Uue kodu soetus

Me ju suutsime endale lõpuks ometi uue korteri leida! Käisime üks nädal Ly'ga vaatamas seda. Ega lootused väga kõrged polnud, kuna Ly teadis rääkida, et tegu on väga jubeda rajooniga. Praegusest kodust oli kõndida vaid 25 min, lootsime, et olime kohale jõudnud, sest ümbritsev polnudki kõige jubedam, kuid siiiis selgus, et pidime selle pealtnäha normaalse tänava algusest selle tänava lõppu minema, ning siis mõtlesin küll, et miks me üldse vaevume. Aga võta näpust- suht normaalne tundus. Agentuurist tüüp jäi veits hiljaks, kuid kui korterit nägime, andsime kõik andeks, sest no kuiiidas nii hea hinna eest, normaalse suurusega korter koos faking suure katuseterrassiga ikka veel saadaval oli. Ja tavaliselt isegi kui on, siis umbes poole tunni möödudes oleks keegi kas või kogu selle nelja tuhandet naela (summa mida on vaja enne sisse kolimist maksta) sulas tulnud lehvitama, et see kindlasti endale krabada. Igal juhul meil oli tsill, maksime mingi deposiidi osa ära ja nüüd käib üks trall ankeetide täitmisega, sest neil on suht kõike su kõige isiklikumat informatsiooni vaja. Meenub veel, et kui Karin igast korteriasjus helistas igale poole, siis tunti väga emalikku muret, et nooo kuidas ikka iga kuu saab üür makstud olla, kui samal ajal tööl ja koolis käia. Evidently, siin riigis ei usuta sellisesse asja, et noor inimene ise toime tuleb...Ja kui Karin nüüd meie uue korteri asjus neil kontoris käis, siis see mees viskas ka eriti hukkamõistvaid pilke Karini palga pärast. Ja telefonis ka vist hiljem ikka oli vaja ära panna, kuid kui lõpuks neile selgeks sai tehtud, et sedasi on juba ikka aastaid elatud, siis oldi ühtäkki palju mõistvamad. Oh well. Nii et kolimine on 27 august. Ma tean küll, et sain Šotimaalt tuldud 5 pagasiga, aga ma ei kujuta ette, mismoodi me kõik asjad kuhugi ära mahutame. Aga sinna on veel aega! Ning vahepeal on muudki põnevat, mida oodata. Plaanime uuesti Brightonisse minna Heidi ja Kariniga. Loodame, et ilma on! Oleks tegelt täna läinud, aga esiteks sain oma töökaaslaselt teada, et seal on täna gay pride, mis tähendab, et puhkusest vist suuremat midagi välja ei tuleks ja üleüldse Heidi on hetkel väga tublilt ühel dieedil ning ei saa alksi juua. No mis Brightoni reis see selline on, kus paari õlle ka rannas nautida ei saa? Hehe ja siis Heidi käib mul veel päris tihti külas peale oma tööd, kui mul samal ajal juhuslikult paus on, ajan näost sisse croissante, lihast pulbitsevaid võileibu ning peale kohvi rüüpan. Siis samal ajal uhkustades, milline privileeg on häid ja kalleid veine päevast päeva töö raames juua, sest esiteks on meil nüüd veinikoolitused ja teiseks, peame ju ikka ise ka mekkima vahetevahel, mida me inimestele pähe üritame määrida. Living the dream. Aga Heidi on ikkagi nii tubli! Ma ei suudaks nagu näha. Oligi eelmine nädalavahetus enne ta pahede lahtiütlemist võimalus viimast korda külma õlle kurgust alla libistada, mida tuli tegelt päris kiirelt teha, sest see läks nii ruttu soojaks! Rõve. Igal juhul Camdenis roamis ringi mingi Bacardi party people, kes tasuta alksi inimestele jagasid suht intrigeerivatest anumatest. Hiljem aga tundus, et keegi neid tagasi ei taha, nii et me siis korjasime neid oma flat warminguks kokku! Tähendab-Heidi korjas. Lõpuks on küll nädalavahetus, just sain maast lahti. Õigemini, mitte otseselt, ma olen lihtsalt ärkvel, kuid karku küll alla ei saa ajada kuidagi. Ma ei tea mida ette võtta, sest iga reede on meil ju nii palju veini üle ja no ausalt mu süda seiskuks, kui neid peaks kraanikausist alla valama, pigem ikka endale kõhtu ju. Lootsin küll ainult paari veiniklaasiga pääseda, kuid siis teatas Ludo, et kõrval restoranis oli kellegi sünnipäeva pidu ja no eks me muidugi siis läksime. Palju toredaid inimesi, head (meilt otsetud) veini ja prantsuse juuste. Täpselt nagu eelmise nädalavehetuse kordus. Suur ootus ebavaludes vedeleda ja puhata, kuid oh ei-eelmine laup paluti mul Covent Gardenisse minna tööle, sest maitea nohhh seal on kõik mingid ebakompetentseid indivuduaalid, kes ei suuda üksteist respektida ega give-a-fuckida. Närvi ajab. Igal juhul, ma ei suuda kunagi ära öelda, kui kellelgi abi on vaja. Ainult, et sinna jõudes, selgus, et mind nagu polnudki vaja, sest ma olin ise ka ära unustanud kui faking vaikne seal eriti soojade ilmadega on. Nii et seisin seal kange naeratus näol, endal seest keeras ja pea lõhkus. AINUS lahe asi oli see, et kõik need 5 klienti, keda meil oli au 2 tunni jooksul teenindada, on seal püsikad, kellel oli mind nii hea meel näha! See tekitas küll hea tunde. Aga no never again! Pole kuigi meeldiv olla see inimene, kes läheb aitama ja siis saada mingi sita kohtluse osaliseks oma kalli kolleegi poolt. NO THANK YOU. Peace out