teisipäev, jaanuar 29

You know you are in Scotland when...

okei, sellest tuleb väga ilmateemaline postitus, aga viimase aja juhtumitest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Pärast appikarjet kortriomanikule kütte mitte töötamise asjus sain ma taaskord selgust, mida ma siinsest lumest arvan. Algul vaatasin ma jah köögis seistes aknast välja ja mõeldes, et see lumesadu on ikka täitsa ilus samal ajal kui töömees köögis meie boileri kallal sehkendas ning teatas, et seda on nii eluohtlik kasutada, et ta lihtsalt peab selle täielikult välja lülitama. Hetk enne seda sai ta boileri tööle mingi lihtsa nipiga, aga kuna sealt lekib faking gaasi kogu aeg ja on muidu plahvatuse äärel, siis pidi ta kurva uudise teatama... isegi tema kartis, et tal plahvatab kohe nägu otsast või midagi. Miks ma ikkagi mõnikord mõtlen, et lumi on äge? Sest meie akendest on nii ilus vaade
Ja miks ma seda samas kõige rohkem vihkan? Vaade aknast järgmine päev (seis oli suht sama juba "lumese" päeva lõpuks)
Vähemalt oli meie korteriomanik (õigemini ta naine) vähemasti nii palju mures mu tervise pärast, et sellel lumisel ajal tahtis ta tuua soojapuhurid. Umbes paar tundi ja 10 telefoni kõnet hiljem teatas ta et teeolud on ikka nii RÄNGAD selle 2 cm lumega, et tema ei hakka kuhugi sõitma, kuid saadab puhurid taksoga oma ema juurest meile. Karmide ilmastikuolude tõttu jõudis takso 45 minutit hiljem. Kui ma õue läksin, ei saanud taksojuht isegi autost välja tulla, sest kuna noh meie tänav on allamäge, ei piisanud ainult käsipidurist, ta ei saanud jalga pidurilt ära tõstagi, muidu oleks auto ise edasi veerenud. Ta isegi demonstreeris. Tore onu oli igal juhul. Sain puhurid kätte. Ja siis ma vaatasin õudusega, kuidas kõik allamäge tulevad autod suht pidurid põhjas mäest alla lohisesid. Õnneks pole enam lund sadanud ehk kraadid on suht palju üle nulli kuid nüüd on õues mingi faking torm ja tuul on Silje toa poolt ja ma poleks elusees uskunud, et ma pean tema soojemaist toast tagasi enda sügavkülma laadsesse tuppa kolima. Vähemalt nii kauaks kuni torm möödas on...või tuulesuunda vahetab. Ja maja kõigub ka veel selle hulluse käes. Lohutav teada, et parimal juhul lendab katus peakohalt, ja et gassimürgitusse suremine on välistatud. Meele teeb soojemaks teadmine, et mul on homme vaba päeeev ja et mul on külmkapis nii palju head ja paremat (kõik väga tervislik) ja saan enda mõnikord premeerida Eesti kommidega, sest issilt tuli juba sünnipäeva pakk
Ja üleüldse on järgmine nädal sünna ju. Ütleme nii, et ma polnud kuigi vaimustuses, kui ma ise ka ära unustasin, kui vana ma olen. Aga samas vähemalt üks kord on olemas põhjus, et taaskord napsutada. Ja palju. Ja ma ei pea järgmine päev peopäevast tööl olema. woop wooooop. Ma ei tea küll, kuidas me jääkülmas majas rahvasr houstime, aga kui ma teen ettepaneku- BYOB või V for vodka...tegelt peaks pakkuma jäägut maja kulul, et sooja saaks. Deeeem hea mõte. Vähemalt läheb plaan käiku, et inimestele viinašotte kurgust alla valada. Tavaliselt ei võta see asi kuidagi vedu...Yiiiihhaaa.

