neljapäev, juuli 25

Londoni elu algus

Kõige rohkem on fill in'ida just väljaskäikude osas. Üks meeldejäävamaid õhtupoolikuid saatsime me mööda Camdenis kanali ääres Karini ja Trudyga. Noh, me oleme palju kordi seal hänginud, kuid seekord läksime teisele poole, kus me leidsime endi eest igasuguseid erineva välimusega narkomaane ja muidu imelikke. Lõpuks leidsime vähe normaalsema ala ning istusime maha. Läks mööda umbes 3 minutit, kui üks tüüp räuskama hakkas, et VÕTMED ON JU VEE PÕHJAS ning selle saatel hüppaski ta sinna kõige faking sitasemasse vette. Ja ta tundis end väga hästi seal. Tükk aega ta tulutult mingi sõelaga kühveldas sitta põhjast, turgutas meidki kampa lööma, vahepeal sõimles möödaminejatega kuid võtmed küll näppu ei jäänud. See eest tuli mingi hetk politsei, kes käskis tal välja tulla ning paar sekundit hiljem läks politsei ise kellelegi ilma põhjuseta kallale ning sellest tekkis mingi räige kaklus otse meie selja taga. Möödus vaid hetk kui kõik igale poole jooksma hakkasid, isegi kanali äärde viiv tee pandi kinni. Samas meie saime seal vabalt edasi passida (mis oli viga). Lõpuks kogu see jant vaibus, kuid ega me siis rahus edasi olla ei saanud, ei-ei. Ligi tikkus mingi selline gängi grupp, kelle liider tahtis meilt suitsu ning vastutasuks kanepit pakkus. Lõpuks saime numbrigi, et noh kui kunagi tekib mingi mdma isu näiteks. Tegelt ma ei julgenud ta numbri pakkumise peale ei öelda, nii et ma siis võtsin viisakalt. Poisid kadusid ühel hetkel ära ent siiiis sammus selg sirges meie suunas politsei naine, kes esimese asjana selgitas, et ega keegi mingis jamas pole aga et kas too tüüp üritas meile midagi müüa. Süüdimatult ütlesime ........eeeeiiii, ta aint räppis meile. Kui politseinaine uskuma jäi ning meid omaette jättis, ei julgenud ma ausalt enam ette kujutada, et mis järgmisena juhtub noh. Ja siis see diileritüüp tuligi tagasi meie juurde ja räppis edasi. Ma mõtlesin, et ma saan närvivapustuse igal hetkel. Lõpuks me siiski pääsesime eluga ilma kellegi tundeid riivamata ning läksime puppi. Sellest osast õhtust võiks essee kirjutada, aga lühidalt öeldes mingi räige värdjas ajas mind nii närvi, sest ta ütles Karinile halvasti ning hiljem hakkas minuga ka haukuma ja oli muidu üliiiiõel ja ebaviisakas. Tema sõber aga oli ülitore ja puhus juttu samal ajal, kui see värdjas kogu pubi end vihkama pani iga laua juures. Isegi sellele heale ostsin joogi, et ta sõps näeks, et see foreigner, kellega juttu pole võimalik ajada, on vähemalt lahke inimene. Paar muud õhtut oleme end Ly ja Tanjaga avastanud ühest brasiilia moodi pubist. Nimelt Tanja viis meid sinna eelmine nädal vist, ja seal on ülihea vibe. Vist sellepärast enamjaolt, et