teisipäev, september 28

we oughtta sustain normality now

Kuttidel sai weed otsa, siis ei jäänud muud üle, kui natuke aega reaalsuses vireleda.haha. Mul pole väga tihti igav, nüüd on mul igav ja kirjutan oma seikkadest.Omad võlud sel igapäevasel koolil ja ei ma nurisegi, sest see oleks paljude eesti tudengite suhtes väga ebaaus. Koolis passin palju ja isegi õpin! Istun nii tublisti raamatukogus ja loen, kusjuures väga huvitavaid tekste. Eelmine aasta oli nagu igavus kuubis võrreldes selle semestriga. Õpingute raames vaatame isegi kinos filme nüüd. Esimene reede ma sinna ei jõudnud tolle poola viina pärast, see reede vägagi jõudsin, aga vaevaliselt ja ütleme nii, et ma jäin kuskil 20 korda magama, kuigi väga actionit täis film oli, mürtsu ja märulit jagus seal, a ma nagu nott. Neljapäeval läksime klubisse, kuhu ma varem veel sattunud pole. Ma kandsin ühe tundmatu tüdruku no VÄHEMALT 15cm kontsi, tekkis veits koljati tunne arvestades mu tavapärast ülevaadet rahvamassile. Ma ütlen, kui te tahate võimalikult palju araablastest sõpse või siis niisama, et iga jorss end sulle külge poogiks, siis minge sinna!
Eelmine teisipäev oli suur ja uhke plaan minna transmissionile, aga kui passida Studios-ülikoolibaaris liiga kaua ja karaoket kaasa üürata, siis juhtub see, et transmissionil jäävad bändid kuulmata ja nägemata. Ja pileti eest makstes keegi ju seda meile ei võinud öelda, et pillid ammu koos. Läksime aga rõõmsalt alla korrusele ja diskotasime. Ja siis hakkas kergelt koitma, et keegi enam ei esine, kui mingi tüüp laval juhtmeid kokku keris.
Parim pubi Whistlebinkies on uute omanike käe all nii nõmedaks jänkide pesaks tehtud, et no ei taha minna enam sinna.
Aiijjaa me käisime 2 naela eest Inceptionit vaatamas, nähtavasti tegi müüa apsaka, a no oma viga! Jumala äge film oli, tahaks uuesti näha. Mu tuba võttis taaskord uue ilme, panin asju seintele NING Corry õpetas, kuidas radikas tööle käib, mis käivitus oma 7 tundi ja ma öösel ärkasin suure kuumuse peale. Ega väljalülitamine ka ei aidanud, siiamaani huugab see. Täna tagasiteel koolist linna tekkis koduigatsus, see buss oleks võind otse Mõikku sõita...aga ei see tunne möödus, sest ma taipasin et ma olen ju ometigi ŠOTIMAAL! ja see on äge
Korteris on lood normaalsed, väljaarvatud see lakkamatu laga köögis, mida koristab ainult Laura. Pesu pestes väriseb trummeldamise ajal terve maja. Esimene kord mind jas lausa itsitama.
(ma illustreeriks pooli lauseid piltidega, aga mu arvuti hetkel ei võimalda seda)

laupäev, september 18

Corry juba tund aega tinistab oma kitarri, mis peab ilmtingimata olema võimendiga ühendatud. Ma tahaksin öelda, et vähemalt teeb oma eluga midagi, mitte ei pane narkotsi kuskil nurga taga, aga nähtavasti ta teeb allkorrusel praegu mõlemat kooraga, nii et tema puhul see ei kehti. Hea, et täna eilne pole, sest siis poleks ma tema loovust küll välja kannatanud, ma ütlen, et selle põhjuseks oli neljapäevane poola viin! Oo õudu, kõik peaksid oma elu jooksul selle ära proovima, et siis teada saada, KUI suure kaarega sellest viinast peaks mööda kõndima. Seda und mul ikka jagus ka veel täna ööseks. Kl 3 sadasid poisid sisse, ärkasin itsitamise ja tulede vilkumise peale, nad lõbustasid end lülititega. Vähemalt hea vaheldus öistele tuletõrjealarmidele, nad on ikka öösiti väga näljased JA hajameelsed.
Mul on va kotkasilmad, treenisin neid piisavalt, et oma tumeda ekraaniga toime tulla. Kuigi väga tervislik see vist pole. Oma töö olen ma tagasi saanud ja omaniku sõnul on tal hea meel, et ma tagasi olen.
Lõpuks jõudsin oma toa posterdamiseni, pole varem mahti olnud ja pean tõdema, et see maht hakkab juba üle minema, aga ei tohi ju pooleli jätttta. Ja ma lõpuks olin nii osav, et 10 naelase top-up'iga saan 300 tasuta sõnumit saata, nii et kes vähegi UK'sse satub, smsige mulle terviseks ja ma pommitan teid sõnumitega! Või veel parem, tulge külla, mu kutse on alati jõus:)

