pühapäev, veebruar 27

now

Stirlingus on nüüd ilmad hämmastavalt soojaks läinud. See, et ma Silje juurest särgi väel klubisse jooksen, pole mingi näitaja, aga nüüd on tõesti ilmad soojad ja ka ilusad. Eelmine kevad tuleb meelde, kui kõik oli nii muretu ja siis meenub, et ikka veel on kõik nii muretu! Nii mõnna, mu ellu saabub lõpuks valgus. No ausalt, esimest korda nägin ma siin päikest üleeile(mul kulus 2 nädalat enne kui nähtavus selgines ning ma lõpuks mägesid nägin ning avastasin et ooo nendel on ikka lumi veel peal). Täna küttis päike mu toa nii soojaks, mis tulevikus ei saa väga meeldiv olema ma kujutan ette. õhtul käisin korra aias ning ülealt vaatas vastu tähistaevas. Kõik läheb aina rohelisemaks. Millegi pärast pole mul enam seda kommet kohe telefoni haarata ja igast asjast pilti teha.
Vahepeal olen natuke pidu pannud ja siis mitte. Enamik ajast küll mitte. Käekella ostsin 10 naela eest, küll see kulub mul marjaks ära. ühinesin ka jõusaaliga, oi kus must saab fit lady varsti. Kayakkimise proovin ka ära, ma ei tea, mis see eesti keelne sõna peaks olema, aga ma igatahes lähen vaatan asja üle.
Esimene täis nädal koolis oli täitsa okei, kuigi vahepeal mu enda otsuste tõttu on mul tundide viisi vaba aega loengute ja seminaride vahel, siis ma käin ringi pea laiali otsas. Ei suuda otsustada, kuhu minna mida näha. muidu elan siin tavapärasesse rütmi sisse. Ma viitsiks kõike teha, aga nagu tööle üldse ei viitsi minna, ma ei teagi kohe miks. Aga ma sunnin end, mis üle jääb. Ja muidugi nädala uudis on see, et Mihkel tahab juba mais siia tulla terveks suveks ning kuna ma teda siit enam ära ei taha lasta, siis nähtavasti on ta igavikuni siin!

reede, veebruar 18

Okei, mu teine katse juua poola viina ja mitte järgmine päev pohmellis piinelda lihtsalt feilis jälle. Aleksandra meha pool oli polish vodka night, kus kõik mehistes kogustes poola viina kokku ostsid. Ise enesest oli hästi tore õhtu, aleksandra luges kokku 11 erinevat rahvust tolles korteris sel õhtul, pole paha! Polegi vist nii kirjus seltskonnas olnud. Siis suundusime Dusk'i, kus ma kohe PIDIN õlut peale jooma, seekord lõppes küll pidu eriti õnnetult. Lohisesin koju Silje ketsid jalas, sest ma ei suutnud oma 10cm kontsades lihtsalt olla enam.
Eile arvasin heaks oma tortilla wrappide jaoks praadida ära 800g liha, mida pikema vaatluse käigus selgus et on päris palju. Mul on tunne, et ma nüüd mitu päeva söön igaks söögikorraks 3-käigulise hakkliha eine. Eile läks wrappidest süda pahaks, täna tööl aga muust ma ei unistanudki, sest nälg tahtis silmanägemist võtta. Mul oli jõud lihtsalt nii otsakorral ning lisaks olin ma üübervaludes. Davidil hakkas must kahju ja lasi mu varem koju. Oi kui tänulik ma olin.
Eile käisin Silje pool, vaatasime European Cinema jaoks esimese filmi juba ära nimega Irma Vep. Kõige geniaalsem osa selle filmi puhul on fakt, et see pealkiri on anagramm Vampire'ist. Pmst taheti teha remake'i Les Vampires(mingi megavana prantsuse film, vana as in kohutav) , mis nägi täpselt identne välja, aga produtsent ei suutnud uskuda, millise pasa nad kokku olid keeranud ning lõpuks produtsent oli eneka äärel ning hangiti uus tüüp filmi tegema.
Ahastus tuleb peale lihtsalt, ma ei saa sinna midagi parata, aga no prantslased on ise süüdi selles, mis arvamus mul nende filmioskusest on, ses mõttes, et lähtudes mu õppeprogrammis olevatest filmidest. Ainult 1 normaalne on siian olnud. Anyhoo, täna lähen jälle sinna, Silje värvib mul juuksejuuri. JAH ma suutsin osta vale tooni, sest ma vaatasin ainult pakendil olevat naisterahvast. Ma vannun-see tsikk on erinevate juuksevärvide pakendite peal. No mikkkks!! Samas, Aleksandra ütles, et ma vist siis ka seda värvinumbrit ei vaataks, kui see sama tsikk mingi brüneti värvipakendi peal oleks, ütleksin et it's the same lady!!! ja ostaks ilma mõtlemata ära selle. Kohe näha, kuidas ma ei poolda mõtlemist...

