jällegen

Just nagu ma ei suuda enam situatsiooni enam õigesti hinnata ja vastavas keeles kõneleda inimestega, on mulle Inception nii pähe hakanud, et hakkasin oma teooriaid leiutama. Oleks ju hirmus, kui iga öö näeksid unes eelmise öö june järge. Siis lõpuks ei teaks, kumb on reaalsus, kumb mitte.
Reaalsustajust rääkides, siis ma poleks nagu Stirlingust pikemaks ajaks üldse ära läinud. Karitaga sattusime üks õhtu tänavatele, kuhu ma veel sattunud pole kordagi, temast rääkimata. Tekkis nii erineva koha tunne, mis on hea, sest pikema aja vältel on Stirlingul vähe midagi uut pakkuda. Elu jookseb siin nii oma vaikset viisi ja see tundub nii õige koht. Ma ikka raskesti rahul endaga. Kõik on nii paika loksunud, isegi see tüüpiline Šoti ilm, millest ma elu aeg olen ainult halba kuulnud, lõpuks ilmutab end. Juba jutu järgi tegelt terve suvi ja võin seda kinnitada siin veedetud aja põhjal. Tavaliselt, kui on nii vihmane, siis kaasneb mingi rõve lõpmatu sopp ja muda ja nahhaalsed autojuhid, kes jalakäiate ja põhjatute veelompidega ei arvesta, siis siin selliseid asju pole! Lihtsalt vihm. Ja no külm on.
haha ma jõudsin täna reedestele filmivaatamistele ilma igasuguste järelnähtudeta! Ja mul on siiralt hea meel, sest väga hea film oli- The Piano. Kohe väga hea. Nii hea on ennast uhkeks teha nii lihtsa vaevaga. Ja no isssand, kuidas ma naudin oma meedia seminare, me õps on nii asjasse pühendunud ja nii innu ning kirega räägib, kohe näha, et mees teab, mis mees räägib! Mitte nagu European Cinemas, kus sa peaksid ammutama mingit teadmisi, kui filmi kohta on fakt "This is considered to be the first science-fiction film and the first parody of science -fiction" ja ainuke, mida õpetaja suust kuuleb, on "this confuses me too...so...." noooo selge, üsna entertaining kohati