neljapäev, märts 31

Lihtsalt üks hea neljapäev

Ilma poolest polnud paljutõotav, aga võta näpust. Pöördus väga ilusaks ja päikseliseks teine. Tuul puhub meil muidugi läbi maja aga noh.
Hommikul sain lõpuks piletid ära ostetud, lähen Minnile külla aprilli lõpus, et ka inglismaad näha, mis poleks London. Siis nägin Mihkli cv kallal vaeva. Ta leidis mingi töökuulutuse Loch Lomondis, seal küll töötaks suvel, üliilus paik.
Kl 4 saime kokku Fine'i ja Siljega uues kohvikus Stirlingus. Kuna see on nii üüratu jalavaeva kaugusel, siis keegi eriti sinna ei kipu, ainult pea laiali otsas turistid, kes lossi üritavad leida, ma pakun. Omanik on mingi araablane. Meile pakuti tasuta pannkooki, et me teinekord ikka teaks kuhu minna, kui maitsva pannkoogi isu tuleb. Ja siis see nägus omanik hakkas meiega rääkima, ütles, et peale kella 5 saame sinna minna oma veiniga ja kui võtame süüa, mis on seal üli hea hinnaga, siis oma vein on ok. Alko litsents on kõigest 3000 naela...Nii et tal veits odavam lubada inimesi oma jookidega sisse. Selle me võtame ühel õhtul ette kindlasti.
Väljas on nii valge, selline tunne et kogu päev alles ees veel, lõpuks on tühja kõhu tunne ja peaks süüa tegema, ja siis poodi minema, et mul ka homme ja kogu ülejäänud nädal midagi süüa oleks. Nüüd otsin asju oma megakodulehe jaoks

esmaspäev, märts 28

Minni Stirlingus

Oh, jõudsin just Glasgows tagasi, Minni ikka veel teel Prestonisse. Nii tore oli seal. Saime sõita kõige loguma ja minima metrooga maailmas. Juht tegi kindlaks, et inimesi rohkem uksest sisse ja välja ei sibliks pead aknast välja pistes. Linn on piisavalt arenenud, et omada metrood aga mitte tahavaatepeegleid...Suundusime sealt miljonisse kaltsukasse ja siis ägedaimasse muuseumisse. Seal oli küll palju topiseid nii põrsastest kui magavast bämbist, aga kift oli. Tagasi kesklinna ning tsekkisime jõe üle. Ostsin ühest Euroopa õllesid pakkuvast poest Efes'i õlle, mis peaks Türgi oma olema. Igal juhul seal ma kaanisin seda, nii et vanade heade aegade nimel. Sõime ühes kohas, mida Cory ja Hazel soovitasid. Siis käisime Starbucksis, kus on joogid alla igasugust arvestust. Meie väheoskuslik Fraser võib sinna tööle minna ja kuu parima töötaja tiitli saada mul on tunne. Ja siis oligi meie rännakul lõpp. Reedel käisime pubis, laupäeval Dumyat mäe otsas, kus ma mäe äärel olevasse faking jäneseurgu astusin ja pikali lendasin. Ja ma muidugi tagasiteel libastusin oma mitmeid kordi. Õhtul tegime koduseid lihapalle ja kartuliputru, no appi kui maitsev see oli, seejärel suunudsime puppi. Eile šoppasime natsa ja pidin tööl olema. Õhtul vaatasime filmi ja jõime oma alles jäänud veini ära. Ja otse loomulikult jagasin oma kallist poole mõdu ka Minniga, see on lihtsalt nii maitsev.
Mul vaheaeg, olen ikka tüüpiliselt 3 korda tööl. Ei tea, kas üleeelmise nädala palk on kah juba kohale tulnud, ma ei saa aru, kas see viivitus on väga vajalik nagu. Ja nüüd siis ootan, et Mihkel siia jõauks ja saaksime oma kooselu alustada, ma olen selle koha pealt väga kannatamatu!! Aga peaks vist keskenduma asjadele nagu kool jne. Will do. Hoolimata sellest, et ma Glasgows end täis sõin ja jõin, ajan ma ikka nüüd näost kommi sisse, oh whyyy