pühapäev, september 12

Nagu mu oma reisip2evik

Reis Londonisse sujus ilma viperusteta nii yllatav kui see ka pole! Ainult Riia lennujaamas tekkis tunne, et tahaks aint koju tagasi!! Aga mu tuju t6usis m2rgatavalt, kui ma lennukis akna alla istuma sain ning veelgi enam, kui Norras maanduma hakkasime, see oli lihtsalt nii ilus! Londonis esimene 6htu n2idati mulle kesklinna, Soho piirkonda ja ka China towni. Kogu selle aja peale ma vaevu n2gin m6nda inglast. J2rgmine p2ev j6lkusime ka Big Beni kandis, kui j2rsku vedas meid Karini boss hoonesse, kus olla kino muuseum ainult, et seda pole seal enam 11 aastat. Hyde parkis k2isime, tahtsin ilgelt ka Notting Hilli n2ha, salamisi lootes, et ma selle Hugh Granti raamatupoodi ka n2en. Silma ta ei hakanud igal juhul. 6hta viidi mind kuskile, kus m2ngisid vanakesed v2ga vinget ja hoogsat jazzi, mille saatel osad doupi all noormehed lausa h6ljusid. Neil kulus gig'i ajalp2ris palju vett. Heidit n2gin ka nii ta t88juures kui ka kohvikus k2isime, Karin lubas,et sellest saab tema kvaliteetaja pleiss. Ylej22nud aja veetsingi ma kas Karru kohvikus passides v6i juues, seal on megatore v.a. need ylepulbitsevad tunded omanike vastu, see on ikka kino kui l2bi k6igi n2rvid 6htuks on.
Kohtasin palju toredaid inimesi, k6iki tahan kindlasti oma elu jooksul veel n2ha. Viimane 6htu viidi mind bluesi puppi, kus m2ngiti kyll k6ike muud kui bluesi, aga oi kuis ma jalga keerutasin! Ja ega ka seal ei puudunud vaatepildilt antsu v6i jumal teab mille m6ju all naised, kes hirmsasti yritasid muljet j2tta. M2rkamata nad kindlasti ei j22nud, a ma hea meelega kustutaks selle m2lust, mida ma seal n2gin neid tegemas.
Londonist sain bussiga 9h Glasgowsse, aeg eriti ei lennanud, aga v2hemalt shotimaale j6udes oli vaade aknast h2sti ilus. Eile n2gin Aleksandrat ja k2isime ylikoolibaaris. Nyyd j6uan ma selleni, et mu l2paka ekraanivalgustus on l2bi, mis on taas j2rjekordne 6nnistus ja lausa lust olla ilma arvutita ja passida arvutiklassis ylikoolis, seda enam et ma ju siinsamas yhikas enam ei ela. Homme l2hen kaen palju plekib parandus. T88koht on mul olemas, siitsealt tuleb kokku hoida, mis ma yltesin-tere turbonuudel!
Update lyhidalt tehtud, ma ei viitsi pooli asju kirjutada, l2hen hoian raha kokku ja jalutan linna tagasi, et siis syya ja Siljega kokku saada, 6hta n2htavasti pidu

reede, september 3

nurin

Jumalast huvitav, kuidas inimene, kellel pole päevad läbi nagunii sittagi teha, sest Stirling on hetkel täielik ghost town, lubas mu eest paar sõna mu üüri teemal kosta, KUI tal see meeles on. Jesus fakk, ma pole veel sinna jõudnudki ega reaalselt inimesi veel kohanudki, kui mul selleks enam mingit tahtmistki pole. God have mercy noh. Või äkki...ma eksin. Kaks ja pool meest võib müstilisel kombel terve su aja röövida ja ise sellest arugi ei saa ja teades seda inimest, siis sina võid ta ebaloogikast läbi närida, ega tema siis seda tunnista. Õnn on nii mu õuel iga kord, kui tema peale vaja loota. Teine inimene, kelle poole ma esialgselt pöördusin suudab alati päevast-päevast-päeva nii üüberkivis olla, et ta kindlasti praeguseks hetkeks ei saaks arugi, kes ma selline olen. Ja see, et ma muidugi suurele hulgale elusuuruse teene teen ja lasen mingil lambil jorsil enda toas ööbida nädal aega, ei ole muidugi oluline, ei abi pole vaja kordki osutada, kui ma seda küsin, go fuck yourselves, no ausalt.
Veel huvitavam on see, et vähe sellest et see ilm ja säänne torm just tuju ei kergita, paneb ta veel nii näkku, et hotellihoone uksekaardid ei tööta ning tihti kasutuses olev uks, mis lukust lahti on, lihtsalt ei tule ka kõige parema tahtmise juures lahti ja tagatipuks tekitab see inimestel nõdrameelsusmomente nii et ma lähen hullllluks peast.

neljapäev, september 2

Unistused suured

Ma juba niivõrd väga ootan Šotimaad! Veelgi enam Kariniga le Londonis peo panemist, või siis mingis hullusehoos semitardilt turistima hakkamist. Ma tahan näha oma sõpru, korterikaaslasi, linnakut, linna, oma tagaaeda, tahan tollesse armsasse voodisse, kuhu ma saan 2x2m teki alla ära uppuda. Tahan, et kõik oleks mul mitte enam kui 5 minuti ulatuses, et ma tänavat saaksin ületada vaadates ennekõike paremale, nagu minu jaoks tegelikult õige on. Ma tahan oma tööd tagasi, mis tähendab 90% leti taga sudoku lahendamist, aga vähemalt on mul ärkveloleku ning unerütm siis taas paigas. Ma tahan õppida! Kuigi raudnael, et sinna jõudes pean ma veel kõrgemaid vägesid appi paluma, et kahenädalane freshers ka veel üle elada! Oijummmmel
Jumala imelik on minna ära ja teada täpselt, mis sind ees ootab. Ma mõtlen, et kogu keskkond ja übritsev on ammu teada. Samas on sees selline kõige suure ja huvitava uue alguse õhin kah mul. RAD!
Ma olen küündinud tasemeni, kus ma isegi tööl olles suudan sisse magada, ma ju ütlesin, et tekiga hakkab liiga mugav ja siis on kellad!
Mu aja planeerimine on nii epic, vot nii epic, et mul 1 vaba päev töölt ning kuna elu vajab Eesti pinnal viimset elamist enne minekut, siis pööran ma endiselt unele vähe tähelepanu, aga see on jumala ok