neljapäev, jaanuar 24

Mõtlesin, et mainin paar suhteliselt naljakat juhtumit. Esiteks alustaksin tänase päeva algusega, kui ma uksest välja tahtsin astuda kui äkitselt mingit haukumist kuulsin. See oli selline samasugune valge väike nähvakas, mis Mõigu vahel kogu aeg tolknevad ning kuna meid korduvalt seal rünnatud on, siis ma ei julgenud täna uksest väljuda. Passisin natuke aega vahepeal piiludes, et kas omanik ka lähedal on. Selgus, et oli kohe seal samas. Ta hetkel elab meie naabrite majas ajutiselt, täiega ilus noormees oli, aga ma just hetk tagasi sain aru, et ta on gei. Nimelt, kui ma just mõtlesin oma allkorruse naabri peale, kellel pealtnäha suht pohhui, kui asi puudutab parkimist. Ükskord jättis ta oma auto lihtsalt keset tänavat, sest kõik need kolm parkimiskohta meie maja ees olid hõivatud. Kui politsei mu uksele ilmus, siis ma kohkusin täitsa ära, selgus et nad olid Roberti auto asjus kohal. Ta seletas seal midagi jumala pikalt ja lõpuks auto jäi sinnasamma ja politsei lahkus. Nagu....ah? Ja teine kord mingi piff oli oma auto meie maja ette parkinud ja ega siis Robertil ei jäänud muud üle, kui kuidagi põikipidi oma auto ajada selle piffi auto ette pooleldi kõnniteel. Ja kuna meie tänav on suht järsult allamäge, siis vaene blondiin ei saanud end sealt välja tagurdatud, sest ta iga katse peale sõitis otse Roberti autole tagant sisse. Ja kui muidugi selle peale minu ukse kell jälle helises, siis ma seletasin, et pole minu auto ja naaber ka ust ei ava. Selle peale trügis ta ikkagi alt uksest sisse ja nägi, et TOAS ON JU VALGUST NÄHA ja ei jätnud vaest Robertit rahule. Ma mõtlesin vahepeal, et ta läheb täitsa psühhiks kätte. Ma olen jumala kindel, et mu naaber tahtis lihtsalt nautida seda parastavat momenti. Ust ta ei avanud igal juhul ja see tsikk jäigi sinna pead murdma. Kogu selle nalja peale mõeldes, helises..oohhhooo..uksekell ja see meie ilus naaber ütles, et nägi just kuidas keegi Roberti autole tagant sisse sõitis. Ja kui ta seda seletas, siis kahjuks oli ta nii obviously gay, aga jumala kena temast, et ta vaevus Robertile teada andma. Igal juhul hommikul tööle jõudes ei saanud ma ei nõudepesumasinat tööle ega leidnud kassast ühtegi raha...................ja muud miljonit asja ka ei leidnud, kuna keegi oli teinud kaks päeva tagasi "sissemurdmiskatse" (mis näeb välja lihtsalt ukseklaasi allosas paiknev mõra) sooritanud, siis David leidis, et oleks parim kogu raha endaga kaasa võtta. Mul oli vaevu midagi, mida inimestele tagasi anda. Lõpuks tuli politsei, kes pidi Davidiga rääkima, tema muidugi lasi neil ikka kõvasti oodata ning lõpuks nad lahkusid. Kui politsei tagasi tuli, siis Chrisil polnud ka nagu midagi tarka öelda, lihtsalt et ee...ei näe välja nagu keegi oleks tahtnud sisse murda yada yada. Ja nad lasid tal jahuda mingi 15 minutit ja üks neist kirjutas KÕIK üles, mis Chris vähegi ütles. Väga pühendunud igal juhul. Nii et tööl elu ikka keeb. Töö kõrvalt pole muud suuremat teinud kui lõputöö jaoks filme vaadanud. Eile passisin raamatukogus ja lugesin lausa 3 peatükki mingi 5 tunni jooksul, masendav. Laupäeval läksime kogemata välja ja kogu selle odava veini tõttu oli mul pühapäeval ebanormaalselt paha olla. Magada ei saanud ja karke ka alla ei saanud, nii et ma lihtsalt olin. Kui mul lõpuks endast piisavalt hale hakkas, käisin pesus ja läksime Aleksandraga Morrisonsi. See mingi poole tunni kõndimiskaugusel. Ja lüheim maa (vähemalt väidab google maps) on kuskilt iks tänavaid pidi, kus on pime ja kõik kohad on autotöökodasid täis. Kuna me ühe korra oleme juba seda teedmööda käinud, olime me üpriski enesekindlad. Teades meie mõlema suunataju, siis oli see hõiskamine enne õhtut, sest me sattusime vahepeal kuhugi armee baasi või mina ei tea mis see oli. Paar korda keerasime veel valest kohast ära, aga no me jõudsime lõpuks kohale. Suunatajust rääkides, siis eile kui ma raamatukogus olin ja Chris mulle helistas, ning mina kes ma olen piisavalt viisakas ja lahkun vaiksest tsoonist, EI LEIDNUD ÕIGET TEED, et lihtsalt treppide alasse minna. Kuidas see üldse võimalik on?? Ma suht lihtsalt tiirutasin raamaturiiulite ümber. Ja viimase loo tahaksin ma pühendada oma kallile õele Karinile. KES MULLE MITTE KUNAGI EI HELISTA. Aga oot, ühel heal päeval tuuled muutusid ning leidsin telefonist vastamata kõne. Mõtlesin, et ooo kui kena temast, et helistas. Rääkisime oma jutud ära ning umbes 7 tundi hiljem meenus, et oh kui lahe ikka, et Karin helistas. Ise mõlgutasin kõrvalmõtet, et rauuuudselt tahtis must midagi, niisama ikka ei helistaks. Ja siis mul meenus, et ta helistaski aint selle pärast, et raha küsida :(((( Selle kurva tooniga lõpetan ma selleks korraks ja vaatan Pulp fictionit edasi. Ausalt, mu alateavus on varsti nii fucked up kui ma pidevalt enne magamaminekut neid gangsta, hood ja Pulpi laadseid filme vaatan. Unes muud ei näegi, kui igast vägivalda ja väga mustanahaliste laadset kõneviisi.

