reede, aprill 30

We're better than you, and we know it!

Blonds do have fun!...khm, more fun! haha. Ei tegelt ma olen ametlikult kõikide inimeste naerualune, kes mind vähegi teavad. Ja ma ei imesta ka, kui ma oma essee valesse esseekasti panin ja see 6 päeva hiljem leiti ja ma selletõttu oma essee feilisin. Leisure testi feilisin ka, selgus, et keegi kontrollis neid sitaks valesti ja kõik said lõpuks ikkagi väga head tulemused, exept me, mu hinne jäi ikka samas. BOLLOCKS! Ja suutsin ikka kilde panna eile BBQ ajal koos näiteringi inimestega. Lasin paljajalu ringi nigu põliselanik ja kõndisin kooli peal ringi alkohol näpus. Arvutiklassis suutsin ma toolilt maha kukkuda. Mu suutlikkus on piiritus. Õhtu venis edasise veini saatel nati pikemaks, kui ma plaaninud olin ning nüüd pole kuigi värske enesetunne. Tagatipuks avastasin ma, et JAH mu kallid kaasühiklased on nii oinad, keegi fucker lasi aknast välja õhuvärskendajat ja mul on tunne, et see kõik on kogunenud minu tuppa ja see ajab veel rohkem iiveldama! Lähen ostan toidukaupa Bridge of Allanist hoopis. Ja mu plaan saada sinikatest lahti lihtsalt ei õnnestu! Mu pool kintsu on salapärastel põhjustel sinine...
Õhtul on pancakes @ Ola's

neljapäev, aprill 29

Scottish dream


Leidsin mooduse näha seda kaunist maad jälle sama pilgu läbi nagu aastaid tagasi-hakkasin Oru valitsejat vaatama. Lapsena ma jälgisin seda iga nädal ja mõtlesin, et oooo sinna ma kunagi minna tahan! Ja nüüd on nii naljakas uuesti vaadata seda ja mõelda oma kunagisele unistusele. Sellega tuli päevavalgele ka mu TVcrush Duncan

Nüüd mul Oru valitseja sõltuvus! Vaadake ka, kui viitsimist on. Aa ja vaadake, kui ilusat kleiti kandis Miss Scotland 2010


teisipäev, aprill 27

Reality check

Ma olen vaimselt väga häiritud. Mitte, et mul oleks Šotimaast olnud ettekujutus kui 100% headust ja null kriminaalsust, aga ma lugesin täna lehte tööl, ainus positiivne artikkel oli sellest, kuidas mingi pere võitis hunniku raha loteriiga (ka šokeeriv news flash, kuidas prestiižne restoran oravaliha pakub, disturbinnnng), ülejäänud rääkisid kas leitud laibast järves või siis peata leitud laibast, lisaks oli viimast pikka aega peetud orjana ning oli jõhkra vägivalla ohver. Võib-olla on mu enesetunne selles, et ma üldse siinseid lehti lugema olen hakanud. Aga ma ei saaaa lihtsalt, kõik tunduvad siin toredad, minu vastu ollakse vähemasti kena-poemüüjatest hindud (v.a. see Glasgow oma, ma pakun, et ta pole eales näinud tsikki viina üle taidlemas nii pikalt), tänaval kõik naeratavad ja teretavad, hahaa eriti, kui ma jooksmas käin ja samad tüübid vastu jooksevad. Teed ületades kostub autodest kommentaare nagu "I like the bum" jne. Samas, kui kliendid kohvikus teada saavad, et ma Eestist olen, siis osade reaktsioon umbes selline nagu see oleks mingi haigus või siis öeldakse nono you are doing very well ja seda tooniga nagu ma oleks kerge vaimse puudega. Üks seniilne crazy lady, keda omanik kardab ja eemale peletab nii kuis võimalik, suutis kuidagi meelde jätta, et ma olen Etioopiast. Võimalik tõesti, et mingi nurga alt lööb mõningane aafriklase tunnusjoon mus välja. Seesama inimene pakkus mu juuste pärast nädal aega tagasi, et ma taanlane.
     I want too break freeee ja ma ei tea, mida ma selle all silmas pean. Ma tean aint, et mul sai kõigest täna kõrini. Pole nagu põhjust muserdunud olla, aga lihtsalt siiiber on. Vot täna kohe tahaks koju ilma pikema jututa ja siis lihtsalt olla. Aga ma tean, et tollest viskab ka kopa ette, nii et ma ei tea üldse, mida ma tegema peaks, et mingit motivatsiooni üleüldiselt millekski oleks. 
Ma tahan nii palju asju ja ma tean, et enamik neist on praeguse olukorra tõttu teostamatud ja nii ma siis pean leppima, et ma üldse ei saa mis ma tahan. Ja samas oskan olla tänulik ja õnnelik, et ma olen saanud nii paljude heade ja suurte asjadega hakkama.

