teisipäev, detsember 9

Kõik on uus detsembri kuus

Alustasin sel nädalal full time uuesti Covent Gardenis, sest neil oli supervisorit vaja. Mina ja kaasaarvatud kõik teised ei saanud küll loogikast aru, sest seal juba on Will, Riccardo ja Livia supervisorid, kuid selgus, et Will röstib meil kohvi nii kaua kui Fabio puhkusel on. Ainult, et Fabio tuleb ju kunagi tagasi ka ja siis meid on kohvikus liiga palju. Nii et põhimõtteliselt ma olen see paha inimene, kelle pärast kõik arvavad, et keegi saab niisama kinga varsti. Samas tahaks ise ka teada, mis siis ikkagi toimub. Aga samas suht suva, sain palga kõrgendust ka, nii et mida ma ikka küsimustega pommitama hakkan. Meeldiv on ka vanu püsikaid näha, kõigil hea meel, et tagasi olen. Saab jälle sõpsi panna, vanas kohvikus polnud esiteks aegagi ega jaksu kellegagi mingi vestlus maha panna, sest seal on nii ebareaalselt kiire kogu aeg. Varuvariant on õhtuti, kui kõik jah veinist purjus on, siis jutt jookseb. Enam jaolt mingi möla aga parem kui midagi he he. Nüüd, kuna mul hommikuti töö, on õhtud taas vabad. Ei teagi, mida oma ajaga peale hakata. Samas nagu midagi ei taha teha, sest õues on täielik õudus vahet pidamata. Ma küll ei saa vist +6 kraadi üle nuriseda, aga see vastik tuul ja suvalt ilmnevad vihmahood ajavad närvi. Ja üleüldse külmetasin siin oma toas nagu maitea mis. Tegelt tean küll, ma ju viimased 5 aastat olen talvel suht külmetanud oma kodus. Enamajaolt kas sita küttesüsteemi või akende tõttu. Ja nüüd siin korteris ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas radikas tööle käib. Alice aitas üks päev selle tööle saada. Ja no tegelt see polnud nii keeruline, lihtsalt mul nupp ei noki. Nüüd saan lebaskleda ja samal ajal mõnusalt jalgu voodi jalutsis oleval radikal soojendada. mmmmmmm. Ma ei saa aru, mis toimub, aga see aasta mul pole isegi midagi kõikide nende ebanormaalselt vara ilmunud jõulukaunistuste vastu midagi! Panin jõulutuled juba vist oktoobris üles omal. Lihtsalt nii hubane ja hea on olla. Karini toas oleks nagu jõulud plahvatanud. Üle toa jookseb kard ja igasugused jõulutuled! Ja kogu selle jõulumeeleoluga tahaks üldse Eestis olla. Tahaks lund näha. Ja lumes olla. Ja diivanis kamina ääres hõõgveini juua. Aga ok ei saa. Vähemalt, et mu nukrust natukenegi leevendada, siis on hea uudis see, et emme tuleb jõuludeks siia! Juba kahe nädala pärast!! Ma ei jõua oodata. Saab kvaliteet aega veeta. Ja Alexil on järgmine nädal sünna nii et tuleb ka Londonisse tähistama. jeje. Ning täna ütles, et kolib üldse siia Jaanuaris oma ülikooli sõbraga kokku. No on ka aeg! Siis ta ei pea enam miljoneid naelu kulutama, et Invernessist siia lennata tööintervjuudele.
Nüüd ma viin end teleserjaalidega kurssi ning siis tõenäoliselt loen Hunger Games'i Mockindjay'd edasi. Ma olen kahte esimest filmi näinud ning otsustasin, et kolmandat osa loen enne ja siis vaatan filmi. Nii põneeeev on!!! Ma poleks elusees arvanud, et ma sellisest asjast nii obsessed oleks, sest ma konkreetselt arvasin, et nad filmis kaks tundi järjest lakkamatult üksteist linchivad ja muud midagi. Little did I know et seal on palju enamat juuuu.


