pühapäev, juuni 16

Elu kokkupakkimine

Täiega hämmastav, kuidas ma tulin Šotimaale max 30 kg asjadega ja nüüd korteris ringi vaadates tuleb kerge ahastus peale, sest kõik on ju vaja kaasa pakkida. Olen küll poole kogu kolast kas ära visanud või ära andnud, kuid ikka tekib tahtmine nutta, kui ma ette kujutan, kuidas ma kõik endaga kaasa võetud saan. Loodame, et Karin saab Heidilt suured pagasid, see teeks elu lihtsamaks. Ja siis pakkimisele mõeldes tulevad igasugused muud tulevikumõtted, noh kaasa aitavad muidugi ka igasugused noomitavad ja pettust kajavad hääletoonid inimestes, kui ma oma plaanidest, või siis nende puudumisest, räägin. Sest ega no see pole aksepteeritav lihtsalt niisama OLLES MITTE ÕPILANE võtta asja rahulikult ning tasapisi hakata normaalseks. Ja ütleme nii, et kui suurim põnevus mu päevas on see, kui mu uued korterikaaslased välja käisid, et võik koristada, jah-koristada, siis ma ei imesta, kui heade uudiste puudumises mingi poolmiljon vastandikku mõtet peast läbi jookseb. A mul jälle tuju nii heaa, sest Karin andis update'i-neil üleni ära kolitud uude korterisse, naabrid olevat megasõbralikud. Nad juba koos tegid paar õlut, kutsuti ka grillima ning ehk teeme joint housewarmingu. Jaaaaaa Karini boss olevat juba läinud Kariniga rääkima, et ta kuulis, et ta õde (ehk minaaa) hakkab seal tööle. Nii et neil juhuslikult vaja kedagi siis. Pole pahaa. Kogu seda asja kirjutades, olles samal ajal natuke kurb, et ikkagi kodulinn olnud see Stirling mitu aastat, kuulen ma õues jäledat räuskamist ja paljuõnne sünnipäevaks laulmist sellise eriti maaka Šoti aksendiga, mis omakorda viib mu ettekujutuse glamuursetele ülekaalulistele kohalikele neidudele ning nädalavahetuse õhtutele, mil see tänav, kus elan, muutub mingiks takistusrajaks. Valida on kahe tänavapoole vahel, ühel pool on normaalsed pubid, teisel pool on ebanormaalsed pubid, kus mingid saja aastased passsivad hommikust õhtuni. Ja siis peab hindama silmaga, kummas on rohkem joodikuid, kellega silmitsi väga seitsa ei tahaks. Ja siis takkaotsa jooksevad sabas klubide PR töötajad ,kes klubisse üritavad meelitada oma £1 päästmetega. How'bout NO. Ma tahaks näha ühte inimest, keda nad oleks lambist odava sissepääsmega veennud, et välja minna. Nii et igal juhul siis tekib õnnelik tunne, et saab midagi muud peale väikse linna elu mekkida. life is good