neljapäev, jaanuar 10

Stirlingu uue aasta algus

Kõigepealt, siin on nii vaikne! Tänavad on nii tühjad. Isegi liiklus on vaikne. Üliveider. Samas vaheaeg alles poole peal, nii et mis seal ikka imestada. Muidu olen vaikselt võtnud. Nagu umbes kõik inimesed, otsustasin ka mina kalorikonsumeerimist vähendada. Ükspäev käisime Riikkaga outbackis ja ta soovitas võtta suurema nacho portsjoni. Seda oli PALJU. A mul oli kõht nii tühi, et ma sõin kõik ära ja siis mõtlesin, et oh jumal kui ebatervislik. Aga mida iganes, see oli nii maitsev. Peale selle olen end kontrolli all hoidnud. Esmaspäeval käisime poistega väljas. Alguses pesitsesime Jamesi ja Danieli juures. neil on maailma soojeim kodu! Seal oli veel Sean ja Jenni ning osad nende sõbrad, keda ma varem pole kohanud. Üks nendest oli eriti kooooom oma Manchesteri aksendiga. Ta oli vist viskist ja õllest juba üpris vintis ning lisaks ma pakun et ta oli suhteliselt kivis, nii et kõik mis tal suust välja tuli, ei olnud minu jaoks sõnad. Õhtu edenedes õnneks hakkasin aksendiga harjuma. Mingi hetk mängisime seda mängu, et tuleb öelda bändi nimi ja järgmine inimene ütleb bändi, mis algab eelmise nimetatud lõpu tähega. Ma teadsin, et see mäng jääb mind kummitama, ma siiamaani üritan S tähega bände meenutada. Igal juhul ühel hetkel see Manchesteri poisi kord oli Y, ja kuna ta moto oli drink while you think siis ta viitis alati mõnuga aega ja siis teatas väga meloodiliselt 'the yeah yeah yeah yeah yeahs.' No peaaeguuuu. Vahepeal käisime ära Duskis, kus oli suht tühi. A lõbus oli ikkagi. See segase jutuga noormees oli ikka veel jalul. Ma lihtsalt ei saa aru, kuiiiidas. Kui olime tagasi poiste juures, siis muidugi oli taas vaja ära käia katusel. Nii muhe oli samas. Sain ka mingi miljon silmale nähtamatut pindu endale kintsu. Kui olime just lõpuks mõnustasi diivanis end sisse seadnud, teatas see Daryl, Manchesterist, et tal on draakoni tatoveering mis näeb välja nagu part. JA SEE ONGI NII. Kuna ta ei lubanud pilti teha, siis ma ei saa näidata, a see on selline nagu paljude joontega tatoveering ja kui hoolsalt vaatad, siis on see daisy duck täiega hästi näha. Silm, ripsmed ja nokk. Küsisin siis, et kas enne tatoveerimist sa ei avastanud seda, mille peale ta vastas EI suhteliselt ahastavalt ja nentis, et ta ükskord pilves peaga peeglisse vaadates nägi daisy kuju. See aga polnud veel pooltki nii naljakas kui ta reaktsioon, kui me mingi mõttetu horror filmi käima panime. Ta päriselt kartis. Ausalt, mulle pole kunagi kellegi hingepiin nii palju nalja teinud. Ta peitis oma nägu teki sisse ja siis vahepeal läbi sõrmede piilus kas killer on ikka veel elus. Vaeseke. Samas see oli tõsiselt naljakas. Olime üleval kella 6ni, kaasaarvatud Daryl. Kuidas ta nii kaua teadvusel oli, see jääb küll müsteeriumiks. Televisiooni poole pealt on põhi rõhk Gilmore Girl'sil ja Monarch of the Glen'il. Üleeile vara hommikul hakkasin ma oma lõputöö pärast paanitsema nii et ma hakkasin kohe filme downloadima ja mingi 5 tükki olen ära vaadanud. Need filmid mustanahalistest on lihtsalt too much!! Vähemalt, et neid järjest vaadata. Nii palju vägivalda ja kurrrja. MA pean olema sjuuke geek, et ära mainida, et kuna teatavasti Spike Lee tihti ka oma filmides ise näitleb, siis ta oma Do the Right Thing(1989) oli Brooklyini nurgas kuskil üks pitsakuller ja ta eelmise aasta filmis Red Hook Summer'is oli tal täpselt see sama roll! Isegi täpselt samas stiilis riided. Ja samamoodi töllerdas pitsakarpidega mööda tänavat. Aint et noh ta veits vanem seal. Aga ikkagi täiega äge vend! See fakt on nii lahe, et ma pidin selle ära mainima! Mul on vist mingi secret crush ta üle. Ta on lihtsalt nii tuuuuus. On that note, vedelen edasi nüüd, tööpäev oli nii kurnavalt igav. Muusika poolest on Smiths ja Libertines teeeema hetkel