Oh jaaaa kuidas ma unusasin - see aasta tähistame me Festivust! Seinfeldi fännid saavad aru, seal George'i isa leiutas selle. Kuna emme on Festivuse õigel kuupäeval siin, siis otsustasime tähistada seda järgmine nädal koos meie ühis Seinfeldi fänni Trudyga! See tuleb raudselt mega. Kõige pealt lähme Karini ja Trudy näitusele ja siis saavad pidustused alata! Festivus for the rest of us!!!

laupäev, november 29

Amsterdam. AMSTERDAM.

Ma käisin ju eelmine nädala vahetus ära Amsterdamis. Alexiga. Või noh, ta lendas Invernessist ja saabus minust 5 tundi hiljem. Sinna saabudes juba panin pange. Lennujaamast lahkudes hakkasin väljaminevatest lendude passikontrollist läbi minema. See tüüp vaatas passi ja küsis seejärel, kuhu minek. Yltesin et tahaks lennujaamast välja saada, ma muidugi oma punaste silmadega (vägagi väsitav nädal seljataga) veel kokutasin mingit imelikku teksti kokku, mille peale see tolli mees mind ilusti ümber nurga suunas. Aaahh, see on üldse mingi imelik lennujaam-sealt kust lennu pealt tuled on kohe seal samas väljuvate lendude väravad. Ja mitte ühtegi!!! Exiti silti. Mul oli selline tunne, et kõik turvad juba vaikselt raadiosaatja teel edastavad inffi, et mingi eestlane lihtsalt tiirutab ringi. Lõpuks leidsin mingi sissekäigu moodi asja üles, siis oli piletit vaja. Enamjaolt liikusin rahvamassiga kaasa ja kui lopuks jõle uhkelt bussis istusin, siis kartsin et ma sõidan mingisse x linna, sest ega ma kelleltki yle ei confirminud, et kas see ikka õige buss. Siis pidin veel rongi võtma. Siis loomulikult amsterdami keskrongijaamas ei leidnud ma välja käiku üles. Alle-Aa ma ütlen. Ja siis ma tiirutasin eriti pikalt kanalite vahel ringi. Kuna hotelli check in oli alles kell 2 ja esialgu ma olin veendunud, et Alex peab check in'ima kuna tema ju bookis toa. Mõtlesin kyll et halb idee enda pea navigeerimisega sassi ajada, kuna Mul ju igasugune suunataju puudub. Aga hakkama sain! Alguses leidsin väga omapärase kohviku, mis on konkreetselt nagu elumaja keset suvalist tänavat, pilte kahjuks ei teinud. Seal olid vist mu visiidi jooksul ainsad sõbralikud inimesed (okei liialdan, see vend kes ühes narko poes töötab oli ka megasõbralik. Ma lausa meelega küsisin erinevate ainete kohta, sest see kuidas ta uimastite erinevat mõju kirjeldas oli suht koomiline). Hea kohv ja õuna kook! Leidsin ka osad kohvikud, mis ma olin kodus valmis vaadanud, kuid kuna ma olin oma tobeda kohvriga, siis ei ei hakanud sisse pressima ennast.
Kui ma juba kuskil ma ei tea mitmendat kohvi jõin, juba vihastada jõudsin, et Alex nii kaua reisib, taipasin, et võiks ju hotelli üles leida ja seletada olukorda. Õnnestuski. Kui ma selles keerulise ehitusega majas oma tuba hakkasin üles otsima, selgus, et kõik trepid on mingi faking 85 kraadi all, ebanormaalne. Ja ma ronisin pidevalt valedel treppidel, ise mõeldes kuidas vaene kahe meetrine Alex siin hakkama saab. Igal juhul leidsin toa ja enda eest megailusa vaate toa aknast.
Ja öösel oli sjuuke
Lõpuks Alex jõudis ka, läksime kohe maid sööma, sest ma polnud midagi söönud nii kaua. Ja pmst kogu aja käisimegi kas söömas või coffeeshoppides. Mõtlesin, et oleks ebaeetiline pilte teha, aga nii harjumatu on mõelda, et saad vabalt baari leti ääres istudes suitsetada.
Käisime ka loomaaias, seal oli nii tuus! Sattusime ka üsna mitmesse pubisse, mis üllataval kombel polnud üldse turistikad, hoopis sellised mõnusad kohalikud kohad. Ja siis armusime igasse õllesse ära. Kõik oli nii hea! Selgus, et olime ühtlasi kohe Red Light Districti kõrval. Mul oli hoopis teistsugune ettekujutus sellest. Et see tänav on mingi hull peotänav ja kõik majaseinad on klaasist, kus alasti naised väänlevad. Tegelt see tänav jookseb kahel pool kanalit ja kõikidel majadel polegi aknaid, kus naised end näidata saaks. Ja nad mitte ei väänelnud mööda posti vaid istusid niisama telefonide otsas. Nägime ka, kuidas ühte putkasse üks mees sisse läks. hihi.
Lisan veel mõned pildid
Mingi üli fancy kohvimasin
NUTELLA KEBAB. what.
Ja muidugi oli nii palju muud ilusat ja huvitavat. Kunagi peaks aint suurema kambaga tagasi minema!
Kokkuvõtvalt-rattaliiklus on täiesti ülekäte, kanalite ala on kõik suht identse väljanägemisega ent megailus, inimesed kõnnivad aeglaselt (kiiresti kõndides tundsin ma ennast nagu täielik maniakk!!)

