks, kui mu riided kuivatisse jõudsid, unustasin ma nuppu vajutada ja 20 minutit passisime lihtsalt tühja. Hoolimata sellest, et tsükkel lõpuks lõpule sai, ei olnud mu riided kübetki kuivemad, mille tagajärjel on mu tuba täielik katastroof, kõikjal kuivab midagi. Kuigi pean tunnistama, et suur osa on ka niisama korralagedus. Kl 5 läksime pitsale ja õllele, siis kehtis brožüür "Buy medium pizza get another £1.50." See oli vastupandamatu pakkumine, teise pitsa lõpetasime täna Kill Bill 2 saatel. Õhtul oli Matti manu filmiõhtu koos Malibu ja piimaga. Mul on tunne, et see on siin ainus variant piima manustamiseks. Toas vaatasin veel poole silmaga Jason Bourne'i, see jäi poolikuks. 

Täna käisime mäge vallutamas. Poole mäe peal avastasime, et rada ei lähe edasipidi enam mitte üles vaid allamäge ja otsustasime kõige suvalisemast järsemast kohast otse üles ronida. Pärast eluga riskimist koos ohtra naermise, roomamise ja koperdamisega jõudsime üles ning oma üllatuseks avastasime, et ikkagi oli ka võimalus inimese kombel mööda teed sinna saada. Me lihtsalt eirasime seda fakti. Ma eiran siiani. Lisaks kõigele passis seal kuskil mingi vana, kes nähtavasti oli tummalt meie ponnistusi pealt vaadanud. Ka seda polnud meie jaoks olemas.

















































Selle mäe seal vallutame järgmisena




Ühtlasi oli mul täna kerge kultuurišokk. Mul oli eelmine semester meedia seminarides üks tüdruk. Nimeks Ljuba ja nagu ka nimigi juba ütleb, oli ka tema aksent üsna vene oma. Arvasin, et eks ta Venemaalt pärit ole. See pole kaugeltki mitte tõsi. Nüüd millalgi sain teada, et ohhoo ta on Eestist ja lausa Tallinnast. Täna selgus vaikset viisi, et ta on hoopis Peetri külast!!! Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?! Nii et äge, saame Eestis olles ka nüüd koos hängida ja ei pea kaugele oma koduuksest minemagi. Ja pealegi oli ka aeg saada normaalseid tutvuseid oma kodu piirkonnas.

Nii nüüd õhtu jooksul on mul viimane võimalus Leisure Studies raamat käsile võtta ja seda lugeda. Homme kl 10 pean juba tagastama minema. Ja siis saavad hoo sisse meie vapustavad post-war European cinema filmid. cool beans

May your hammer be mighty



neljapäev, veebruar 18

Nupp ei noki, või...?

Kuna ma oma tunde pole viimasel ajal eriti täis suutnud magada, mille kulminatsioon kajastus ühtlasi eilses päevas, siis olin ma lõpuks rampväsinud. Lauraga pidime öösel veel mõlemad Kill Bill osad ära vaatama, aga otsustasime, et teine osa jääb pühapäevaks. Kobisin tagasi oma tuppa, vestlesin väheke oma musiga ja magasin õndsat und kuni kella neljani. Sest siis kostus üürgav tuletõrjealarm ja ma seisin üsna uniselt keset tuba ja mõtlesin, et mis siis nüüd? Mida võtta, mida jätta? Kus mu jope üldse on? KUS TA ON? Poolel teel välja mõtlesin, et mul ikka kõrvatropid kõrvas, passisin pool tundi lausjoodikute keskel, kes lihtsalt EI jäänud vait. Lõpuks sain tudule tagasi, poolunes mõtlesin, et miks mul ninas kõrvatroppe pole ja siis naersin, sest taipasin, et need sinna ju ei käigi. Kell 10 hommikul kuulsin oma telefoni helisevat. Mõtlesin, et kes küll kes küll see olla võiks, sest siin suhtleme kõik smsi teel enamjaolt. Võtsin vastu, mingi meesterahvas kõnetas mind lausa nimepidi, mõtlesin, et mis nali see on. 5 minutit midagi aru ei saanud, mis asjus ta helistab. Siis selgus, et korteriasjus, ta ütles korteri aadressi, mille peale ma kostsin doesn't ring a bell ja mõtlesin, et jään telefoniotsas laua taha magama lihtsalt. Siis meenusid küsimused, mida ma tahtsin küsida ja sain vastused. Magasin rahus edasi kella 1ni. Nii mõnus oli. Virgusin, jõin kohvi, süüa ei viitsinud, käisin loengus. Säästsin oma kõhtu pitsa ja õlle jaoks. Ai see oli hea. Nüüd õhtul veel Rock Night ja ülejäänud nädalalt ma loodan saada telefonikõne tollest kohvikust ja et ma vaevuks natuke õppima.

