Nupp ei noki, või...?

Kuna ma oma tunde pole viimasel ajal eriti täis suutnud magada, mille kulminatsioon kajastus ühtlasi eilses päevas, siis olin ma lõpuks rampväsinud. Lauraga pidime öösel veel mõlemad Kill Bill osad ära vaatama, aga otsustasime, et teine osa jääb pühapäevaks. Kobisin tagasi oma tuppa, vestlesin väheke oma musiga ja magasin õndsat und kuni kella neljani. Sest siis kostus üürgav tuletõrjealarm ja ma seisin üsna uniselt keset tuba ja mõtlesin, et mis siis nüüd? Mida võtta, mida jätta? Kus mu jope üldse on? KUS TA ON? Poolel teel välja mõtlesin, et mul ikka kõrvatropid kõrvas, passisin pool tundi lausjoodikute keskel, kes lihtsalt EI jäänud vait. Lõpuks sain tudule tagasi, poolunes mõtlesin, et miks mul ninas kõrvatroppe pole ja siis naersin, sest taipasin, et need sinna ju ei käigi. Kell 10 hommikul kuulsin oma telefoni helisevat. Mõtlesin, et kes küll kes küll see olla võiks, sest siin suhtleme kõik smsi teel enamjaolt. Võtsin vastu, mingi meesterahvas kõnetas mind lausa nimepidi, mõtlesin, et mis nali see on. 5 minutit midagi aru ei saanud, mis asjus ta helistab. Siis selgus, et korteriasjus, ta ütles korteri aadressi, mille peale ma kostsin doesn't ring a bell ja mõtlesin, et jään telefoniotsas laua taha magama lihtsalt. Siis meenusid küsimused, mida ma tahtsin küsida ja sain vastused. Magasin rahus edasi kella 1ni. Nii mõnus oli. Virgusin, jõin kohvi, süüa ei viitsinud, käisin loengus. Säästsin oma kõhtu pitsa ja õlle jaoks. Ai see oli hea. Nüüd õhtul veel Rock Night ja ülejäänud nädalalt ma loodan saada telefonikõne tollest kohvikust ja et ma vaevuks natuke õppima.