neljapäev, august 15

what makes my day

esiteks teisipäeval, kui Kariniga mu kohvikust koju kõndisime, olid tänavad kiltides mehi täis jalgpalli pärast ma eeldan. Kõik nägid suhteliselt joobes välja eriti see üks, kes oli mingi suvaliselt ratturilt küüti saanud. Nii nad siis tõmbusid autotee serva väheke ja see šotlane kalpsas ratta pealt maha ning hakkas meie käest teed küsima. Esiteks tegi ta kindlaks, kas me ikka tast aru saame. Jaatava vastuse peale seletas ta ära, kuidas ta 10 pubis käinud juba oli (kell oli pool 5) ning oma koti ära kaotas nii et tal isegi hotelli brongeeringut polnud. Eino muidugi suurim probleem oli tal see, et ta kandis juba järgmise päeva särki ning ega ei kõlba ju ometi kaks päeva järjst sama särki kanda. Selgus, et ta ei mäleta üldse mis pubides ta käinud on ja siis...poole ta lause pealt tuli mingi ehtne turist Hindu moodi tüüp ta juurde ning hakkas teed küsima. Ise mõtlesin, et how does this make sense, aga ta küsis väga siira näoga hoopis "excuse me....I'm looking for ee..lochness monster?" Issand ma ei teadnud kas oleks ikka viisakas kõva häälega naerma pursata, igal juhul King's Crossi poole see tüüp tuterdas autode vahelt üle suure ristmiku. Mul oli kohe rõõm taas šotlasega kokku puutuda, oeh. teiseks tahaks mainida erinevalt pangainimestega telefoni teel kõnelemisest on politsei onud ja tädid täitsa toredad. Üks onu täna oli eriti tore-ta oli eile voice maili jätnud, et ma pangast täpsemaid detaile hangiks, mida ma ka tegin ning täna ta helistas jälle. Sjuuke tore ja professionaalne härra tundus, selle ajani kui ma 1 sekundi jooksul ei saanud emaili ära saadetud. Selle peale ütles ta BE QUICK BE QUICK nagu mingis ajurünnakus oleksin osalenud. Kuna me jamasime nende emailidega nii kaua, hakkas ta küsima et oo kust pärit olen. Küsisin, et ega ta juhuslikult šotlane pole (aksendi järgi), a iirlane hoopis ja siis selgus, et ta käis Dundee ülikoolis ja isegi eeldas, et ma Stirlingus õppisin. Nii et veider, et ta sellist meelitavat huvi tundis aga nojah, miks ka mitte. Mul oli igal juhul väga lõbus!

kolmapäev, august 14

bad luck, good luck

Ma olen siin tähele pannud suhteliselt imelikku rutiinni mu igapäevases elus. Järjepidevalt juhtub muga midagi. Kui ei ole juhuslikult erakordselt sita algusega päev, mis aina sitemaks läheb, siis ennast vigastada õnnesub mul ikka. Pärast seda, kui ma laiskuse tõttu ei viitsinud põrandalt üles tõusta, et kardinat ette lükata ning mulle metalli torust kardinapuu jala peale kukkus ning mulle ilusa ringja haava sisse lõikas, hakkasin ma üldse vaatama, et mis toimub. Leidsin igast kriime, väikseid haavu, noh sinikad pole enam mingi imeasi, ja kuskil ilutses keeva vee vill. Mõtlesin et no millllal see veel juhtus. Aga siis meenuski, et ühel eriti ebaõnnestunud päeval kõikide muude nihu läinud asjade hulgas valasin omale keevat vett jala peale. A ju siis ma olin juba ammu alla andnud. Kuid hämmstaval kombel on kõik õnnelikud õnnetused olnud. Viimane juhtum leidis aset laupäeval, kui me väljas käisime ning mul rahakott ära varastati. Ju nad nägid mu pin koodi, sest igal juhul kogu mu 800 naela nad mõnuga ära raiskasid (mul ju nüüd interneti pangast makseajalugu näha). Õnneks mingi imenipiga pank sai aru öö jooksul, et mingi jama on, saadi aru, et mingi pettuseteema. Ning nüüdseks olen pangast kogu raha tagasi ka saanud. KAHJUKS aga kõige rohkem ajab närvi see, et Heidi helistas kohe minu eest klubis ning omast arust saime mu kaardi kohe kinni pandud, aga noh nagu ma hommikul ärgates avastasin, siis seda ei juhtunud. Kuna mul ka taipu on siiski nii palju antud, et ma kohe oleks telefoniga internetipangas too öö eluga raha mujale kandnud, aga no tõesti HOW LUCKY et internetipank maas oli. Ma räägin, need raiped teavad täpselt, mis pangaga midagi toimub ning kes siis sihile võtta. Õnneks mul sularaha mitte kunagi pole, muidu poleks ju seda elusees tagasi saanud. Rahakoti nad olid ka sinna jätnud, nii et selle sain tagasi ,midagi muud võetud polnud. Ahjaa, kuidas ma unustasin mainida, et laupäeva päeval tööl olles hoidsin swedpanga kaarti pükste taskus, et oleks mugav kohe lõuna eest maksta. Tükk maad enne mu lõunapausi suutsin ma selle kaardi vetsupotist alla lasta. No ma lihtsalt ei tea noh. Nii et siit mitu loo moraali- ära hoia kaarte pükste taskus, ära kanna sularaha kaasas, hoia pangaarvel raha savings accountis (kui juhtub olema selline asi, toda raha pole arvel niisama näha ja kasutada ka ei saa) ja no milleks üldse kogu rahakott vaja klubisse kaasa vedada? Juba sellepärast tasub kõike silmas pidada, sest suurim ebaõnn ükskõik kelle päevas oleks Suurbritannias telefoni teel pangaga mingeid asju ajada, sest esiteks "suhtled" sa automaatvastajaga nii mõnedki minutid, siis ootad, et sind inimesega ühendataks, seejärel sa räägid sama lugu maha umbes 15 korda enne kui sind lõpuks õige inimesega ühendatakse ning siis sina räägid nendega nagu nad oleks idioodid ja nemad sinuga samamoodi. Aga noh, mis muud üle jääb kui on vaja. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma avastan, et vedas sitaks, siis ma kahjuks pean avastama, et see on sellepärast, et midagi läks esialgu väga kehvasti. Igal juhul alati on kõik hästi läinud, aga paljusti ka selle pärast, et mul ümberringi head abivalmid inimesed, kes igat pidi aitavad. Kohati ma tõesõna ei teagi, mida ära teha, et oma tänu üles näidata, kuid igaljuhul-tänud!