esmaspäev, juuli 30

Suurim ebameeldivus ja hirm

on see, kui sa tead, et sa pead Alistair'iga koos töötama. Jah, mul pole lihtsalt elus muud toimumas, kui aina üks töö ja seega on tööl suur vastutus sellest, kuidas mu päev kujuneb või siis, mida suurema entusiasmiga oodata ning mida mitte nii väga. Üks nendest on tõesti kurb tõsiasi, kui Alistair ka tööl on. Ta on kauem töötanud kohvikus kui mina (alustasin veebruaris 2010) ja ta on endiselt täiesti kasutu. Täiesti. Ütleme lihtsalt nii, et mul on piinlik, kui tema on see, kes jooke teeb ning üleüldse ma parema meelega jookseks üksinda end oimetuks, sest tema kohalolek on lihtsalt üks suur takistus. Mõnikord tekib võimalus teda kiita ka ja see on kohe nagu suur sündmus. Igal juhul eile oli üks nendest päevadest, kus ma oleks tahtnud teda elimineerida ning homme olen ma terve päeva temaga koooos, aidakeee. Täna see-eest vaba päev. Vaatan veits olümpiat, koristan, käin arsti juures ja Ana juba küsis kas tahan õhtul midagi koos teha. No igatahes! Hehee kuna viimasel ajal mul on mingi ilge tahtmine vahet pidamata vanemaid filme vaadata, siis eile oli järg Major Payne'il. "I can't feel my legs!" and I said "They ain't there." See oli ainuke asi mis mul meeles oli. Ja nii ma seda vaatasin ning tundsin sekundiga ära, kui seda majorit filmiti laest voodis lebamas, et see on Apocalypse Now paroodia. See oli nii naljakas. Voiceover oli ka täpselt samamoodi nagu Apocalypse Now ja major hakkas sarnaselt oma toas hüsteeritsema, ainult, et ta polnud lõpuks üleni verine ja paljas. Mõtle, kui paljudest naljadest ma pole arvatavasti siiani aru saanud filmides, sest ma pole kõiki klassikaid näinud ja nüüd kus ma selline agar film student olen, siis saan mõnele asjale pihta ka. Kohe hea tunne, kui kõik mööda külge maha ei jookse. Ja üldsegi, maitea kas ma olen nii tüdinenud tänapäeva seriaalidest ja filmidest, aga kõik need vanad head asjad tunduvad palju etemad. Seinfeld, Golden Girls, Will & Grace, MONARCH OF THE GLEN. Mul on sealt isegi üks uus celebrity crush, Jason O'Mara, oh maaaaaan. Viimasel ajal olen ma mõtlema hakanud, et peaks oma osustega midagi peale hakkama, kas neid lihvima või miskit uut otsima. Ja siis ma avastasin, et meil on ju Matt kes võib mulle ideaalset latte art'i õpetada ja äkki minust saab kunagi maailmakuulus barista. Tahaks Matt'i trofeed, ta ju mingil aastal oli barista of the year ja ilutses isegi Costa plakatitel. It becames my passions