reede, jaanuar 4

Londonist tagassi

Ongi kaks nädalat mööda läinud! Tundus nii pikk aeg, samas tundub liiga vara, et tagasi olla. Täiiiega tore oli! Parimad jõulud. Emme jõudis samal päeval mis mina, käisime Kariniga tal lennujaamas vastas ja puha. Linnas käisime natuke turistimas, väga palju ei viitsind ega jaksanud, sest kotte oli palju ning lõpuks suundusimegi Camdenisse. Ööbisime Ly töökaaslase majas tema toas. Üsna omapärane elupaik peaks mainima. Vetsust kasvab aknast sisse mingi põõsas ja köök asub kuskil koridoris. Siis kui elekter otsa sai ootamatult, siis me pidime mingisse IKS aparaati raha panema. MAisaa aru, kuhu see raha läheb siis...
Aga muidu oli ok. Käisime iga päev palju ringi. Emme oli toonud enam vähem kogu oma käsipagasi täie 10 kilo kommi, mida me siis õhtuti ohtralt nosisime. Siin on üks hea nali kalli ema poolt, kes tõi kuskilt reisilt meile kala. Siis selgus, et see pidanuks olema sardiinid kaetud piimašokolaadiga. Ja need lihtsalt haisesid nagu päriselt kuivatatud kala, võeh.
A siis selgus, et see paber aint haises, muidu olid jumala head šokolaadid :D Jõuluõhtul tegime ise õhtusöögi.
See tuli niii hea välja. I love Morrisons! Sealt sai väga eestile lähedast toitu. Ja emme loomulikult oslab meist kõige paremini süüa teha, nii et win win oli. Vaatasime pühade puhul The Elf'i ja Stardust'i ning jõime veini. 25'ndal olid kõik kohad kinni, isegi bussid ei käinud. Jalutasime siis Hampstead Heathi, ma muidugi oma kõrgete saabastega, sest teised madalad olid juba miljon korda läbi vettinud ning ma leidsin, et oleks ebainimlik neid edasi kanda. Valus aga edukas jalutuskäik oli. Nii hea rahulik. 26ndal hakkasid igal pool aled ning eks me siis mõtlesime, et kaeks üle need odavad hinnad. Little did we know et poe ees olid barrikaadid üles seatud ja järjekorrad, et üldse poodi sisse saaks. Täielik loomaaed. A no mida sa ikka ootad, Oxford street ongi üks loomaaed. Aga ikkagi leidsin omale teksad, saapad ja kampsuni. Rohkem ma ei jaksanud selles hulluses süveneda. Mingi päev käisime mingis galeriis ka, kus ma ei saanud ühestki tööst mitte midagi aru. Asi läks aina paremaks ühest ruumist teise minnes, kui ühel hetkel vedeles maas lihtsalt kahekihiline tellisehunnik ning ühes teises toas oli mingi meeter korda meeter must maal seinal. Siis ma ei saanud enam naeru varjata, a tegelt lahe oli. Mul oli vist meeltlahutavam kõiki neid kunstihuvilisi passida. Siis käisime veel Winter Wonderlandis, see oli nii äge! A räigelt ülerahvastatud nagu ikka. Seal oli nii palju lahedaid aktrakstioone. Me mõtlesime Kariniga, et millise peal oleks kõige vähem tõenäoline, et me oksele hakkaks ning läksime siis sellele, kus istud ringis, siis aeglaselt hästi kõrgele tõuseb ja siis järsku alla langeb. Jeeesus. Seal oli veel igasuguseid putkasid ja siis järsku leidsime mingi üüüüüratu Oktoberfesti püsti pandud hoone. Sees käis räige tants ja trall ja kõik käisid ringi liitriste õllekannudega, nagu õige värk ikka. Ja siis läkski mingi hetk emme tagasi Eestisse ja meie siis Kariniga õhtul koos Heidiga