esmaspäev, aprill 26

Minust on saanud üleöö kalorijälgimise friik. Ühtlasi avastasin, et ainuke suhkrukogus, mida ma päeva jooksul tarbin, on lusikatäis, mis ma kohvi sisse hommikuti segan. Mõni ime, et mul pidev väsimus ja peavalu on. Ostsin siis Tesco šoksiküpsiseid, ahmisin endale umbes 5 tükki järjest sisse ning seejärel vaatasin kalorikogust küpsise kohta. Ühes küpsises on rohkem kui mu eilses supis, mida ma pärast jooksmist sõin!!! Mul hakkas halb. Päriselt-mu organism pole vist harjunud, et ma teda maiustega hellitan. Nii ma siis panin need küpsised endast võimalikult eemale ja jäin magama, sest noh, uni oli. Homme olen jälle õhtuni tööl, Stirling ei tundugi nii turvaline, kui päike on looja läinud. Igasugused töllerdavad kõikjal.

Ahjaa, tulge meie boksi!
Seal on palju häid koogikesi, millele ma olen siiani suutnud vastu panna, läbi raskuste!!suurte raskuste

laupäev, aprill 24

Hüperõnnelik

et festival läbi on. Lõbus oli, aga proovid muutusid juba nii tüütuks. Saan end lebosse lasta lõpuks, apart from work. Vähemalt sain ma 8 korda teeselda iirlast, kelle kätt palub poes keegi suvakas, pärast viisakat korviandmist tuleb sisse järjekordne austaja ja palub kätt, mille peale ma karjun FUCK OFF!! Proovis suutis Ross põlvili laskudes oma hargivahe katki käristada, mis oleks päris situatsioonis üsnagi okooou..

Lisaks eksisteerib lõpuks mu kraanikausis äravool. Ja ma sain palju palka 1 nädala eest ning mul on tulemas palju töötunde. Portjee üritas mulle just oma tehtud suppi pakkuda, aga mul oli kuidagi veider seda vastu võtta. Lõpuks surus ikkagi oma šokolaadinööbid mulle pihku nagu mingi vanaisa.

Ja lõpuks-ma kavatsen ülejäänud päeva vedeleda ja naudin vaikset nädalavahetust. Jooksma lähen ka. Tööl täna oli niiiii busybusy 6 tundi jutti, mis on väga ebaloomulik meie kohviku jaoks. Tegin 2 h üle, aga mis sest, sest selle eest saab rahhhhi!

esmaspäev, aprill 19

Ma sain oma laadija kätte!

Nüüd saan ma rahus vahepeal enda seltskonda nautida filmi saatel näiteks. Nii väsitav on kogu aeg vahet pidamata inimestest ümbritsetud olla ja midagi muud ka nagu teha polnud. Teine valik oleks olnud lugeda oma leisure studies raamatuid, mis on igavaimad asjad maailmas! Töö on peaaegu iga päev olnud ja muud üritused õhtuti, peamiselt tšill õues või pubis. Eile oli Matti õhtusöök ja hiljem open mic night. Tänu kõigele olen ma nii väsinud kogu aeg ja ma muud unes ei näegi kui ainult tülitsemist ja vihastamist.

Seal hulgas saatis emme ka suveriideid. Need kannan ma siin räbalateks! Enne kui seelikuid saan kanda, pean ma oma sinikatest lahti saama ja ka harjumusest end enda teadmata igale poole ära lüüa. 

Mul on sjuuke ekstaas, et semester varsti lõppeb! Põhimõtteliselt 3 nädala pärast. Ja siis rügan end oimetuks, et maksta oma tulevase korteri deposiit ja esimene üür. Pingutan ka selle nimel, et kodus saaks suvel natuke kauem olla ja naerda oma koduloomade üle ja aias samal ajal grillida ning õllet libistada. Ahjaa ja Silje pakkus mulle välja varianti minna suvel Norrasse tööle, seal on megailus ja nähtavasti mega hea palk! 

Pean leidma selle aja ka, et Bridge of Allanisse minna pildistama, sain ju digika ka nüüd! gee you are you ™

reede, aprill 16

Wot chu fink love? ya ken?