reede, juuli 27

ohhohhhooo ma olen vist nii lootusetu juhus, pole enam midagi parata. Okei, nii kolmapäeval oli lihtsalt ebanormaalselt soe ja ilus ilm. Mul oli vaba ka, KArita alustas alles kl 3 tööd, nii et läksime parki peesitama. Võtsin õlle ka kaasa ja oli niisama tore tsill. Olin päikse käes 2 tundi ja ma olen sama pruun kui Barcelonast tulles (tollest ajast polnud mul enam üldse jumet järgi, jumala valguke olin). Ja tööl kliendid eile kohe märkasid ka täiega. Niisiis Karita läks kolmapäeval tööle ning ma sain Stephie ja Ana'ga kokku. Läksime uuesti parki, mängisime reis ümber maailma, mida saksa keeles kutsutake kuidagi 'ära närvi mine' või midagi...Siis lebotasin kodus veits aega ja õhtul läksime samade tüdrukute ja mõndade tüüpidega outpacki. Ja muidugi oli üks nendest meil püsiklient, teised tüdrukud teavad teda väga hästi. Ja see tüüp, kelle nimi on taaskord Alex, maisaa aru palju neid eksisteerib, on täiega tore ja kena ja ilus ja lahe. Tore õhtu oli. Eile olin tööl ja lihtsalt terrrrrve päev oli megakiire. Kuna shopping centre'is oli tuletõrje alarm, ega siis inimesed ei lähe koju, ega see ei takista neil veel rohkem ja mõttetumalt raha raiskamast. Ja kuna meil veab nii meeletult et kohvik on meil kohe seal samas, siis võib arvata, mis meil seal toimus. APPPI lihtsalt. Ja siis jäi vaikseks. Ja siis hakkas jälle kiire. Ja siis jäi jälle vaikseks. Ja siis Chris läks minema ja ma lihtsalt ülejäänud 3 ja pool tundi üksinda tuiskasin mööda kohvikut ja mõtlesin, et ma saan kuumarabanduse. Ja siis ma mõtlesin, kui ebaaaus see on, et ma üksinda ajan nii palju pappi bisnesile kokku ja ei saa ma selle eest ei tunnustust, kiitust ega boonust. Ja siis mind ajas närvi, et meil tippi ei jagata õiglaselt, me nimelt käime kõik koos selle raha eest joomas, mis on väga tore idee, aga samas kui ma teen 35 tundi nädalas ja teine pole oma praktika tõttu 2 kuud enam vähem töölgi käinud, siis kuidas see õiglane on...aga noh mida iganes, cruel world. Cool-whip. Ja siis ma otsustasin, et kavatsen õhtul täiega purju jääda, et halvad mälestused kustutada. Stephie'l oli house party. Issand jumal mis rahvas seal oli. Veits üle võlli lesbid. KÕIK olid lesbid. Ja üks gei tüüp. Kes oli nii gei et mu silmadel hakkas valus kui ma juhtusin nägema, kuidas ta end hööritas ja liibus vastu nende tüdrukute kehi. Ou gaad. Jaaaaaa siis ma sain magada faking 4 tundi, kuigi oleks võinud vabalt 10 tundi, aga algul ei tulnud und ja siis läks uni kell 6 hommikul ära. No tore. Eks ma siis vaatasin forest gumpi ja kujutasin ette kuidas ma tööl lihtsalt ahatsen terve aja ja nutan või midagi. Jumala jube oli. Õhhhhh vastik. Mingi hetk premeerisin ma end mitte millegi eest Greggs'iga. Oooooo kui nämma see oli. Selle jutu peale läheb kõht uuesti tühjaks. Ja siis ma ajasin veel kooki ja krõpsu näost sisse. Ja siis nats surin ja piinlesin edasi. Ja nüüd olen ma taas voodis, jumalik. Täna on ju Olümpia algus ja teised lähevad Matti manu joomismängu mängima avastseremoonia järgi ja olid megakohkunud ja šokis kui ma ütlesin et ma ju ei saa minna...jumal küll ma suht niigi padujoodik ma vaatan nii et täna õhtune oleks küll natuke liig. Vaatan forest gumpi edasi ja olen äge oma kodus. MUIDE GRETE PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MA EI TEA KUIDAS SINUGA KONTAKTEERUDA SEST MA EI LEIA SIND KUSKILT NETIST ÜLES!!! ÕNNNNNE VEELKORD