kolmapäev, veebruar 17

Mul ei olnud oidu detsembris oma kullakallis potitaim kellegi kätte jätta, kes talveks siia jäi ning nüüd ta veel üle nädala niisama passis, segas, häiris ja võttis ruumi mu kraanikausi kõrval, kui mul lõpuks oidu oli ta ära visata. Muidugi vahepeal tahtsin ma teda meeleheitlikult elustada, aga pidin tõdema, et see hästi ei õnnestu. Nüüd on mul ka ruumi, kuhu astuda, koristasin ära oma toa! Tänase päeva jooksul pidin tõdema ka, et Bridge of Allanis mingit tööd pole pakkuda mulle. Ja eile feissisin fakti, et peaks kingadele natuke rohkem kui £5 kulutama. Vastasel juhul on need ühekordseks kandmiseks ja üürikeseks hetkeks näen ma välja nagu ülejäänud linna tüdrukud, nii et siiski ei.

pühapäev, veebruar 14

appi tõttab Tujurikkuja

OOOOOEEEEEEEEEEEEEHH Valentinipäev, no tore on! Teeme ühe laine!! Õnneks mul õnnestub terve päev vedeledes mööda saata ehk siis eiran võimalikult maksimaalselt. 4 tundi olen üritanud uuesti und saada, aga tulutult. Uni kuluks ära, eile sai Red Roomis käidud, mis on mingi mini klubi, päriselt ka. Isegi joogid on minid, kuid see eest mini hindadega! Aga hästi lõbus oli! Tüdrukutega enne Becca toas just rääkisime, et absint on ikka jube ja rääkisime oma kogemustest ja mida ma ühel hetkel oma nina all nägin`? Absindi shoti. Dj tegi välja lausa. Täna on muidugi enesetunne vastav. Ja muidugi ei tulnud ma selle peale, et dokument üleüldse kaasa võtta, taaskord jäi maha. Sellest hoolimata polnud see minu jaoks probleem, ainukesena ei kontrollitud. Öösel tuppa jõudes arvasin, et ma olen ääretult adekvaatne veel inimestega suhtlema, peaks minema Dori juurde ka vabandama, sest ma nägin teda Murray ees ja ma ei kujuta ette, mida ma seal nii kaua ajasin talle.

Eilne päev hakkas üldse sellega, et viskasin pilgu kellale ja jooksin siva Bridge of Allanisse, et enne postkontori sulgemist sinna jõuda, kuid mu mälu pettis mind! Nimelt pandi ta juba 3 tundi enne mu jõudmist kinni. Lonkisin siis tagasi. Siis kutsus Matt uisutama koos Elisabethi ja tema Deaniga. Bussiga loksusime linna, meiega ühes oli üüberpohmas Domi, kes soolapähkleid nosis. Taksoga kimasime lõpuks liuväljale, kus selgus, et see ei pandagi veel niipea kinni, pidime isegi lausa üle tunni ootama, et üks sessioon lõppeks. Istusime kohvikus maha. Nad nõudsid, et ma eesti keeles midagi räägiks, no okei. Sain just hoo sisse, kui Matt mind mu poole jutu pealt katkestas ja ütles, et ma ütleks twelve months eesti keeles. Ma kogemata läbi naeru röökisin selle üle kohviku, mis põhjustas meie lauas 10 minutiks naerulagina. Ja Elisabeth ja Dean olid sellest hämmingus. Uisutamine oli tore, nalja sai! Õhtul jõudsingi tuppa, pärast mida tuli sõnum Lauralt, et me Red Roomi läheks ja ma käbe alksi ostaks. Selleks osutus VIIN. Ja jõuangi jutuga sinnamaani, et Becca toas hängisime. Nüüd mu asjad on mööda teist ühikahoonet laiali, peaks läbi minema sealt, kui vaid jaksaks.