see omanik (kellest ma nüüd nii obsessed olen) on mingi hull spirituaalne tüüp. Selgus ka, et ühel baarmanil on eesti tüdruk, noh-lahe. Ja kui tellisin mingi õlle,millel isegi silti polnud, siis ta ütles, et ooh it will do good for you. Ja kui 15 minutit hiljem Tanja nägi ,et seda joon, siis selgus, et see on 9%. Ly vaid naeratas malbelt, lehvitas ja ütles tsauuuu Piret. Aga see ei ajand üldse nii purju, kuiiiid ausalt see on parim õlu, mida ma elu jooksul saanud olen. Too õhtu saime jutule ühe itaallasega, kes on suur filmisõber, kuid kui ma aru sain, et diskussioon laskub vaikselt neorealismile, siis mul hakkas igav ning Ly'l hakkas lausa paha. Nägime õues veel Salarit ja Baktiat, kes niisama lällasid. Nii et korda läind õhtu oli, kuid kui teist korda käisime, siis rääkima hakkas maailma igavaim inimene, kelle esimene sjuuke pick up tekst oli õlle import ja eksport. Argument oli see, et milleks sa impordid vett. Milleks.ta.ära.ei.läinud. Hiljem ta ajas omast arust hullult paljueland ja näind inimese juttu nagu ma oleks faking 5ne. Kuna see õhtu oli niigi luhta läinud, siis see oli mu jaoks suurim ajaraisk maailmas. Asi oli selles, et kui me tagasi tulime Crate Breweryst koju, siis Ly alles läks oma sõpsidega välja, ega mulgi siis muud üle jäänud. Pidime Joe'sse minema nii et Hakim laseb meid lihtsalt sisse. Meil järjekorras ka ei kõlvanud passida. Asi lõppes sellega, et me passisime lihtsalt järjekorra kõrval kokku mingi 45 minutit, et Hakimi tutvusega järjekorda skippida ainult et me oleks miljon korda sinna järjekorras seistes sisse saanud. FEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEil. Lõpuks lõime käega ja läksimegi siis sinna brasiilia pubisse. A muidu seal brewerys oli sitaks tore. Neil oli 1. aasta sünnipäeva pidu. Igast head dj'd mängisid mõnusat mussi ja palju ilusaid inimesi oli. Muidugi hea õlu NING pitsa, mida ma ootasime kõvasti üle tunni, kuid oli seda väärt täitsa. Viimase asjana ma pean välja tooma järjekordset olukorda, mida lihtsalt kunagi ei juhtu, kui Hawlys istusime beer gardenis, jagasime lauda mingi kahe kena tüübiga, sest mujal polnud ruumi. Ühel hetkel tuli juurde baari töötaja kolme suure nacho taldrikuga ja kuna ta tundus üpriski segaduses, siis me kõik ühest suust kinnitasime, et me pole neid tellinud. A ta küsis, et a tahete vä. Nii et jagasimegi viiekesi nachosid. See oli küll tore, kuid tekitas mingi suht awkward sunniviisilise vestluse nende poistega ning enamjaolt kõlas see nagu mingi speed date'ing, kus üksteist rünnati järjest küsimustega. Lõpuks mingid purjus eided klammerdasid end neile külge, nii et olime off the hook. Muid toredaid seike on veel, aga nendest mõni teine kord!