teisipäev, juuli 24

Issand ma just avastasin, et ma olen peale pikka tööpäeva nii väsind ja laisk, et ma olin sunnitud need kuradi vinegar rice cake'id ära sööma, mis mu voodi kõrval pesitsesid, sest ma ei kannatanud seda haisu välja, sel asemel et need kööki tagasi viia. Ja nüüd ma ilgelt tahtsin oma telefonist internet movie database'i watchlistist näha, mida võiks vaadata, aga ma eeldasin, et mu telefon on kaugel diivani peal. Ehk siis elusees poleks püsti tõusnud ja seda poolteist sammu astunud. A siis selgus, et Karita oli selle mu öökapile pannud, jesssss. Täna ma tööl tõesti esimest korda elus hakkasin unistama ühiskonnast, kus ma võiks kõigile öelda täpselt seda mida ma tahan, ilma et ma töökohast ja sõpradest ilma jääks ning et keegi kallale ei tuleks. Näiteks-keegi tuleb ja küsib kas rohkem polegi õue toole ja laude (kui meie 5 lauda ja 20 tooli võtab juba pool tänavat ära), siis ütleks selle peale, et Argos on ümber nurga, seal on valik odav ja lai. Või kui tahetakse kuuma šokolaadi vahukoore, vahukommide, šokolaadi katsme ja seda kõike low fat piimaga, siis ma hakkaks arutlema, et kooki oleks vist jah liig võtta, peab ju saledat joont sellise suvega hoidma. Aaa üks lemmikuid oli, kui tüüp, kes meil sada aastat püsiklient on olnud, oli järsku hämmeldunud, et ma siirupit ei pannudki, aga no siis selgus et MA JU EI SEGANUD TEMA ENDA KOHVI ÄRA :(:(:(:(:( järgmine kord marsin lauda, teen paar lusika tõmmet, ütlen et this is 50p extra ning do you want fries with that??? Ja selle sama tüübi puhul peab hakkama veel mingeid faking salasõnu välja mõtlema, sest temale sõna 'americano' ju ei kõlba, sest ta vihkab ameeriklasi. nagu W.T.F.??? Mida ma ütlema pean..."and for you the what-we-cannot-speak-of" :) ? Tema kes ta on mustanahaline on esiteks rassist ja teiseks seksist, sest ta ei uskunud sõnagi mida ma talle seletada üritasin short blackist, long blackist ja americanost ning kui Matt tagasi jõudis, kes muidugi mu sõnu kinnitas, siis venis järsku nägu pikale. Fakk noh. Kahju tast veits. Nii et ma tegelt ei imesta, miks ma omadega nii läbi olen, kui ma ükskord koju pääsen teki alla ja sealt elusees ära ei taha tulla. Alati käib mingi taidlemine, kui sul on mõtted muul miljonil asjal, mida samadel sekunditel on vaja korraga teha. Aga noh see ongi kohviku töö. Tegelt alati ka nii hull ei ole, nalja saab ka täiega. Eriti mõnus on, kui teiste kulul, saaks nagu salaja ära panna täiega. Ja igasuguseid austajaid käib kõigil, noh minul isiklikult on lihtsalt eba-faking-mugav, kui mulle öeldakse nice to see you're back. That's your front now show me your back või kui üks võttis feedback lehekese kätte, tuli peaaegu et leti taha ning silmitses mind ja imiteeris vist mu kirjeldamist. No ma loodan, et imiteeris. Ja ükskord küsimuse peale "kas teile veel midagi" käis ta välja romantilise õhtusöögi küünlavalgel. Teistele pakub jah nalja, aga mul tekib tunne nagu mul isegi ei tohiks mingit inimväärikust olla. Nice. Nende mõtete saatel hakkan ma nüüd midagi võimalikult mu elu mitte meenutavat filmi vaatama

esmaspäev, juuli 23

Meie mini joomatuur on nüüdseks läbi, kuid oh kuidas kogu see segadus me majas ei lasknud unustada. Meil olid kõik klaasid otsas lõpuks (ja meil on SITAKS klaase), mu tuba oli kaetud ühtlase pudeli kihiga. Kuna täna esimene päev taas, kus ei pea suurt midagi tegema, siis otsutasin koristada. Köögist on taas saanud söömispaiga kõlblik koht ning mul endal taas mugav oma tuppa astuda. Mul terve päev repeat'i peal One republic-good life. Veel pole ära tüdinenud. Või noh ma vaatasin vahepeal The Dark Knight'i ära. PEan suure häbiga tunnistama, et pole seda varem näinud. Ja kuna me Karitaga lähme täna siis seda uut Batmani vaatama, siis mõtlesin, et nii ikka ei saa kui eelnevaid osi näinudki pole. Igal juhul my hopes are high! Ma tahaks juba ühtlasi näha palju mul sellest kuust raha üle jääb, et saaks omale tatoveeringu ära teha. Ma juba niiii kaua kannatanud. A varsti saab see kindlasti tehtud, yaaay