laupäev, november 15

What a time to be alive

Äärmiselt hädaldav postitus, aga ma pean selle kirja panema, et mu usinus mul meelest ei läheks. Ühtlasi ka mu vastutustundlikkus ent ka rumalus. Igal juhul. Jälle on ju käes aeg, mil KÕIK haiged on. Ma ise seda tähele ei pannudki, alles siis, kui ma teisipäeval tõbiseks hakkasin jääma ja tube'is järsku kõik köhisid ja tatistasid. Aga ega ma siis ei saanud ju peale tööd koju minna ja end ravida, Alex oli Londonis ning saime South Clamphamis kokku. Kuna kell oli juba jumala palju, siis oli raske leida pubi või midagi, kus köök oleks veel lahti olnud. Nii me siis roam'isime ringi näljasena vihma ja külma käes. Lõpuks leidsime Nandose. Oh kui hea see oli. Sellest ajast on mu seisund aina halvenenud. Mõtlesin siis eile, et kas peaks end haigeks helistama või mitte, otsustasin siiski minna. Lohutasin end veel mõttega, et meid peaks piisavalt tööl olema, vaadates graafikut, et halvimal juhul Briar saab mu lihtsalt koju saata. Aga no kaugel sellest. Muidugi lõpuks kui ma tööle jõudsin, oli enesetunne niiii halb ja läks ainult halvemaks kuuldes, et reedesel päeval olime õhtul ainult mina, Briar ja uus tüüp, kes inglise keeltki väga hästi ei mõika. Õhtuti meil lauateendindus, mina poleks mingil juhul saanud seda teha, uus tüüp ammugi mitte ning teda ei saa ju baari taha ka üksi jätta, sest ta lihtsalt ei tea veel midagi. Jumala eest. Ja kõik tänu meie kallile mänedžerile, kes juba mitmendat korda pange paneb. Mõtles, et kui uue tüübi meie kahega jätab, siis ju piisab. Faking reedesel päeval. Mil inimesed kontoritest meile imbuvad endal alkoholist hambad verel. BUT WE DID IT. Ja Ludo, kellel siis lasti tavapärasemalt vara lõpetada, ei läinud koju vaid jäi sinna istuma ja oma 20 sõpra ootama. Tõbras. Ja me pidime terve selle aja ringi tõmblema. Ja tema pärast nii hilja lõpetama, sest neid oli nii palju ja nad jõid ja sõid nii palju. JA kui nüüd veel rohkem vinguda, siis no mikkkks ta sõbrad kõik nii ilusad peavad olema, ma nägin välja nagu ma sureks seal leti taga. Ja siis saimegi südaöösel ära sealt. Õh. Täna on nii rõve olla. Mõtlesin, et treat'in ennast mingi Bird's Eye külmutatud einega. Haigetunud Piret aga luges seekord juhiseid, mille tagajärjel ma terve selle plastikpakendi ahju toppisin ja vabalt 40 min ahju jätsin. Täistropp noh. Muidugi see plastik sulas kõikjale ju. Nüüd istun siin kõrbenud toidu ja sulanud plastiku haisu keskel ja loodan, et Gilmore Girls'i kuuendas hooajas midagi väga tramaatilist ja kurba ei juhtu, sest ma kavatsen seda binge watch'ida.