esmaspäev, juuli 15

voh nii

Kuu ajaga on nii mõnigi elusuurune muutus toimunud. Esiteks, MA LÕPUKS LÕPETASIN, siin ka siis üks illustratsioon
Lahedaid pilte on veel, aga viitsimist pole kahjuks neid siia panna. Emme ja Karin tulid ju ka lõpetamisele ning aitasid mu elu kokku pakkida. Sellest ka väike illustratsioon
Ütleme nii, et Camdenisse jõudes oli neid 50,000 korda lihtsam lahti pakkida kui kokku pakkida. Nii me siis tarisimegi kõik Londonisse meie uude koju. Pilte pole manand teha, sest selleks peaks umbes 2,5 päeva koristama, et kõlbaks midagi jäädvustada, aga aega pole olnud. Siis käisime ju vahepeal festivalil ära Belgias. Bussisõit sinna tõestas jällegi, kui rumalat juttu kohati austraallased rääkida võivad. Üks põnevamaid tunniajaseid teemaseid oli, et kuidas printer küll õige prindib. Nad läksid ka festivalile, aga õnneks rohkem kokku ei puutunud. Igal juhul lõppude lõpuks kõik oli kõike väärt. Pärast kahte metroo rongi, bussi, praami, bussi, rongi, bussi ja kilomeetrist jalutust, otsisime pool elu telgikohta telkimisalal (osadel oli mingi faking häärber kohale veetud), lõpuks mahutasime end kuskile nurka ära ja läksime siva õlle järgi. Poes muidugi esimese asjana põrkasime eestlastega kokku, päris kena juhus. Neid oli kokku seitse, läksime neile ülejäänutele ka tere ütlema, aga noh polnud eriti meeldiv. Meenus taas, mis masendus ja passiivsus kohati Eestis valitseb. Ühesõnagaaa suurim miinus festivalil oli see, et seal alal oli vesi väärt sama palju kui õlu ehk 220ml=üks token ehk €2.50. Nii et mina igal juhul kannatasin enamik ajast vedelikupuuduses ja kuumarabanduse äärel. Peale nelja aastat Šotimaal pole nalja asi seda 25 kraadi õues kannatada päev otsa. Ja parimad plussid OLID- Alt-J, Django Django, Rudimental, Vampire Weekend, Ben Howard (keda ma nägin umbes 5 minutit peale tunni ajast passimist enne ta esinemise algust ja siis muidugi kui ta lõpuks lavale astus, hakkas nii halb rahva keskel, et ma pidin telki jooksma, et pikali heita), Green Day, Dizzee Rascal, Fidlar, Kings of Leon, isegi Bloody Beetroots (live'ina megaäge) ja no pallllju muud. Huvitaval kombel Rammsteini ajal tuli räiige uni peale ning nii me siis läksimegi magama ära. Mõned jäädvustused ka (mitte magamisest)
Igastahes lahkusime õnnelike, kurnatuna ja megapäevitatutena ning järgmine päev hakkaski mul juba töö. Nimelt festivalile minnes samal päeval oli mul hommikul proovipäev samas firmas, kus Karin töötab, a ühes teises kohvikus, ja sobisin neile ning nüüd ma olengi seal. Erialane töö is for later! Inimesed on seal toredad ja normaalsed ja kliendid on ka inimeste moodi inimesed. Kuigi see koht on COVENT GARDENI turu kõrval kohe, on seal megavaikne, a nii palju ilusaid poisse käib seal. Täna tuli kõige armasam šotlane, keda ma näinud olen. Tähendab-ma ei teadnud, et selline asi eksisteerib üldse. Ta mingi tantsija opera majas ja ta oli sõbralik kah. Mul oli nii kahju talt mingi decaf soya flat white'i eest nõuda mingit hingehinda, aga mis teha, kui kallis kohvik on. Odavaim kohv on vist 2.60? A Notes on üks parimaid kohvikuid Londonis, nii et osad oskavad hinnata kvaliteeti ja ei ole kitsid. Viimast pilti, mida jagada on vaja, on see
Ruta hoolitseb omanike koera ja maja eest, mil nad ära on. Ta nimi on Leedu keeles umbes Little Fucker, aga ma panin palju lahedama nime. Kuna ta on nii hirve moodi ja ühtlasi temaga saab seda tuusa Simba õhku tõstmismomenti teha, siis Bambi ja Simba kooslusest (tegelt leiutas Karin) panime Basimba. VÕI SIIS kuna kui tal kõrvad lidus on, meenutab Harry Potterist Tobyt, siis panin teise nime - Toby Wan Kenobi. Ma vist kiindusin temasse liiga ära ühe õhtu jooksul :( Täna lõpuks selle megapalavaga ka Londonis, otsustasin peale tööd korralikku rooga teha ja kui ma olin niigi päev läbi tööl, kõndides ja riideid proovides ennast kuuma käes piinanud, avastasin ma alles kahjuks pärast kana ahju pistes, et see kokkamine teeb ju kodu veeeeeel soojemaks. Kõik aknad on valla ja õhk üldse ei liigu. Ühtegi üleliigset liigutust lihtsalt ei saa teha! Aga parem ikka kui mingi udune hall möga keskmise 10 kraadi soojaga. Nii et, siis oli kohe palju etem seda kuuma nautida!