Nüüd ma kuulan oksendamiseni Getter Jaani-Parim päev ja söön end Tiina kommidest paksuks!

reede, veebruar 12

membraan

Oh olu

Haiges olekus pole veel midagi hullemat, kui elada ühikas, eriti kui see langeb veel kokku semestrieelse ajaga, ehk siis kui inimesed kohale tilguvad ja jälle lakkamatult möllama hakkavad. Kõrini kergelt hetkel. Vähemalt on Mihkel töölt tagasi ja saab juttu ajada temaga! Ärgates võtan end kokku, soetan paar asja, käin mõnest kohast läbi, kaasaarvatud postkontorist ning jagan mõned cv'd. Siis siva tagasi sooja teki alla kuuma tee ja hea filmiga.

May god be blessed for earplugs

neljapäev, veebruar 11

Puhta kevad ju, siin

Jõudsin esmaspäeva hommikul lõpuks oma ulualusesse tagasi. Oi, milline kergendus see oli pärast bussisõitu Riiga, lendu Prestwicki, 6 tundi passimist lennujaamas ja veel 2 h rongidega jamamamist. Aga kohale jõudsin! Võtsin väikse uinaku, esimese asjana porter küsis kaua mul aega võttis, et jõuda nii et mu välimusele oli uinak kindlasti suureks plussiks. Enne rääkisin muidugi Mihkliga. Ja pealegi olid mul kerged järelvõnked sünnipäevast, mis oli nii tore ja lõbus! Korraks tuli Matt pärast mu tuppa külla, ajasime kaks sõna juttu, sain Lauraga kokku, Domi juhtusin ka korra nägema. Lauraga suundusime Tescosse toidumoona ja alkoholi järgi, nimelt oli õhtul Ola manu väike pidu. Nii hea jalutuskäik oli, päike paistis, taevas oli sinine, maa on lumevaba!!! Hõissa ja valleraa ma ütlen. Nii selge ilmaga nägin lõpuks kaugemad mäed ka ära, lumetippudega n shit. Muru roheline ja värki. Ainult, et kogu see tekitas illusiooni, et väljas ongi üpris soe, mis põhjustas selle, et nüüd olen ma haige. Jesus fakkk. Aga see ei takistanud mind täna minna tööjahile. Jagasin uljalt cv'sid. Ühes kohvikus pöördusin ühe neiu poole taaskord küsimusega, et kas tööd on pakkuda, mille peale ta vaatas leti all olevat kedagi, kes sealt tükk aega välja ei tulnud ja ütles "Dave, it's for you." Siis Dave ühel hetkel ilmus sealt leti alt ja rääkisime ja värki ning nüüd järgmine nädal, kui selgub mu tunniplaan, lähen tagasi. Ma tõesti nii loodan selle peale, siis on tegevust ja aeg läheb kiiremini kindlasti. Käisin uuesti toidupoes, pean tõdema, et olen taas tudengitoidu peal, samas normaalne.

Lähiajal peab hakkama sügiseks korterit vaatama, enne kui nina alt kõik ära napsatakse ja siis on siin talutav elada ka. Ma juba mitmendat korda rabanduse äärel ja murran pead, et mida inimene peab tegema selleks, et tekitada säänset müra nagu see, mida ma siin kuulen pidevalt. Kuid nüüd naasen ma tagasi oma pooleli jäänud filmi juurde, nii põnev on, film "21." Head vaatamist, kui mu nõu kuulda võtate, et vaadake!