pubisse läksime. Saime catch up'ida ja oli muidu lõbus. Mingi päev käisime Karini ja ta töökaaslastega ka drinkidel. Üks nendest paljudest pubiõhtutest lõppes sellega, et me Kariniga ei suutnud enam vastu panna ja vaatasime The Only Way is Essex. Me vaatasime kolm osa ära, et siiski kinnitust saada, et see on maailma mõttetuim asi lihtsalt. Aastavahetuse päeval olin ma muidugi natuke pohmellis, kuidas siis muidu. Kui koju jõudsin õhtul, siis enamvähem hakkasin uuesti napsutama ja taaskord avastasin, et mul vist ikka on viina vastu allergia...a see ei takistanud mind seda edasi tarbimast. Siis suundusime Heidiga kokku saama. Tube'ides kõik jõid, station'ites kõik jõid. Me ka jõime. Läksime edasi Heidi sõbra juurde, a enne seda käisime ühest off licence'ist läbi. Esiteks hea, et me kuskile laoruumi ei kukkunud, põrandas oli lihtsalt mingi auk ja siis hakkas veel rohkem nalja saama, kui me maksma tahtsime hakata. Heidi ikka suutis särada seal igat pidi. Naersin seal pool elu ja mõtlesin, et kohe teen püksiiii. Pidu oli tore, inimesed olid sõbralikud V.A. mõned eided, kellel on mingid alaväärsuskompleksid vetsu saamisega. Kuna ma olin siiski külaline, siis jätsin ma enda teada mida ma öelda oleks tahtnud. Lõpuks läksime koju, või noh kõige pealt bussipeatusesse mis tundus miilide kaugusel ja seal ootasime tund aega. Vahepeal saime näha, kuidas kõik bussid mööda sõitsid, sest need olid nii täis. Lõpppuuuks kui mingi 2h pärast Camdenisse jõudsime, ostsime loomulikult neid häid baguette'e, aaah parim valik maailmas! Ja siis sõime need ära ja magasime terve järgmise päeva. Sõna otseses mõttes. JA und jagus veel järgmiseks ööks. Huuuh. Jörgmine päev oli Karin tööl ja ma hakkasin Peep Show'd vaatama. MA ei tea, kas väljaspool UK'd üldse saab channel 4 vaadata netist..igal juhul see on nii debiilne ja naljakas ja siis ma passisin terve päev neid. Mu viimasel päeval ehk eile käisime Kew Gardensis, mis on selline botaanika aed enamvähem. Mingi sada üüratut kasvuhoonet igast lilledega. Ja muid ilusaid asju oli ka. Akvaariumid ilusate kaladega ja ka kahjuks mingite rõvedate elukatega, süda läks pahaks vahepeal. Ja siis lõpuks oligi aeg minna bussi peale. Apppi lihtsalt. Ma palvetasin, et see inimene mu kõrval akna all läheks Manchesteris maha ja TA LÄKSKI!! Issand mul oli 2 istet enda päralt. O. M.G. Parim tunne maailmas. Buss sõitis rutem kui pidanuks, nii et sain siis kell 5 hommikul rongijaamas ka veel passida Glasgows. Õnneks rong oli aint pool tundi, sweeet. Kodus magasin 1ni, ja hakkasin koristama, sest ma olin suht suure segaduse maha jätnud. Ära minnes nii ei tundunud, sest ma olin juba siis niigi pool päeva küürinud ja koristanud. Peaks oma korterikaaslastele tänulik olema vist, et nad lihtsalt jätsid mulle sealauda. Siis tabas mind nälg, mul polnud ju midagi süüa ja siiis tekkis räige isu frikadelli supi järgi ning läksingi poodi, et seda kraami tuua. Ja ma tegingi suppi omale, yummy. Selline tunne, et seda jagub mul nädalaks ajaks vist...nüüd vaatan kas mu võrratu wifiga ka channel 4 mängib