neljapäev, märts 24

kevaaaaaad



Meie pajupuu

Ja oi kui ilusad ilmad! Ja soe, täna 15 ja enamgi veel. Jalutasin kooli jõusaali, üritasime Siljega seejärel järvele ringi peale joosta, aga mu jalad veavad mind kogu aeg alt ning me pidime kõndima ülejäänud aja. Jõusaalis tegime peale veel sõudmisaparaadiga trenni ja kuna meil mõlemal nälg näpistas, siis kaua me ei jaksanud. Jalutasin tagasi linna. Ja üldse mul tekib nii imelik tunne bussiga minna kuhugi, kui nii ilusad ilmad on esimest korda, lihtsalt pean jalutama. Ka kõndimine ikkagi trenn ju. Eile sain Mihkliga skaippida, see nii märkimisväärne, sest seda juhtub harva...
Ma pean tegema mingi vapsjee netilehekülje ise ühe aine jaoks, otsustasin selle teha taaskehastamisest, sest ma ei hakka ennast oma netileheküljel ometi iseloomustama ning kõik muud ideed, mis mulle pähe tulid nõuaks teiste materjalide ja piltide varastamist netist, peaks vist sellega eriti ettevaatlik olema. Ja mu vaheaeg algas juba teisipäeval, olgu tänatud igausugused streigid, sest siis tühistatakse millegipärast kõik loengud ja seminarid.
Eile käis mul elu kiireim "koristus" ehk siis viskasin kõik kappi või lükkasin voodi alla, sest meie kallis korteriomanik korraldas järjekordset flat view'ingut, muidugi mina ei tea sellest kunagi midagi. Ja ma parasjagu Mihkliga videokõnetsemas, kui mingi hunnik võõraid sisse sadas, aga nad olid toredad. Ei tahtnud mu toast kuidagi ära minna, jäid ringis seistes omavahel rääkima..
Asun koristama, sest Minni ju tuleb homme juba:)

pühapäev, märts 20

on aeg eputamiseks

Esiteks, Tryzna Michal saadab mulle Poola mõdu! Ja lausa kaks pudelit, ma ei jõua oodata, millal need kohale jõuavad. Kuna ma andsin kohviku aadressi, siis ma juba näen ennast tööl pudelit lahti korkimas ja kõigile seda pakkumas, hullu pilk silme ees, aga see on ju nii maittttsev. Vastutasuks saadab emme talle Kalevi šokolaade, eriti tiramisu omi, sest Michal armastab neid. Näe kui hea, kui sul on tuttavaid erinevatest riikidest. Nad juba seal valmistuvad hooajaks, mais hakkavad mööda ilma rändama ja esinema, nii tahaks neid näha.

TEISEKS, nii-Minnnnni tuleb ju külla mulle reedel! (Pean koristama.....) Aga ta tuleeeb ja nagu ta ise ütles, saab eesti nalju teha, heeheee! Lähme vaatame kauneid paiku ja siis maitea...eile sain Karitaga kokku ja näitasin talle Silje korterit, nii imelik oli temaga eesti keeles rääkida. Silje keelas kohe muidugi igasuguse eesti keele ära, isegi kui ta korraks teises toas oli ja ma kasutasin juhust midagi oma öelda, siis Silje kohe pragas.
Aa meil oli ju ka siin St.Patrick's Day. Jumal tänatud, et ma reedese tööpäeva laupäevase vastu vahetasin, sest ma magasin 11h, et mul vähegi normaalne olla oleks. Aga hästi lõbus oli, reedel tuli Aleksandra ülilampi siia, kui ma just oma "hommikueine" olin lõpetanud ja vedas mind õue, sest nii ilus ilm oli. Läksime kõik koos sööma ning siis Silje juurde lauamängu mängima. Nagu Alias, ainult, et pead sõna või fraasi joonistama, see oli nii hüsteeeeriliselt naljakas, teisipäeval mängime rohkemate inimestega uuesti.
Ei saa ka puududa üks korralik enesealanduse juttu mu sissekandest. Olime Siljega poes parasjagu maksmas oma kauba eest, kui ma ilgelt tahtsin selgeks teha, et need kilekotid on biolagunevad. Ise olin Eestis oma garderoobis tunnistajaks. Aga ei suutnud ma inglise keeles ennast korralikult väljendada ja kassiir ka juba sekkus mu juttu. Selline segadus tekkis kõigis, tagatipuks üritasin ma korduvalt kassiirile teada anda, et ühes kilekotis on auk, et seda ei saa kasutada, aga näe selgus, et tegemist oli kotisangaga. Kõik naersid mu üle:( tegelt ma ise naersin kõige valjemini
Aga nüüd asun oma essee kallale

