just hetk tagasi oli päeva epic'um hetk-ma sain lõpuks ometi voodisse pikali heita ning arvatavasti iga hetk vajun kooma. Megavässu on peal. Eile oli nii tegus päev-ärkasin äratuskellaga, ikkagi pühapäev, et õppida. Õppisin, käisin jõusaalis, tööl, jalutamas ja õhtul tuli paar külalist, napsutasime ja uni oli megakehv. Mingi meelespea helises juba kell 7.50 ja selline tunne oli, et poleks nagu üldse magada saanud. Ja siis läksin jälle tööle, kus oli nii igav ja õues nii faking ilus ja soe, meil suht suvi käes hetkel. Sain õnneks juba enne kl 3 tulema, vahetasin riided, et minna linnakusse päikest nautima ja siis 20 minutit hiljem jooksin loengusse. Ja ainus asi mida ma söönud olin, oli Karita toodud Greggsi saiake. Ooo ja lõpuks ma saan uinakut endale lubada. Ja peale seda otseloomulikult nina õpikute vahele, võõõäh. See tundub nii neverending, ma ei saa isegi lõbu tunda sellest, et ühe essee kaelast ära saab, sest uued on juba stressi ja peavalu tekitamas, masendav.
Ja peas mõlgub nii palju põnevamaid plaane nagu reisimine. Ma nii kavatsen Aleksandrale külla minna Prahasse mingi hetk. Ja eile tekkis lamp mõte tolkneda Karita ja Lewisega
Amsterdami kaasa, a piletid nii kallid, ma pigem ujuks sinna noh. Eks näis, mul nii palju rahhi koku kogutud, et üht teist saaks lubada.
Nüüd ma unelen siin vähe, lõbustan end 9gag'iga ja loodetavasti uinun pooleks eluks :)