ja kooliaasta ongi läbi. SEE ON LÄBI! Mul on 24/7 kergendusohe. Ja samal ajal kannatan kannatamatuse all. Ma tahan koju! Nii väga. Süüa hommikusööki õues, grillida oma taga aias ja oma koduloomi taga ajada. Isegi aiatöös võin ma oma abistavat kätt pakkuda.

Karin oli ka siin. Tänu mu usalduväärsetele draamatsevatele sõpradele ei saanud me suurt palju ette võta, aga käisime siiski enne ta lahkumist Dumayat'il ära. See oli hea matk! Nagu esimeselgi korral, olin vaatest sõnatu. Päevitasime ka natuke ning siis hakkas juba kiire. Nüüd ta ongi läinud ja suvel ta Eestisse vist ei satugi. Ülinõme.

Ja mu superetteukujutus kolimisest on hävitatud, sest autoga tüüp peab kuskil mujal olema kolimise päeval. Eks me siis bussiga käime oma 10 ringi, et kõik oma asjad sinna tassida. Kena. Aga selle nimel tasub pingutada, et siin ühikas võimalikult vähe päevi järele jääks. Homme lahkub Silje, tähistamaks kõike head ja kõige hea lõppu, korraldame oma pub crawl'i. Nüüd siis tõmban hinge kõigest ja naudin vaba päeva. Homsest algab üks megakoristus ja pakkimine. Oi ma tahaks kodus olla!