esmaspäev, juuni 10

Stirlingu suvi

Suvi on olnud üle ootuste. Vihma on vaid korraks sadanud mitme nädala jooksul ainult. MIDA IMET. Siis kui mu sõbrad juba olid ära läinud ning mul vaba päev juhtus olema, mis oli ühtlasi üliilusa ilmaga, läksime Riikkaga Dumyati mäele. See oli hea ettevõtmine. Kõndisime isegi linnast linnakusse ning sealt edasi mäele. Mingi hetk teatas Karin sõnumi teel, et ta läks otse pidutsemiselt tööle samal ajal kui ma kuskil metsavahel hingeldasin. Kohe palju tervislikum ja sportlikum tunne tekkis. Siin paar kadestusväärset piilti. Siis tuli küll nii hea tunne, et ma enam juua ka ei viitsi. Kuigi noh olgem ausad-sel samal õhtul oli mul aeg pittu minna Filthile, mis oli Stirlingu vanalinna vangla hoovis, päris äge oli seal. Ma lihtsalt pean sheerima pilti poistest, kes kõik täpselt ühesugused välja nägid juhuse tõttu. Sam ütles, et neid kutsuti "The Flanell"ideks. Hiljem pilte põigates leidsin pildi Mattist ja Emilyst eelnevalt samal õhtul tehtud Ma ausalt ei tea, mis värk selle flanelli moega on. Ja siis järgmisel päeval oli igaljuhul tagajärg see, et ma olin pohmas ja faking päiksepõletuses. See on officially kõige rõvedam ja ebamugavam kooslus. Siis õnnestus mul veel Stirlingu õiget suve nautida ning mingi hetk läksin Karinile Londonisse külla. Bussisõit oli kiire, sest ma olin lihtsalt surmväsinud. Ühel hetkel ma mõtlesin, et äkki magan nagu Mr. Bean kirikus: Londonis vedas ka ilmaga hullult. Kohtasin Karini igast sõpru, tinutasime, käisime uues kohvikus peol, kus alko litsentsi pole aga ega see ei tähenda, et nad alkot niisama jagada ei saa. Nii me siis degusteerisime seal igasuguseid kokteile. Aga seda kõike mõõdukalt ning leidsime end hiljem Lucase juurest, kus me natuke viina jõime megafakinghea vaatega korteris Primrose Hilli taga, kus on otseses mõttes kogu London näha. Ühel teisel õhtul käisime gei klubis Heavenis, peale mida ma mõtlesin küll päeval, et seda kuumust ja peavalu ma üle ei ela. Läksime parki, kus Karin rahumeeli uuesti jooma hakkas koos Trudyga. Mu ainuke tegevus oli liikumatult vedeleda. Nii väga tahtsin, et hea hakkaks, sest õhtul oli vaja ööbussile ju minna. Aga õnneks kuna ma olin taaskord surmväsinud, siis reis oli väga valutu ja kiire. Eluudisest nii palju, et mõndadest Londoni kohvikutest on juba helistatud ning ma eeldan, et esialgse töökoha leidmine ei tohiks keeruline olla. Täna Karin ka helistas (wow) ja ütles, et nad saavad suht kohe ühte korterisse kolida, nii et me ei peagi kodutud olema!!! Mul langes kivi südamelt. Ja üür on ka jumala talutav. Ja see on Camdenis. Just saying. Nii et ongi plaan valma-peale lõpetamist käime Karini ja emmega siin ringi, siis Londonisse kogu oma tavaariga UUDE KOJU, siis vaatan, kas keegi mind tööle tahab, siis vahepeal lähme KÕIGEST ROCKWERCHTERILE jeeeeeeee ja siis kahjuks peale seda tuleb nukralt reaalsusele silma vaadata ja kõvasti tööd tegema hakata. Nii põneeeeev. Ja kuna Londonisse on umbes 50 000 korda lihtsam saada kui Šotimaale, siis kõik on teretulnud külla tulema. Noh, kui me mingi talve paiku uue, parema ja suurema pinna leiame. Aga ikkagi, kõik kes siin mulle külla pole tulnud, on paljust ilma jäänud:( ilm on siin lihtsalt nii hea ja soe olnud. Ja peale seda, kui ma tagasi tulin ja iga päev tööl olen pidanud olema, siis ma lihtsalt olen seda suve kergelt põlastama hakanud, sest kohvikus ju pole konditsioneeri. oh kellele ikka oleks vaja rahulolevaid, õnnelikke ja jahutatud töötajaid??? Täna ja eile oli õnneks pilvine, mis võtab umbes 5 kraadi jahedamaks ja vot see on eluuu. Palju krapsakam olek! Ma nüüd sean end mentaalselt veel kaheks tööpäevaks, enne kui puhata saab, ehk siis hakata pakkima ja asju ära viskama. yes