laupäev, november 8

Sügis ja pime aeg

Vahepeal suutsime me uuesti üle kahe nädala ilma internetita olla, sest ühel heal päeval katkestas Orange meil lihtsalt neti ära. WTF. Ja kuna Karin unustas mulle mainida, et ta juba oli rääkinud nendega telefonis ning oli 6ndaks novembriks parandaja saanud (hea, et siin kõik 'kiirelt' reageerivad klienditeeninduses), helistasin ma ise pärast nädalast netipuudumist, kus muidugi peale pikka seletamist suunati mind veel 2 korda kellegi teisega rääkima. Sattusin vist kaugkõne otsa kuskilt faking Indiast, sest see inimene tegi null pingutust, et keegi ta aksendist aru saaks ja minust ta ka aru ei saanud. Täielik debiilik. Lõpuks ütlesin, et OI ma ei saa aru sust, mille peale ta käratas, et MILLES PROBLEEM ON, ja kui ma siis kah lõpuks oma kannatuse kaotasin, vastasin sama valjult, et mu probleem on mu internet, mis on ühtlasi mu helistamise põhjuseks ja siis ma konkreetselt pidin otsast peale alustama. Ma saan aru, et igelt hea idee on kuskil odavamas riigis oma tööjõudu teostada, aga äkki võtaks palgale sellised kompetentsed inimesed, kes VÄHEMALT kommunikeerida oskaks mingil ühisel keelel. FUCK ORANGE. ausalt. Elusees ei soovita seda paska mitte kellelegi.
Igal juhul, vahepeal läks siiski elu edasi ilma netita, oli lausa kellakeeramine kaks nv tagasi, mil ma ühtlasi mitte midagi ei teinud! Väljusin kodust vaid, et toitu osta. Ja siis lihtsalt puhkasin. Ja see lisatund, mis päevale lisandus lihtsalt pikendas mu vedelemist. Ja kuna see nädalavahetus oli nii eventless ja ma lugesin päris palju, siis nägin ma unes TERVE ÖÖ kirjandust. Isegi mitte kirjanduse sisu, vaid lihtsalt raamatulehekülgi. Masendav. JA nüüd on õhtuti nii pime ja kole ja õudne. Tuul ja vihm ainult. Täna ma pole kardinaidki eest võtnud, sest seal õues on lihtsalt nii õudne.
Aga, et natuke värvikamaid asju mainida, siis käisime Lewise gig'il üks päev. Karin tuli tööle järgi mulle, jõudsime veel õlli libistada, millest ma momentaalselt purju jäin, ning vetsus unustasin enne minekut käia ja siis avastada, et bussi ei saanud võtta, sest õhtul kell 7 oli mingi marss okupeerinud sõiduteed. Netis polnud isegi bussiaegu enam, lihtsalt andis errori. YESSSSS saime Moorgate'ist Liverpool Stationini kõndida. Ja siis loksusime sada aastat. Lõpuks leidsime venue üles, jumala mõnus koht mõnus muusikaga.
Siin on Lewis oma võluvate lauludega
Kõige hurvamad poisid Liverpoolist, keda elusees näinud olen. Musikaalselt väga sarnased Mumford and Sonsile,
Ja üsna ok bänd, ei saanud küll kottigi aru, mida see neiu laulis, aga ilus oli vahepeal
Ja põhi event on sellisel aastaajal ju Halloween. Ma kartsin, et ei saagi tähistada, sest mul võeti 2 päeva enne pidu tarkusehammas välja. Ja kuna kõik rääkisid mulle hirmulugusid ja ega tervenemisprotsessi googeldamine ka ei aidanud, siis mõtlesin, et pean nädal aega kodus end peitma. Aga tutkit. Valus polnud, hiljem ka ei pidanud valudes piinlema, paistes ka midagi polnud, nii et sain aga pralletada.
Lõpetuseks tahaks jagada võrratut saja aasta vanust ilukirjandust, mis minu silmis on lihtsalt iidne versioon Cosmopolitanist. Ly käis meil hiljuti Eestis ja leidis raamatu, kus lahkelt ilunippe jagatakse. need vaid mõned silmapaistvamad
Tahaks ainult mainida, et selline idiootsus on uuesti trükki lastud ja teiseks...nii palju siis endaga õnnelik ja rahul olemisest

