minemine

Algul ma mõtlesin, et ainuke asi, mis tagasi Šotimaale minemise juures kurb on, on see et pean oma kalllllimast eemal olema, aga samas see ei teinud mind kurvaks, sest esiteks nagunii see aeg läheb kiiresti, teiseks tuleb ta mulle nähtavasti vahepeal külla ja kolmandaks on mul seal nagunii tegemist nii palju ja nii huvitav, et aega nukrutseda väga pole. Aga imelik on see, et nii pea, kui olla lahkumise üle nii õnnelik ja hoopiski mitte kurb, siis tuleb tahtmatult mõte, et oled siis nii halb inimene ning see võtab juba pisara silma. Siiski seda on enne ette tulnud, oleme üle saanud ja tuleb nagunii veel ette!
Ja nüüd vähe sellest, et mu tuba üldse enam ilma piltide ja postkaartideta seinal üldse minu toa moodi pole, oli mul täna viimane aeg lahti saada kogu oma pahnast ja prahist, kohati küll armsaks saanud asjadest, lahti saada, sest ees võib oodata suur kolimine nii, et mind ennast siingi pole. Sellest tekkis küll selline igavikuline tunne, et ma nii pea enam Eestisse ei tule.
Vahepeal leidsin ma tänu koristamisele sahtlist 50 euri, mis mind korraks rõõmsaks tegi ja siis uuesti see, kui ma mõtlesin et milleks üldse kaasa pakkida oma 5 asja, ostan sealt parem uued vajalikud asjad. Homme peaks Ülemistelt päeval läbi käima, aga ei raaaatsi kohe üldse jalga õue tõsta, sest Mihkel on siin terve päeva, lend alles õhtul. Südant kergendav on ka see, et ma napilt rongile jõuan, millega ma seal koju saan. Ja laupäevaks on mind juba kohvikusse tööle pandud, selle üle olen ka õhinas!
Moby saatel chillin ja mängin tetrist nüüd