Või siis Johnny wes ma money? Ma ei tea, miks peaks keegi selle seinale kirjutama, enne seda oli seal Viqueen! 

You wear nothing under your kilt and if people don't believe you...wooft, you flash them and say "See, I wisnae talking shite"!

Ma nii tahaks osata kuidagi šoti aksenti kirja panna, sest kõik kukub kas eriti idiootselt või naljakalt välja. Neid inimesi peab oma kõrvaga kuulma, et aru saada KUI naljakas see on!

Ja mul on kõik päevad ühesuguseks sulandunud. Täiesti vältimatu väsimus, töö, minimaalsel määral koolitööd, toas eriti pole tänu mu läpaka laadija puudumisele. Alati on väljas ilus. Peale tööd uinakut teha ei saa. Kuulan teistest köökidest ja tubadest kostuvat muusikat, et säästa enda mp3 mängija akut. Söön nuudleid ja kui meenub siis ka puuvilju enne kui need halvaks lähevad. Õhtusööke söönud pole, sest ma olen alati kuskil mujal. Nüüd ma kas vean kellegi endaga koos õue või loen raamatut.

laupäev, aprill 10

Ma lihtsalt pean kohe uue postituse j2rgi kirjutama. Eile ei l2inud ma otse tudule vaid oli vaja vut vut vut minna baari. P2rast avastasin, et mu l2paka laadija on kodus. Lauraga koos otsisime meeleheitlikult inimesi, kellel ka Acer oleks. L6puks leidsin oma hero Michael'i, kes yhtlasi ytles Gretele, et ta on mu husband ja et me saame lapse. Ta siis laenas mulle laadjat, sain selle 63% t2is. Passisime selle aja peahoones, kus n2dala sees on s88gikoht. Ma suutsin endast aina lollimat muljet j2tta, sest ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Michael kysis isegi, kuidas ma yldse ylikooli sisse sain! Aga no sain. Ta ytles seda ka, et mu english is horrible, sest ma kogemata kirjutasin cooooool bens
T88l k2isin. David arvas, et hea viis inimesi meelitada on jagada t2naval buy 1 get 1 free flaiereid. Asi l6ppes sellega, et ma astusin lihtsalt sellest ringijooksmisest ja h2mast k6rvale ja pesin aina n6usid. See olukord muutus nii talumatuks. Ja siin on t2ielik suvi! Mul pole s6nu lihtsalt, niiiii m6nus on t2naval jalutada m6eldes, et enne mu 2raminemist oli see yks sopaauk. Nyyd teen ma arvuti ruumis k6ike muud kui oma esseed, mida ma h2dasti tegelt tegema peaks. Sellep2rast oli ka kogu see laadija jama, et mu essee stuff oli vaja k2tte saada kuidagi. I get back to work nowz

reede, aprill 9

Oleks niisama et istuks ja ei nopiks toomingaid

Asi kiskus seekord sinnapoole, et mu reisimine läheb sujuvalt ja viperusteta. Aga näe hakkas üks teise otsa Riia lennujaamas, kui ma oma teada seisin passi tšeki järjekorras, et edasi minna oma värava juurde. Selgus, et ma seisin üsna kaua üpriski pikas järjekorras Milano lennule. Austra leidis mu üles, kui ma lõpuks isegi õigele lennule järjekorras passisin, tulime siis siia koos. Lõbus oli. Lennukil enne take-off''i vahetasin ma sim kaardid ära, et emmele sõnum saata ja no muidugi kaotasin ma kuskile istmete alla oma Zen'i kaardi ära. Õnneks oli seal umbes 2 krooni krediiti peal. Ja issand mul oli lennukilt maha tulles tunne nagu ma kuskil egiptuses õhtuhämaruses oleks maandunud. Niiii soe!

Vahepeal sai suvaliste passikontrollijate ja tüüpide ja onudega igal pool nalja. Kuskil rongipeatuses keegi nägi mind ja kukkus lehvitama ja näpuga näitama, näitas mind oma sõbralegi. Ja nüüd Karinile-ma nägin Glasgow's teise rongijaama minnes kuskil James'i. Ma EI TEA kuidas ma ta juba kaugelt ära tundsin, sest ta oli oma näo pruuniks võõbanud ja kandis feik õllekõhtu. Seletas seal nagu ta alati seletab, üsnagi rassistlikku juttu ajas ja muud iba ka sinna juurde. Sai jälle nalja! Küsis, kas ma oma õega ikka kontakti pean ka Crisi kohta küsis sama.