kolmapäev, märts 16

Šotimaad kujutavad filmid

Ma ei tea, mis värk on, aga filmid Šotimaast ei kujuta Šotimaad hea kohana. On küll jah selliseid Hollywoodi filme, kus mingi tsikk pageb kaugele seiklusrohkele Šotimaale ning juhtumisi armub mingisse tüüpi, kellel on üüratu perekond. Ning kes juhtumisi elavad lossis, mis asub keset mägede keskel asuva järve saare peal. Teada on, et selline asi on vähetõenäoline. Või inimesed nagu näiteks mina, kes lootis leida enda eest mingi ulmelise paradiisi (hahaah!!), peab ikka kõvasti pettuma, eriti Glasgows ringi uidates. Pärast kahte filmi, mida ma hiljuti näinud olen, ma ei julge enam pimedas ringigi liikuda. Üks on nimega NEDS mis on uus film ning teist olin ma sunnitud filmi ja meedia aines vaatama, Sweet Sixteen. Pussitamine oleks nagu midagi tavapärast, muidugi noored on kõik eriti hukka läinud, ei pea lugu haridusest ega ka millestki muust, mida ühiskond tavaliselt heaks kiidaks. Sweet Sixteen kujutab poisse nagu mingeid erilisi osse. Tean jah ja näen iga päev oma silmaga, et ikka need asjad 100% paika ei pea, aga kui sjuuke tänaval juhtub vastu tulema, siis sooviks küll, et pipragaas kaasas oleks. Trainspottingust ma ei hakka üldse rääkimagi. Ja nii ma sunnin end ümber veenma neis vaatenurkades ning jään oma Oru valitseja juurde, sest seal on kõik nii kena ja tore. Tavaliselt on bitchid seal just inglased...

laupäev, märts 12


mõned pühapäevad tagasi

pühapäevased vahvlid

hiljutine ilmastik, mida lubas veel ropult alla sadada täna ja homme

neljapäev, märts 10

MIHKEL TULEB

14. mai! Peter, you better get it. Ta ostis täna pileti juba ära, ai ma nii sillas! JA niiiiii väsinud. Eile oli nii uimps tööl, mis väsitab veel rohkem kui kiire päev. Õhtul läksin kajakkima ning mulle meeldis veelgi enam, kui eelmine nädal! Nathan õpetas mulle, kuidas pea alaspidi vee alla minna ning siis teha paar võtet, siis ta aerutas mu juurde ning tema kajaki najal pidin end tagasi vee peale saama. See nägi selline välja, et pooled võtted vee all unustasin ma ära, põlv tuli paigast, mida ma üritasin seal pea-alaspidi paika saada, Nathan samal ajal nügis mu paati. Sain lõpuks pea veepinnale, aga mitte oma ülejäänud keha koos kajakiga ning nii ma seal kisasin ja naersin. Nüüd on mul põlvest üleval pool ülespaistetand sinikas, mis vist aina suureneb ning nüüd annavad ülejäänud lihased ka tunda lõpuks. Oiii mul oli nii lõbus! Üks tahtis, et ma algajaid couchima hakkaks, see oleks veel vähim mida nad tahavad ma ütlen. See oli mu nädala highlight. Ülejäänu on selline näääääh. Ülikoolis tahaks kõike aina skippida, see vist see kevade teema. Ja ega ma oma ajaga midagi paremat ette ei võtaks, kui et tuleks koju ja teeks uinaku...
Laura ja ta couchsurfer tegid süüa ja sain ülejääke, kõht täis jaaa varsti näidendit vaatama.

laupäev, märts 5

Pole ma ammu nii südamest naernud, kui täna, mil Karin helistas ning me isegi ei rääkinud vaid lihtsalt irnusime telefoni otsas ja ajasime lolli iba. Viimane kord, kui nii naersin oli siis, kui Aleksandra käis välja idee, et unenägudes võiks ka all nurgas olla giid, nagu uudistes on viipekeelde tõlkijad. Giidid, kes sulle ütleks kuhu minna ja kuhu mitte. Ma tahaks näha kunagi sellist unenägu.
Ma nii naudin hetki, kui ma millestki mingit matsu jagan, sest seda ei juhtu tihti. Kui pea kohal pirn lõpuks süttib, siis on nii uhke olla, samas nii rumal tunne, et mul nii kaua aega taipamiseni läks. Vaatasin üks päev pilte feissaris ja nägin mingit muinaspilti, kus oli Ivo ja Roobe ja üks tüdruk. Vaatasin, et see tüdruk olen ju mina, aga nagu ei meenunud, et mul viimase 7 aasta jooksul tukka oleks olnud. Aga no need muinasasjad selle tüdruku seljas olid nii minu asjade moodi, isegi pistete järgi sain aru, et nagu see tüdruk peaks seal pildil mina olema. Nii umbes 5 tundi hiljem, kui ma selle ammu unustanud olin, taipasin ma ülilampi, et ma ju laenasin riideid ühele tüdrukule suvel, keda ma ei tea. See nagu seletas mu segaduses nii mõndagi...
Issand ma käisin lõpuks ometi raamatukogus, kust ma nädalase laenusute alt ei leidnud no mitttte essugi üles, ma ei saa aru, kas ma pole ikka meie raamatukogu süsteemist aru saanud või milles see viga on. olin sunnitud sellest jobust 24h laenutusest oma raamatud hankima, kurwa. võtsin ka filmi, mida ma kohe vaatama lähen Silje poole, sest seal on dvd mängija. Aga ärge arvake et see meelelahutus on, oh ei. Kooli jaoks ikka see.

