Liisi külaskäigust ja post-Liisi külastuskäigust

Jaaa, mul käis Liisu külas. Nii sündmusterohke nädal oli. Ma olin lõpuks megaläbi omadega. Pole varem jõudnud kirjutada, ta tegelt lahkus juba teisipäeva varahommikul. Käisime Stirlingus ringi, näitasin talle ilusaid paiku. Muidugi ei puudu to do listist Duski minek. Väga tore ja mälestusväärne õhtu oli. Osad tulid külla, dringitasime koos, ma suutsin selleks hetkeks muidugi natuke liiga švipsis olla ning ei andnud kohati üldse aru, mida suust välja ajan. Duski minnes oli Liis suht kultuuri šokis, aga talle ikkagi meeldis. Järgmine päev saime lõpuks kell 2 päeval end välja loivatud, külastasime kohvikut ning ajasime juttu. Ülejärgmine päev oli taas jaksu end pubi poole seada. Outbackis sõi Liis mingit burksi ja chipse ning mingi hetk ühinesid James ja Daniel. Meil joppas nii palju, et saime tasuta känguru liha maitsta ning tasuta šotte juua!!! Täiega tore oli ja lõpuks läks pidu meie pool edasi, selleks hetkeks oli Miriam ka platsis. Ma tunnen end kui maailma parim host, sest meil oli mingi miljon alkot järgi jäänd mingitest aegadest. Mängisime mingeid tobadaid joomismänge, millele ma lihtsalt pihta ei saanud, nii et ma kas lakkamatult naersin või olin sunnitud jooma. Ja muidugi siis oli "never have I ever" mängu kord. VIHKAN! A no mingi hetk oli mäng seal maal, et me isegi ei mänginud seda vaid vabatahtlikult jagasime eriti piinlikust tekitavaid olukordi oma elus. Magama sain ma kell 7 ja äratus oli juba kell 9. Nice. Ma tõesti ei tea, mis nipiga ma selle päeva üle elasin. Läksime Liisiga veel lossi ka, aga kuna ma olen seal juba mitu korda käinud, ei viitsinud ma sellise huviga ringi vaadata ning lõpuks pidin tunnistama, et oleks vist aeg koju minna ja pikali heita. Liis vaatas veel ringi ning naases kah. Siis üks päev käisime Edinburghis festivali üle kaemas. Nii palju inimesiiiiii. Läksime kahele stand up comedy show'le. Üks oli mees, kes jagas oma lugu temast ja tema isast ning nende läbisaamisest. Väga südamlik oli, ja naljakas oli kaa. Ning teine show oli 2 noormeest, kes ajasid juttu ning vahelduseks laulsid. See oli ka megakift. Nad on The Not Quite Quartet. Kes vinnib, võib järgi vaadata. Lõpuks tuligi aeg, mil Liisu pidi koju minema ja ülejäänud nädal ma olengi suht tööl olnud aint. Üks õhta käisime peol ka. Pre drink'isime James'i ja Daniel'i juures, kus tutvusin nii mõnegi nende sõbraga. Kõik väga toredad inimesed. Lõpuks nagu ikka oli Duski mineku aeg. Tantsupõrandal andsid näole mingid tüübid, kellest üks oli kunagi püsiklient neil ning kui ta mind nägi, tegi ta hiiglama suure žesti ja karjus PEDROOOOO. Ja siis mul meenus, mis teda ajendas seda tegema. Nimelt kunagi megaammu üks vanemapoolsem mees küsis kohvikus, mu nime ning järgmine kord kui tuli, kutsus mind Pedro'ks ja ütles et see on nagu English equivalent minu nimele. Ja siis ta ikka üsna kaua kutsus mind sedasi. Lõpuks ta jättis selle õnneks järgi ning ma isegi ei mäletanud seda enam. A ma olin sellele püsikale, kes Duskis oli, rääkinud selle loo ja ta mäletas. Hämmastav. Ja üldse nii tore oliiii selle seltskonnaga. Nüüd ma saan aru, miks Daniel iga jumala kord juba 3 päeva enne pidupäeva facebookis kuulutama hakkab, et varsti on Duski minek. Neil nii ägedad sõbrad lihtsalt ja alati saab nalja. Lõpuks oli vist one jagerbomb too many ja olin sunnitud ütlema jookidele ei, hehe kaine mõistus. Hiljem läksime jälle nende juurde, kust ma lahkusin kell 4 ja ärkasin kell 8. JA pidin tööl olema kell 11.30 ja seal terve päev olema. Aga no ausalt, see oli midagi erakordset-mul ei olnud pohmelli! Ja väsimus ka nii suur ei olnud. Kui ma ükskord koju jõudsin vajusin momentaalselt ära. Niiiii hea oli ärgata. Ning siis loomulikult tööle jälle minna ja nüüd ongi taas jälle nii hea meel voodis vedeleda. Natukene veel ja siis ma juba kodupoole teel, jeeejee. Pärast Eestit olen natuke vist Londonis ka, meeeeeldib.