esmaspäev, detsember 17

Mured ja rõõmud

Ma siin kahjuks ja ka õnneks olen palju PALLLLJU tööl olnud. Ma poleks uskunud, et kui ma ütlesin, et mul kõik päevad vabad, siis mind topitakse graafikusse umbes iga päev...igal juhul eelmine nädal oli see suht handy sest meil ei hakanud küte tööle enam üks hetk. Ja me proovisime kõike võimalikke variante. Kaevasime isegi mingi instrukstiooni internetist välja ja tegime täpselt nagu kirjas oli, aga ei midagi. Ja nagu alati, vedas meil nii palju, et just sel hetkel läksid ilmad ka megakülmaks. Issand meil oli niiii külm. Meil mõlemal oli suht nutt kurgus ühel hetkel. Pole kuigi meeldiv olla kolme teki all, kaanida liitrite viisi teed (ja seda äärmiselt ruttu, sest see jahtus nii kiiresti maha), võimalikult vähe end liigutada ning oma hingeauru näha. Aga õnneks veetsin ma enamiku oma päevast tööl, kus polnud ka kuigi soe, aga parem ikka kui siin. 2 päeva hiljem jõudis siis töömees ka meie majja. Õigemini neid oli kaks lausa. Ja kui üks nendest siis boileri juurde astus ning seda ühtainust nuppu 45 kraadi võrra keeras, hakkas kõik tööle........feil. Ma siis üritasin seletada, et me proovisime seda sama asja miljon korda, ise lõdisemas rõõmust, et nad selle vähemalt tööle said. Ja siis ma vaimusilmis nägin vaid seda, kuidas ma tunni aja pärast saan kõige kuumemat dušši nautida. Ooooo see oli väga õnnis hetk. Ja muidugi Silje tuba oli megakuum. Õhtul tuli Fine ja Matt külla ja siis saime kõik koos kõige soojemat kohta nautida. Hiljem läksime pubisse ka, kus oli samuti soe. Järgmine päev olin loomulikult tööl, õhtul oli meil staff night out, mis kujunes väga poolikuks nii inimeste hulga kui ka aja poolest. Susie tuli mulle appi kohvikut koristama õhtul, pidime seejärel elukiiresti rongile jooksma, millele me isegi napilt jõudsime ja seda mitte meie pärast vaid sest Chris jäi hiljaks veits. Teel Edinburghi tegime rongis piknikku, Chris oli valmistanud snäkke ja ostnud šampat.
Kuna ma olin väga vaeselt toitunud too päev, hakkas šampus üsna pähe ja kui rongilt ühel hetkel maha saime oli üpris lõbus. Natukese aja pärast enam nii lõbus polnud, sest poisid kadusid kuhugi ära..khm pubisse, ja me siis ootasime neid, sest ei tahtnud atraktsioonide peale ilma nendeta minna. Nii jobud. Vähemalt sain ma oma hõõgveini rüübata samal ajal. Lõpuks me siis läksime paari karuselli ja maitea mille peale
ja siis pandigi laat kinni. Jamaaaaa. Suundusime siis pubisse, kus olid kõige saladuslikumad vetsuuksed.
Ja nüüd tuleb õhtu parim osa - me pidime taaskord viimasele rongile jooksma, et tagasi Stirlingusse tulla. Rongijaamas vaatasime tabloosid ning selgus, et ohohhooo meil on hoopis rongini veel kolmveerand tundi aega. Läksime siis burger kingi, kus ma sõin maailma suurima eine ning sain ühtlasi suhteliselt kaineks. Ainult tollest kainestavam hetk oli see, kui me siis tahtsime 14ndale platvormile minna, et rongile jõuda, küsis politsei et eeeee kuhu minek..............ja kui me siis uuesti tabloosid vaatasime, selgus, et me KOGEMATA vaatasime saabuvaid mitte väljuvaid ronge. FOR FUCK SAKE. Ja kõige kurvem oli see, et me poleks saanud Edinburghis edasi pidutseda, sest mina ja Chris pidime järgmine päev tööl olema ja noh eks me siis võtsime takso......£120. Nice. ma pole sellise raha eest isegi kunagi lennanud. Vähemalt oli see üks nendest londoni moodi taksodest, ruumi oli palju. Lubatust Duski ma ei jõudnud, õnneks. Järgmine päev oli norm olek. Ainult et siis ma väga õnnelik polnud, kui ma juba niigi teisip, neljap, reede, laupäev ja pühapäev tööl olin olnud ja sain teada, et jesss ees ootab veel kolm tööpäeva, igaüks 9 tundi ilma igasuguse pausita. Oleks tahtnud Davidile paar head sõna öelda. Aga siis mu tuju leevenes, kui Laura ütles et on nõus mu teisipäevase vahetuse tegema. JESSSS mul on aega koristada, pakkida, asju osta, arstile jõuda, raamatud ära viia, esseed koolist ära tuua ja palju muud vajalikku ära teha. BRING IT ON 24H. sest kolmap olen jälle tööl ning neljapäeval on juba minek Londonisse. Exciiteeeed much!! aaah sellest tuleb nii epic holiday, ei jõua ära oodata kohe