Ooh lõpuks jõudsin Stirlingusse, siin oleks nagu ikstriim meikover üle käinud. Igal pool roheline, noored jõlguvad suveriietes tänavatel, tuult pole, ja niiiii soe! Nägin Pekkat ja Tiinat ka ja tulin tuppa. Käisin pesus ja näksin nüüd dominot. Ja kuna ma sain bussis ainult kõige ebamugavamas asendis korraks und ja terve lennuaja üürgasid samast perekonnast kordamööda 2 last, siis seal ka tududa ei saanud. Hetkel, mil ma juba suikusin teadvuse ja mitteteadvuse vahel, lasi üks neist kuuldavale erilise kisa ja ma arvasin korraks, et see on tuletõrjealarm. Varsti head und ja sain end homseks tööle!

esmaspäev, aprill 5

Uhkusega öeldud

Et ma olen eestlane ja jumala eest mitte lätlane. Et alati võib hullemaks minna ja praegune olukord ajab naerma. Et ma saan elada mägede ja parema ilma maal. Ja paremate inimeste ja suhtumiste maal. Ma võiks detailidesse minna, aga siis ma juba uhkustaks. Samas kisuks asi väga sarkastiliseks, sest praegune aeg on kõike muud kui uhke ja mul on tunne, nagu ma peaks igast asjast minimaalselt rääkima või üldse mitte mainima, sest kõik tundub nii hell teema.

neljapäev, aprill 1

Prestiwckis oli tore perenaine, jutukas ja tundis üldse huvi igast asjadest. Ilm oli nii ja naa, oli vihma, päikest ja vikerkaart. Tuuline oli läbivalt kogu aja. Und öösel ei tulnud ja kui tuli, siis helistas ema rõõmsal toonil ja küsis kas ma olen juba lennujaamas. Ma saan aru, et kellakeeramine ja ajavahe, aga hommikul kl5 mul sinna küll asja polnud. Hommikusöögi ajal ilmus kohale keegi vanem meesterahvas, kes väitis, et ta tihti Tallinnas käib esinemas ja kuuldes mu küsimust, kas ta Austraaliast pärit on, kajas maja valjust naerust. Lõpuks sattusin ühe lennu peale selleMaamees otsib naistRutiga ja ta PEREKONNAGA, kes on nagu ühe vitsaga löödud. Õnneks ma tegin topelt kindlaks, et ma nende lähedale kuskile ei istuks. Sain lennukis magada. Hakkas seiklus Riias leida üles bussijaam. Iga viimne kui üks inimene ütles et toosama hoone ongi bussijaam, mis osutus pika pusimise peale siiski rongijaamaks.

Läks aega, leidsin õige koha üles. Piletid välja müüdud! Ma tahtnuks nutta lihtalt. Lisaks kõigele ülbitses minuga Ecolines’i müüa, ma ajasin kogemata Eurolinesiga sassi. Siis laamendasin Eurolines’i ukse taga, sest seal oli paus. Pärast soovitati siis jah kl 18.30 kerjama minna istekohta bussis, äkki leidub mulle kohake. Vihahoos nagu ma olin, mitte eriti avasüli kerjustele oma viimset raha ära andma, tuli keegi 20 santiimi nõudma. Lõpuks sõimas mind see kerjus ja ka ümberringi olevaddaamikesedsest mul ei leidunud raha talle anda. Väljas vihasena lagunevate ja ka läbivettinud kingadega istudes arvati veel, et ma tööpostil olen. Ja ega ma vist väga õige otsuse ei teinud ostes Terranovast kõrgete kontsadega saapad, sest oli võimalus, et ma tolles masendavas linnas veel 3 h pean passima. Õnnnneks sain ma bussile, 10 senti jäi piletist puudu, sest mul siiski jäi südametunnistus piinama, et ma oma kasutut 30 senti ära ei andnud ja ma siis loovutasin selle järgmisele kerjusele. Maailma, eriti veel selle riigi inimeste peale olen ma muidugi siiani vihane.

Kodus oli vist pingelangus, ühtlasi närvipinge ja muu stress, mille tagajärjel mu enese- ja kõhutunne mind alt hakkasid vedama. 2 päeva iiveldas nii mis kole ja mul oli teel koju kolmas kõige jubedam kogemus mu elus. Ei, kui ma arvestan need 2 õudust Riia bussijaamas, siis kokku on neid 5.