pühapäev, september 28

Saabus internet

Jaa, meil polnud uude kohta kolides ju internetti 3 nädalat ning siis tekkisid mul nii kiired ajad, et pole üldse aega olnud arvuti taga passida ja kas või mingilgi määral aktiivsem olla kui American Dadi või Seinfieldi (sajandat korda) vahtida. Lõpuks on see pühapäev kätte jõudnud, kus mul on aega ja mahti jee.
First things first, ostsin endale just Amazon Fire HD6 tableti! See on nagu tableti ja kindle'i vahepealne asi mis väljastatakse alles mingi järgmine nädal, nii et arvatavasti ülejärgmine nädal saan kätte. Siis mul vähemalt kuhu iganes minnes tube'i peal paremat teha kui võõraid inimesi passida. Sest ma ei viitsi ju kunagi raamatuid kaasas tassida ja mingit faking Metrot ma küll lugema ei hakka. Mõnikord ikka kiikan kõrval oleva inimese "ajalehte" ja seal pole lihtsalt mitte midagi tarka kirjas.
Käisime eile Heidiga Birminghamis, mis on küll tore ja ilus, kuid suhteliselt mitte midagi ütlev. Käisime kõige pealt Facoulty kohvikus, mida John mulle soovitanud oli. Muidugi sealne töötaja teadis Notes'i kohvi ja meie poode ning isegi Beni, kes üliammu kunagi meil KAriniga koos töötas. Kohvimaailm on tõesi imetilluke ju. Kohv oli seal hea, atmosfäär ka, nii et kes sinna satub, siis soovitan soojalt. Käisime kohe pärast seda York bakery cafe's, kus oli taaskord väga hea kohv ning ka ülihea hommikusöök!
Tegime ühes pubis ka kiire õllepeatuse, kus ma sain Heidist kõige inglaslikuma pärastlõuna pildi

Aeg muidu veereb ikka tasa ja targu, käin praktikal, kus iga päevaga aina selgub, kui vähe ma outlooki ja excelit kasutada oskan. Aga ma õpin nüüd, mis on äge. Nii palju siis meie imelistest arvuti tundidest koolis haha. Ma nüüd süvenen Lion Kingi, sest ma pean kurbusega tõdema, et ma pole seda kunagi algusest lõpuni näinud! Ja siis ootan, millal Karin ärkab, sest ma tahan talle 22 Jump Streeti näidata!! Eile Heidiga rongi peal vaatasime seda ja naersime suht terve tee, liiga naljakas!!
Eelmine nädalavahetus oli väidetavalt Open House Day, mis tähendab, et igast lahedad hooned, mis muidu avalikkusele mõeldud pole, on avalikkusele avatud. Hoolimata mööda Londonit RINGI KÕNDIDES, ei leidnud me küll ühtegi uhket avatud maja. Lõpuks jõudsime omadega Barbican keskusesse, mis on mu tööjuurest umbes poole minuti kaugusel, aga kunagi pole sinna sattunud. See on nii ulmeline paik lihtsalt!
Ahjaa, ja Tower of London on kaetud poppistega
Järgmised seikluseplaanid on igal juhul Dublinisse, hetkel Ryanairil vist päris head diilid, nii et saaks kohe siis terveks nädalavahetuseks minna!