pühapäev, veebruar 13

saavutused

Olles tundide viisi oma blogi kallal mässanud, parim mille peale ma tulla sain oli Peter Griffin oma hiilguses.
Teistest saavutustest rääkides, siis tahtsin ma tööl eile sudokut lahendada ja ütlesin kliendile, et ta seda ajalehte ei võtaks, kui ta seda kangesti võtta tahtis. Selle peale ütles ta, et you got 5 minutes! Little did I know et see on elu raskeim sudoku ja tunni ajaga suutsin ma leida ühe numbri! Siis ta lahkelt andis mulle teise ajalehe öeldes, et seal on lihtsamad...
JAAA ma sooritasin elu parima ostu, ausalt. Ma ostsin 48 penni eest (Tesco value ju) uued pinsetid, sest ma oma vanad eluparimad pinsetid kaotasin kuskile ära. Ja need on parimad pinsetid maailmas!!
Ning meie internet viib nüüd juba vaikselt kõiki hauda, asi pole ainult minus. Ja hoopis teine tunne on sees, kui kõik tagasi on. Muidugi mitte Dany. Selline tunne, et kõik läheb lõpuks endistviisi, isegi kui see endistviisi tähendab pidevat peavalu millegi üle, a see ongi kodu. Aga ega ma jumala eest järgmine aasta siin ei taha elada. Kolin Silje korterisse, kus on kõigest 90 naela odavam üür. Võtan kevadel siin elult viimast,sest siin on ju aed, kus me saame teha uhkeid aiapidusid.
Varsti Aleksandra ja Lauraga uude kohvikusse, kus on alkoholi litsents ka!hehe

reede, veebruar 11

jõudmine

Täiesti ulme, ma jõudsin Stirlingusse 5 tunniga! Varem oleks ma selle ajaga heal juhul Riia lennujaama jõudnud...olgu tänatud ryanair'i otselend. Ma ei mäletanud isegi, milline võti millist ust keerab. Lõpuks sain tuppa ning kiikasin kööki, muidugi oli seal täielik sealaut, mis nüüdseks on ära koristatud. Kuna ma kööki ja selle olukorda olin juba näinud, ei julgenud ma vannituppa üldse vaadata. Aga see polnud üldse nii hull, selle koristasin ka ära. Eile rääkisin Gaviniga paar sõna juttu ning asusin oma sooja teki all paikseks ja vaatasin oru valitsejat. Mitte lõpuni muidugi, sest mu pea undas sellest lennust ja veelgi enam sellest võrratust maandumisest, ausõna ma oleks võinud vanduda, et ma jään kurdiks ühest kõrvast! Silje juba andis teada, et "vodka night tues" ehk siis teisipäeval on Aleksandra mehe pool poola viina õhtu, loodan, et olen selle joogiga edaspidi ettevaatlik. Hommikul ma kaua ei maganud, sest elekter sai otsa. Kuidas on see võimalik, et õhtul oli alles 17 penni ja hommikuks oli see üle 6 naela miinusesse jooksnud??? Ma ei mõista seda, me oleme vaid kahekesi ju siin hetkel. Hommikusöögiks sõin ma lahustuvat suppi ja kõht karjub juba uue toidu järgi, aga ma ei taha õue minna, sest otseloomulikult sajab vihma. Vähemalt on soojem kui Eestis, ja lund pole!! hoopiski kevad hakkab juba jõudma, aknast välja vaadates sain teada, et see puu meie aias on paju...pajupuu? Aga see ON paju, ma ei tea, mis värk on. Vaikselt hakkab roheliseks minema kõik. Nüüd istun siin vihmavangis ja loen raamatut, õhtul peaks kauaigatsetud inimesi ka nägema.