esmaspäev, detsember 10

Olen nüüd mõnusasti Silje toas end sisse seadnud. Sest miks ma peaks oma toas külmetama, kui ma saan vabalt siin toas soojas vedeleda. Nii mõnus ilm on ka väljas, päike soojendab tuba ja puha. Ja saab taas nautida üht vaba päeva. Ei tea kohe, mida peale hakata. Meil oli plaanis Bridge of Allan'is brewerisse minna, aga nagu alati, ei saanud sellest plaanist asja, nii et ootan õhtut, et uuesti pubisse minna. Ma avastasin, et olin, eelmine nädal nii palju tööl ning ma VANDUSIN endale, et ma ei lähe Nicki sünnale, sest ma lihtsalt ei tahtnud pohmellis vireleda terve reedese päeva. Aga siis loomulikult võttis võimust see osa minust, mis ütles et WE ARE YOUNG ja et ma võin teha mis tahan ning ma siiski läksin sellele sünnale. Soojendasime end lõõmava radika kõrval Silje toas koos veiniga. Seejärel läksime Tescosse, ostsime veel veini, saime kokku Riikkaga ning üritasime mu google mapsiga kuidagi Nicki maja Riveride's üles leida, mis osutus keerulisemaks kui me arvasime. Kuna me ei saanud mitte midagi aru, siis ma lõpuks otsustasin veini lahti korkida ning võtta selle seiklusega rahulikult. Siis selgus, et ta maja polnud üldse kuskil keerulises kohas. A muidu oli tore õhtu, liiga palju veini aint. Ja läksime Fubar'i, kus me targa peaga veetsime oma tantsutunnid otse kõlarite kõrval ning ütleme nii et ma suutsin nii mõnedki kliendid järgmine päev marru ajada, sest ma lihtsalt ei kuulnud mitte midagi. Peale pidu läksime äftekale tagasi Nicki poole (MIKKKKS??) kus ma nagunii kaanisin vett terve ülejäänud õhtu. Teel sinna tärkas Aleksandras taas tung paar head nalja maha panna nii et ta hakkas inimeste nimesid väga magedal viisil riimuma. Ja Colinist sai suur naerualune, kuna Aleksandra ei jäänud vaid oma "Colin, how you rollin" ja "Colin are you fallin" ja how convenient et ma ta käevarrest kramplikult kinni hoidsin, et mitte sellel väga libedal jääl mitte libastuda NING ta kukkuski. Noh, koos minuga. Väidetavalt lahe vaatepilt oli, a see oli nii valus. Hah, ja ta kaotas ühe oma läätse ära. Siiani süüdistab mind selles. Lõpuks mina ja Riikka suundusime tibusammudel tagasi linna. Järgmine päev, ohhhh issand, oli nii valus. Päriselt, ma pole nii valudes olnud vist. Laupäeval oli enamik valu õnneks kadunud, aga siis avastasin, et mu käesivarred on megaaavalusad. Mõtlesin, et no ahhh, kas ma kandsin kedagi süles või ma turnisin kuskil või missss...a siis meenus, et me tegime Coliniga käesurumist. Ja see omakorda meenutab mulle, kuidas üks klient meil murdis väga suure osa oma käest käesurumise tõttu ja kuna ma nägin seda armi, mis mööda kogu ta käsivart jookseb, otsustasin, et hoian käesurumisest eemale. Ja ma ühtlasi mõtlesin endamisi, kuidas ma tõsiselt enam kunagi ei joo, a eile oli tööl nii masendavalt õudne, et ainuke asi, mis mu vihapisaraid tagasi hoidis, oli mõte ühest heast pindist. Läksime siis Lauraga peale mu tööd otse Droughty'sse, mingi hetk ühines Aleksandra ja seejärel Nick Ja Damian, täitsa tore õhtu oli. A kuna Nick otsustas laupäeval ka sünnat pidada (kuhu ma loomulikult ei läinud), siis nad olid suht poolkoomas, eriti nende üüratut pubitoitu, mis nad City Wallsis sõid. Nii naljakas oli. See toidujutt teeb kõhu tühjaks, peaks vist hommikust minema sööma. jejee PS! Modest Mouse on teema! taasavastasin nad, peaks uuesti KArinile tänulik olema. Tänks, sis.!!! NAd on lihtsalt niii ägedaaaad