pühapäev, juuli 22

Viimasel ajal on inimsuhetes kõik kuidagi väga pea peale keeratud. Mehed käituvad nagu mingid väiksed tujukad plikad ja nagu Aleksandra ütles-tüdrukud on muutunud täiesti südametuteks. Maisaa aru, kas nii ongi nüüd moes vä. Naised võtavad meeste maailma üle, hahah. Teine väga ebaharilik olukord, mis siin juba mitmendat päeva kestab on Karita ühikakaaslase palve elada meil mingi pool nädalat, sest tal vaja hommikul tööl käia ning kodust ta ei saaks nii vara kohale. Probleemiks on nagu see, et nad aasta aega rääkinud pole ja siis lambist palus sellist teenet. Ja nad pole üksteisele kunagi väga meeldinudki. Okei, kuna tahad ju ikka hea inimene olla ning meil vaba tuba et siis miks ka mitte. Ja nüüd ta käitub nagu see oleks viimased 10 aastat ta kodu olnud. Ja siis meie külalisel tuli külla omakorda oma külaline, kellel polnud elementaarset viisakuskti. Maisaa aru, kas see on ka tänapäeval normaalne või on asi lihtsalt minus. Eriti kahtlane värk. Ja ega siin tegelikult omavahel ei sallita kedagi, maitea mis konks siin olema peaks. Muudest uudistest nii palju, et ma olen 3 päeva järjest pralletanud ja eile oli üks eriti kõva pidu. Laural meil töölt, on sünnipäev ja siis tuli ju tähistada. Ausaõna meie töökollektiiv on EBANORMAALNE. See inimeste kombinatsioon on lihtsalt riskantne ja ohtlik. Eriti alko mõju all. Ja veel eriti sellise koguse, mille Matt suutis ära juua. Pühaaaa jumal. Ma imestan, et meid klubist välja ei visatud. Ja ma üldse imestan, et Danielle meile jooke müüs. Esiteks, me olime juba ilma Matti kohalolekuta, suht tõmblev inimmass ning kui Matt laivi lendas mingi hetk, jumal teab kus ta vahepeal kondas, siis mul on imelik öelda, aga nende klubitajate ees oli lihtsalt piinlik. Asi lõppes sellega, et Matt muutus väga vägivaldseks, ma sain umbes 10 korda vastu vahtimist, James sai munadesse ja ega ma sain ka ühe mõnusa löögi allapoole vööd. Lihtsalt OK siis. Ma üritasin kõigest väest Matti eemale tõugata, et oma asjadega tegeleda ja et veits hingata aga ei. Ta lihtsalt rikkus mu jaoks isegi mu ebaõnnestunud katse üht eriti ilusat meest sebida. A ta oli megaigav, aga faking ilus. Ja siis ma lõpuks loobusin, kuna Matt ei jätnud ka järgi. Lõpuks oli aeg koju minna. Tulime siis siia, ajasime veits juttu, ma ikka iga ginna eest PIDIN Mattiga mölisema ja lõpuks ta sai aru, milline douche ta õhtu otsa olnud oli. Või noh vaevalt, et ta aru sai, sest me pole keegi veel niiiii purjus teda näinud. Chris saatis Matti koju ning me läksime James'i juurde edasi. Mingi hetk poisid hakkasid fifat mängima ja ma ei saaaaanud üle lihtsalt, kuidas sellises telekamängus nagu päriselt kommentaatorid ka üritavad mingit teemasse asju öelda. Eriti õudne oli, kui ma oma peoriietes kõrgete kingadega kell 5 koju komberdasin. Vahepeal läks ambulance ka mööda, eriti walk of shame tunne oli. Ja üldse, ma kandsin neid kingi esimest korda pärast oma hüppeliigese väljaväänamist ja ilmselgelt polnud veel õige aeg neid kanda, sest ma suudan täna vaevu käia. Tegin just omale hommikusöögi-kiievi kotletid ning pasta brokoli, tomati ja soft cheese'iga. Üllatavalt hea on olla, aga oma lubadusest ma küll kinni ei pea, et minna inimesi kohvikusse vaatama:(