kolmapäev, veebruar 9

minemine

Algul ma mõtlesin, et ainuke asi, mis tagasi Šotimaale minemise juures kurb on, on see et pean oma kalllllimast eemal olema, aga samas see ei teinud mind kurvaks, sest esiteks nagunii see aeg läheb kiiresti, teiseks tuleb ta mulle nähtavasti vahepeal külla ja kolmandaks on mul seal nagunii tegemist nii palju ja nii huvitav, et aega nukrutseda väga pole. Aga imelik on see, et nii pea, kui olla lahkumise üle nii õnnelik ja hoopiski mitte kurb, siis tuleb tahtmatult mõte, et oled siis nii halb inimene ning see võtab juba pisara silma. Siiski seda on enne ette tulnud, oleme üle saanud ja tuleb nagunii veel ette!
Ja nüüd vähe sellest, et mu tuba üldse enam ilma piltide ja postkaartideta seinal üldse minu toa moodi pole, oli mul täna viimane aeg lahti saada kogu oma pahnast ja prahist, kohati küll armsaks saanud asjadest, lahti saada, sest ees võib oodata suur kolimine nii, et mind ennast siingi pole. Sellest tekkis küll selline igavikuline tunne, et ma nii pea enam Eestisse ei tule.
Vahepeal leidsin ma tänu koristamisele sahtlist 50 euri, mis mind korraks rõõmsaks tegi ja siis uuesti see, kui ma mõtlesin et milleks üldse kaasa pakkida oma 5 asja, ostan sealt parem uued vajalikud asjad. Homme peaks Ülemistelt päeval läbi käima, aga ei raaaatsi kohe üldse jalga õue tõsta, sest Mihkel on siin terve päeva, lend alles õhtul. Südant kergendav on ka see, et ma napilt rongile jõuan, millega ma seal koju saan. Ja laupäevaks on mind juba kohvikusse tööle pandud, selle üle olen ka õhinas!
Moby saatel chillin ja mängin tetrist nüüd

teisipäev, veebruar 8

tänud

Suured tänud südantsoojendavate õnnitluste eest! Ja mul oli elu toredaim sünna. Mihkli sõnul pidime ta vanemate juurde minema ning enne seda linnast igalt poolt läbi käima ja kui me ühel hetkel patricku teise korruse kambrisse jõudsime ja ma nägin seal mingeid tsikke istumas, mõtlesin ma, et kas tõesti ma pean jälle Mihkli sõbrannadega olema. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on Gretega, ja Liisiga! Hiljem saabuv seel inimesi ja see oli nii maailma armsaim Mihklist. Tahtis, et ma enne tagasi minekut veel kõik korra ära näeks. Sõime, jõime patrickus, edasi shootersisse ning lõpuks olime ikka tacos nagu kombeks on. Magasime pool ööpäeva maha, aga ikka oli nii saast olla paari tunni pärast, raisk. Emme tegi mu sünnaks nii palju süüa, kuigi me olime siin kolmekesi. Viimased kodused maitsvad toidud ja ma olen tagasi oma tudengidieedi peal.
Veelkord aitäh rahvas!

reede, veebruar 4

Miks ma pole ammu update'ind

Sest kogu mu aja röövib Miku ja boooooze.
Kuutsekast tagantjärgi nii palju, et esimesel päeval mul vist pohmeluse, väsimuse ning jäägermeistri ringide koosmõjude tagajärjel ei tulnud lumelauaga sõitmine kuigi hästi välja. Olin lausa naerualune, ka endale. Poole päeva pealt see jant lõppes, sest mu üüber otsus juu lisaks jäägupläskust ka Vana Tallinna pläskust, siis see titemäel sõit ei edenenud kohe üldse enam, nälg oli ka ja ega iiveldus mu enesetundest puudunud. Võtsin uinaku ja hiljem arvasin, et Mihkel oli mu luku taha jätnud teisele korrusele ja ise poodi läinud tüüpidega. Passisin nii tühja kuni helistas mulle Mihkel ja ütles, et seest poolt ju keeratav lukk ilma võtmeta...aga üliäge seltskond oli! Au nendega tuttavaks saada.
Peale seda üritust on mul veel korduvalt au olnud inimestega tuttavaks saada ning au TAASnäha tuttavaid nägusid, ainult et mul pole enam õrna aimugi, kust need inimesed mind teavad, ma lihtsalt ei mäleta, sest mu tegevused siin tekitavad varsti hälvet, ainult käiks ja pralletaks. Ma sattusin esimest korda elus isegi neljapäeval Nimetasse x faktorile. Viimase pralle tippsündmus oli see, kui mind üks järjekordne neiu ilgelt suudelda tahtis, selle erinevusega, et Mihkel kõrval kiibitses et no lase käia siis. Ma siiski andsin korvi. Ja sealt järgnes nagu ikka üks piinarikas päev, tulin koju ja siin ma siiani vedelen, juba 3ndat päeva õudust, sest ma jäin haiiigeks! Nii masendav, nutt tuleb peale, aga ma ausalt öeldes ei imesta, sest mul on null immuunsussüsteemi. Midagi tuleb ette võtta raisk, aga no kuidas, kui enne on vaja omaenda sünna üle elada. tegelt suurt plaanis pole, ma lihtsalt ei jaksa, ka mu vaimne tervis on juba suuresti kannatada saanud. Ja nädala pärast tagasi Šotimaal! elu võib normaalselt edasi minna:D ja kui ma siia kolme kuu pärast tulen, siis ei pruugi mul seda sama kodu enam alles olla, sest emme tahab maja müüa ja oh üllatust osta asemele maja, mis on siit 20 meetri kaugusel, halleluuja noh.