laupäev, august 23

ootamatuid jutte

Okei esiteks Karini ja minu käest on juba kaks korda tuldud ise juurde ja küsitud, et ega me kaksikud ei ole. Tavaliselt kui me veenmiseks isegi id'd välja kougime, siis keegi ikka ei usu. Kasvame vist iga päevaga üksteise moodi või maitea.. igal juhul lahe. Teiseks suuremaks šokeerivamaks uudiseks oli mu avastuseks see, et That 70's Show osade pealkirjad on kõik laulude nimed, osade hooaegadega on nad isegi spetsialiseerunud teatud bändi lugudega. Eniveis ma olin nii obsessed sellest veits. Ja ma lõikasin endal ise juukseid, okei mul pikad kiharad ja lõikasin vaid otsi aga ikkagi!!!
Eelmine nädalavahetus läksin enda üllatuseks osa võtma sellisest asjast nagu street art photography, mille point peitub selles, et lähed grupida linna peale tegema pilte oma nutitelefoniga ning kasutades õigeid app'e, saab luua professionaal-laadseid pilte.
Valisime tuuri lõppedes kõik välja 5 pilti ja siis tuunisime veits
aga pean lisama ka teised, et demonstreerida ida Londoni Shoreditchi lahedust
Tööl oleme suutnud sõprussuhteid luua kõrval oleva korea/jaapani restoraniga. Õigemini Luda va prantslane algatas seda nende prantlasest mänedžeriga. Nüüd saame me mitte ainult enda üle jäänud veini lahmida
vaid ka sealt restost toodud tasuta sushit, OMNOMNOM
Seda on alati lihtsalt nii meeletu kogus! Eile käisime vahelduseks nende juures, võtsime omad veinid kaasa. Nad olid isegi eraldi laua meie jaoks ära katnud. Eluseeees ma ei viitsiks kellegagi nii lahke olla, et oma sulgemisajast leiaks veel mingi viitsimise, et TEHA mingitele notes'i jorssidele toit ja siis veel laud üliilusti ära katta. Nad ikka nii ägedad inimesed. Ludo vend oli ka meiega, kes oli toonud mingi megakalli ja hea veini prantsusmaalt ja nad muidui korkisid selle lahti ja hakkasid kohe manustama. Peab nentima, et pole kunagi nii ilusa värviga punast veini näinud, no see oli lausa kuldne!
Vaba aja veetmisest veel nii palju, et käisime eelmine pühapäev Brightonis, selgus, et Heidi polnud varem käinudki! Esiteks läksime otsejoones Francise poolt soovitatud Coffee at 33, kus nagu alati olid megailusad mehed leti taga, hea kohvi suutsid ka meile meisterdada ja muidu oli hea atmosfäär. Siis suundusime Brighton Pier'ile, kus seekord käisime ka karuselli peal.
See näeb küll väga lastekas välja, aga tegelt see hüpitas ja keerutas meid igat pidi, pool päeva oli tasakaalu keskus paigast, a lahe oli tegelt!
Aga on a different note, alustasin internshippi ühes heategevusorganisatsioonis nimega Azafady. Olen neil kontoris abiks kaks korda nädalas enne tööd, saab midagi head korda saadetud ning saab ka cv'sse üht koma teist lisada. Nad spetsilaiseeruvad Madagaskari inimeste abistamisele. Keegi esiteks ei tea, et seal üldse inimesed elavad ning teiseks ei osata aimatagi, et see on üks vaeseim riik maailmas. Kuna sealsed elanikud tihti peale ei oma ühtegi kasulikku teadmist enda keskkonna ja liikide säästmisest, siis on nad ellu jäämiseks väga palju looma ja taime liike hävitanud. Kuna Madagaskar on ka juhtumisi üks igas mõttes liigirikkaim paik maailmas, siis on paljud olendid väljasuremisohus. Olen kontoris praeguseks kaks korda käinud, mul lasti lugeda igasuguseid raporteid ja projekte, hea et ma vana õrnake seal kohapeal halama ei hakanud, üsna nukker elu on neil seal kohati. Nii et mul on igatahes hea meel mingitki moodi neid häid inimesi aidata, kes sealseid inimesi aitavad! Nüüd aga peaks kargu alla ajama ja sättima hakkama. Mul Michelle'iga dinner date. Pole sada aastat näinud teda. Ja õhtu poole White Rabbiti piduuu