esmaspäev, juuli 16

Okei, esiteks see Charlie Brooker on geenius https://apps.facebook.com/theguardian/commentisfree/2012/jul/15/how-fix-british-summer?fb_source=other_multiline&fb_action_types=news.reads. Paremini ei saaks siinset ilmakest kirjeldada. Täpselt nii on. Meil kohvikuski kliendid pargivad end esimesel võimalusel õue, kui päike kuskilt veel enne kella uut õhtul terrassi alale paistab. Ja kui ma ühel hetkel nende joogid valmis saan, on nad juba kuhugi tuppa põgenenud, sest vahepeal on tormiks kiskunud. Karini külas käigust nii palju, et bussiga sõitsime Invernessi, ilm oli isegi esialgu paljulubav, aga siis viimnegi lootus kuivale päevale kadus, kui juba tund aega sadanud oli. Teel sinna ma eriti loodust ei näinud, sest ma olin valuvaigistite uimastava mõju all ja magasin palju. Kohale jõudes otsisime hosteli üles, odav ja mõnus ning kohe peatänaval. Käisime linna peal, god bless for smartphones, meil läks google maps'i üsna palju ikkagi vaja. Otsustasime minna Loch Nessi, ehk siis see koht kus see Nessie koletis elab. Nii öelda. Meile öeldi, et bussiga umbes 10 naela edasi-tagasi. A kuna bussijuht oli nii tore ja viitsis jamada, siis me saime oma hiilgavate õpilaskaartidega hoopis £3.30 edasi-tagasi. Bargain! Ja no issand kui iluuuuus seal onnnnn
Siis ligunesime tund aega bussipeatuses, normaalset katusega peatust seal polnud. Lootus hakkas närbuma uuesti, kui buss veits hiljaks jäi. A ta ikkagi tuli ning kui ta 3 minutit sõitnud oli, siis selgus et lähedal oli üks asula, kus oleks saanud aega kuskil SOOJAS ja KATUSEGA kohas surnuks lüüa. A mis ei tapa teeb tugevaks! Linnas jätkus meil jaksu kuivas riided selga panna ja pubisse minna. Väga äge koht oli. Lõpuks kobisime magama, meie toas oli 2 inimest veel ja meil isegi õnnestus ilma suurema naermiseta tuppa siseneda ning kerra tõmmata. Teisel päeval käisime muuseumis, mida me mööda linna taga otsisime, kuid siis selgus, et see oli kohe selle sama peatänava information centre'i küljes, nice. Passisime veel igal pool ning siis suundusimegi Edinburghi. Sõime pitsast kõhud punni ühes Itaalia restoranis ja Karin läks bussile ning ma rongile tagasi Stirlingusse. Nüüd aina usinasti töötanud. Siin nüüd veel pilte muudest tegemistest.
James'i Guiness'i pool pinti
Matt'i naerunägi
Pireti latte art

esmaspäev, juuli 9

jess

esiteks jess, et Karin mul külas on. Teisteks jess et mul enam pohmelli pole. Kolmandaks jessssssss Karin teeb pannkooke samal ajal kui ma krõpsu mugin. Nädavahatus algas juba reedel, kui meil polnud midagi paremat teha, läksime siis pubisse. Karita õde on ka hetkel siin. Liikusime mingi hetk Molly Malones'i, seal oli James, Daniel ja siis mingid plikad kes pole kuigi sõbralikud. Ja ma faking jõin 4 õlut õhtu jooksul kokku, mida pole just üüratu kogus jaaaaaa ma järgmine hommik mõtlesin et ma tõesti suren ära. Pidin veel tööle ka minema ja mingi paraad oli Stirlingus nii et kui ma veel üksi olin kohvikus, läks megakiireks. Ja siis õnneks ma unustasin vahepeal kui paha mul olla oli, kuid siis läks vaikseks ja räige uni tuli peale. Siis tuligi Kariiiiiin kohvikusse ja Chris langes ka talle kohe sülle enamvähem, ise pole teda elusees kohanudki..Lõpuks sain koju ja Kariniga jäime magama. Ärkasime ja hakkasime end pubi jaoks valmis panema. Oli vist viga enne minekut natuke vermutit mekkida, sest pubisse jõudes olin juba vindine. Ja oh alandust-ma jõin ära 2 õlut, ma ei saanud ise arugi, KUI purju ma jäin. Karin lihtsalt ei ostnud mulle enam juua. Ja siis ma sain aru et on vist aeg koju minna. Me magasime 13 h ja mul oli ikka nii paha olla. Elusees pole vist nii õudne olnud. Siis viskasin veel tunnikeseks pikali ja oli ok. Läksime kariniga poodidesse ja natuke jalutasime linna peal ka. JA nüüd ongi uus päev. Täna oleme ka niisama ning homme reisime natuke. Bussiga Invernessi, jääme sinna ööseks ja siis kolmapäeval Edinburghi, kus Karin Londoni bussile läheb ja ma üksinda nukralt pean tagasi Stirlingusse tulema. ME googeldasime et mida kõike seal näha saab, täiega änks koht tundub! Teen palju pilti ja panen üles ka kindlasti:)