neljapäev, detsember 6

Vaba aeg

Mu vaheaeg hakkas niiöelda ametlikult esmaspäeval mil ma viimased kaks esseed ära andsin. Eksameid mul pole ja tunnid on juba ammu läbi. Ja need esseed ka venisid nii mis kole, sest ma sain juhuslikult mõlemale pikendust, sest üks õpetaja suutis suht käkki keerata meie esseedega ja teisel juhtus mingi õnnetus. Ja kuna mul oli VEEL rohkem aega neid kirjutada, siis ma suht tegelt lükkasin nende kallal töötamist edasi pidevalt ning loooomulikult, kui mul oli viimne häda käes ja ainus võimalus oli nädalavahetusel peale oma tööd neid kirjutada, jäin ma haigeks ning mul kulus umbes poole lause kirjutamiseks kümme minutit. VÄGA ebameeldiv. Loo moraal-ära lükka asju edasi, hiljem tänad ennast. Aga ma ei usu et keegi kunagi sellest midagi õppinud oleks...A ma pakun, et ma jäin peale ceilidh't haigeks. Või noh peale ceilidh läksime klubisse ja seda loomulikult ilma jopedeta. Õudne. Ja nii rumal. A vähemalt sai sinna mingi 3ndat korda jõutud sellel semestril. Ma vaatan, et meil ikka mega äge tundegielu täies hoos....not. Ma läksin vot nii hoogu, et mu lõputöö jaoks pole praeguseks vaja enam midagi teha, aga ma ei saanud ju ometi raamatukogust ilma raamatuteta ära tulla ning eks ma siis otsisin veel vajalikke kirjatöid, mida lugeda...noh oma huviks kasvõi. Igal juhul mu külmetust ei teinud üldse paremaks asjaolu, et ka siia lumi maha tuli ning meil toas on suht samad külmakraadid mis õueski. Sorri, eksin-Silje tuba on tõsiselt nagu BAHAMAS, ma ei suuda uskuda, et ta tuba nii soojaks läheb. Ma just käisin seal oma koibi soojendamas. Ta nüüd ju tagasi Norras ja siis saab ta toas salaja käia. Ma kolin vist sinna natukeseks ajaks mul selline tunne. HAHAAAAH ja parim nali on see, et kui ma siin poolkoomas oma esseed kahe teki all kirjutasin ja vahetevahel aknast välja vaatasin, siis alati oli märgatavalt vähem lund. Ja siis ma olin suht kindel, et nii pea kui päike end korrakski näole annab, on see lumi kohe läinud, aga võta näpust-seda leidub siiani veel mõnes kohas. Päriselt, kui ma esmaspäeval koolist tagasi tulin, nägi bussiaknast loodus välja täpselt nagu kevadel kõik tärkama hakkaks. Igal juhul ükskõik kui sitt mul olla on, mul on nii faking hea meel, et see õudus möödas on, ma ei jaksa ega viiiiitsi õppida enam!!! Ma ei teinud isegi välja, et ma täna varem pidin tööle minema ning mind üksi jäeti pooleteist tunniks. Ja siis teada sain, et töötan esialgsest 5.5 tunnist 9 tundi. Ja mitte just parima enesetundega. A peale töö on mul niiiii palju vaba aega. Üks päev ma isegi pesin nõusid, kuigi minu kasutatud oli umbes 1/50. Ja siis vahtisin niisama igasuguseid seriaale. Ja tõmban igasuguseid soundtracke, mida ma siiani pole viitsinud teha või pole meeles olnud. Ja korrastan oma läpakat rämpsust. Ma ei teadnud, et programmide uninstallimine nii kaua aega võtab, jeeeeeesus. Ja kõik need filmid, mida ma pidin vaatama ja mitte kunagi enam nägema ei pea lähevad otsejoones prügikasti. YASSSS. Parim kogu selle suhteliselt mõttetu tegevuse juures on see, et ma ei pea süümekaid tundma, sest kuskil pesitseb mingi poolik essee. Ja mõtlema ei pea. oooooh on see vast elu. Nüüd ma ootan, millal sellest mõttevaegusest uuesti kopa ette viskab:D seniajani kavatsen ma vegeteerida ja tööl käia ning mitte kummagagi üle pingutada, lets live in harmony