reede, märts 4

uus sõber

Mul on veel üks uus sõber peale jõusaali, ujula! heheee-proovisin kayakkimise ära. No oli äge! Kuigi ma sada korda mõtlesin, et Silje upub iga hetk ära, sest ta harjutas kayakiga peaalaspidi vee alla minemist, see näeb VÄGA hirmus välja. Eks ma järgmine kord hakkan ka seda harjutama. Nathan nägi välja nagu oleks kajakiga sündinud! Aga ta seda 12 aastat teinud ka juba niiet. Ma ise mõtlesin, et ma vajun põhja, sest ma suutsin nii palju vett sisse ajada. Mingi hetk lähen jõe peale ka, ma parem ei mõtle, mis surmahirm mind ootab. järgmine päev käisin ujulas ujumas ka, vot nii tubli olen.
Lõpuks eile sain normaalselt Mihkliga ka suheldud üle pika aja. Avastasin, et ma olen ajahädas, et ma oma asjadega toime saaks tuldud. Pean loovutama ühe tööpäeva, et ma normaalselt saaks vahelduseks ka õppimisele aega pühendada. Jumal tänatud, et palju lugemist on internetist (ei pea oma 100 kilo kaaluvat kotti täis raamatuid tassima). Vau, digitaalses meedias on isegi kohustuslik lugemine wikipediast muusika ajaloost. Tavaliselt rõhtutatakse oma 12 korda, et sealt oma fakte keegi ei võtaks.
Ja VAU esimest korda oli mul tore koos Davidiga töötada, tavaliselt on mul tööpäeva lõpuks nutt kurgus. Mitte et ta mind nutma ajaks, aga ta ajab lihtsalt ahastuse peale tavaliselt. Sellepärast oli meeldiv üllatus, et ta võib normaalne ka olla. Ja kuna ma temaga aus olin ja ütlesin, et meil on nii palju töötajaid, kes omapäi ei saaks hakkama, siis ta hakkas cv'sid lappama, et kedagi juurde palgata, sest ta ise suunab end Dundee'sse, kui see kohvik seal valmis saab. Ütleks ka seda, et ma pean sinna mõnikord tööl käima, sest on vaja kedagi, kes teab ka, mis teeb. Ja kuna ma seal käinud pole, siis lähen ma sinna meeleldi!

teisipäev, märts 1

okei, Piret hakkas lõpuks trennis käima. Teist korda käisin jõusaalis. 45 minti tallasin mingi masina otsas ning see on ideaalne, sest ma ei saaks selle lindi peal joosta oma tobedate põlvede pärast. See sõudmise aparaat on ka hea, meeldib nii väga. Jalutasin linna tagasi ning kodus tegin veel six packile harjutusi, küll ta varsti välja paistma hakkab! Homme peaks uuesti minema, mul koolis 3 tunnine paus. Rääkides tervislikkusest, siis ma pole üle nädala joonud. Muidugi ajasin ma eile Silje pool vahvleid hea ja paremaga näost sisse ning mu üüratu krõpsupakk sai söödud suhteliselt lühikese ajaga.
Ma ei väsi kordamast, kui ilusad ilmad ikka veel on. 3 või 4 päeva järest. Silje noormees Nathan selle üle muidugi ei rõõmusta, sest siis jõed pole nii veerohked ning ta ei saa normaalselt kayakkida. Siis kui sajab, siis seisab ta akna all käed puusas, hingab sügavalt sisse ja ohkab "...perfect!!!" Nüüd vaid hädaldab, et ilmad halvad on..
Aga sellise hea ilma jätkumise puhul peab ühel heal päeval Dumyati uuesti vallutama, oujea