laupäev, november 29

Amsterdam. AMSTERDAM.

Ma käisin ju eelmine nädala vahetus ära Amsterdamis. Alexiga. Või noh, ta lendas Invernessist ja saabus minust 5 tundi hiljem. Sinna saabudes juba panin pange. Lennujaamast lahkudes hakkasin väljaminevatest lendude passikontrollist läbi minema. See tüüp vaatas passi ja küsis seejärel, kuhu minek. Yltesin et tahaks lennujaamast välja saada, ma muidugi oma punaste silmadega (vägagi väsitav nädal seljataga) veel kokutasin mingit imelikku teksti kokku, mille peale see tolli mees mind ilusti ümber nurga suunas. Aaahh, see on üldse mingi imelik lennujaam-sealt kust lennu pealt tuled on kohe seal samas väljuvate lendude väravad. Ja mitte ühtegi!!! Exiti silti. Mul oli selline tunne, et kõik turvad juba vaikselt raadiosaatja teel edastavad inffi, et mingi eestlane lihtsalt tiirutab ringi. Lõpuks leidsin mingi sissekäigu moodi asja üles, siis oli piletit vaja. Enamjaolt liikusin rahvamassiga kaasa ja kui lopuks jõle uhkelt bussis istusin, siis kartsin et ma sõidan mingisse x linna, sest ega ma kelleltki yle ei confirminud, et kas see ikka õige buss. Siis pidin veel rongi võtma. Siis loomulikult amsterdami keskrongijaamas ei leidnud ma välja käiku üles. Alle-Aa ma ütlen. Ja siis ma tiirutasin eriti pikalt kanalite vahel ringi. Kuna hotelli check in oli alles kell 2 ja esialgu ma olin veendunud, et Alex peab check in'ima kuna tema ju bookis toa. Mõtlesin kyll et halb idee enda pea navigeerimisega sassi ajada, kuna Mul ju igasugune suunataju puudub. Aga hakkama sain! Alguses leidsin väga omapärase kohviku, mis on konkreetselt nagu elumaja keset suvalist tänavat, pilte kahjuks ei teinud. Seal olid vist mu visiidi jooksul ainsad sõbralikud inimesed (okei liialdan, see vend kes ühes narko poes töötab oli ka megasõbralik. Ma lausa meelega küsisin erinevate ainete kohta, sest see kuidas ta uimastite erinevat mõju kirjeldas oli suht koomiline). Hea kohv ja õuna kook! Leidsin ka osad kohvikud, mis ma olin kodus valmis vaadanud, kuid kuna ma olin oma tobeda kohvriga, siis ei ei hakanud sisse pressima ennast.
Kui ma juba kuskil ma ei tea mitmendat kohvi jõin, juba vihastada jõudsin, et Alex nii kaua reisib, taipasin, et võiks ju hotelli üles leida ja seletada olukorda. Õnnestuski. Kui ma selles keerulise ehitusega majas oma tuba hakkasin üles otsima, selgus, et kõik trepid on mingi faking 85 kraadi all, ebanormaalne. Ja ma ronisin pidevalt valedel treppidel, ise mõeldes kuidas vaene kahe meetrine Alex siin hakkama saab. Igal juhul leidsin toa ja enda eest megailusa vaate toa aknast.
Ja öösel oli sjuuke
Lõpuks Alex jõudis ka, läksime kohe maid sööma, sest ma polnud midagi söönud nii kaua. Ja pmst kogu aja käisimegi kas söömas või coffeeshoppides. Mõtlesin, et oleks ebaeetiline pilte teha, aga nii harjumatu on mõelda, et saad vabalt baari leti ääres istudes suitsetada.
Käisime ka loomaaias, seal oli nii tuus! Sattusime ka üsna mitmesse pubisse, mis üllataval kombel polnud üldse turistikad, hoopis sellised mõnusad kohalikud kohad. Ja siis armusime igasse õllesse ära. Kõik oli nii hea! Selgus, et olime ühtlasi kohe Red Light Districti kõrval. Mul oli hoopis teistsugune ettekujutus sellest. Et see tänav on mingi hull peotänav ja kõik majaseinad on klaasist, kus alasti naised väänlevad. Tegelt see tänav jookseb kahel pool kanalit ja kõikidel majadel polegi aknaid, kus naised end näidata saaks. Ja nad mitte ei väänelnud mööda posti vaid istusid niisama telefonide otsas. Nägime ka, kuidas ühte putkasse üks mees sisse läks. hihi.
Lisan veel mõned pildid
Mingi üli fancy kohvimasin
NUTELLA KEBAB. what.
Ja muidugi oli nii palju muud ilusat ja huvitavat. Kunagi peaks aint suurema kambaga tagasi minema!
Kokkuvõtvalt-rattaliiklus on täiesti ülekäte, kanalite ala on kõik suht identse väljanägemisega ent megailus, inimesed kõnnivad aeglaselt (kiiresti kõndides tundsin ma ennast nagu täielik maniakk!!)

laupäev, november 15

What a time to be alive

Äärmiselt hädaldav postitus, aga ma pean selle kirja panema, et mu usinus mul meelest ei läheks. Ühtlasi ka mu vastutustundlikkus ent ka rumalus. Igal juhul. Jälle on ju käes aeg, mil KÕIK haiged on. Ma ise seda tähele ei pannudki, alles siis, kui ma teisipäeval tõbiseks hakkasin jääma ja tube'is järsku kõik köhisid ja tatistasid. Aga ega ma siis ei saanud ju peale tööd koju minna ja end ravida, Alex oli Londonis ning saime South Clamphamis kokku. Kuna kell oli juba jumala palju, siis oli raske leida pubi või midagi, kus köök oleks veel lahti olnud. Nii me siis roam'isime ringi näljasena vihma ja külma käes. Lõpuks leidsime Nandose. Oh kui hea see oli. Sellest ajast on mu seisund aina halvenenud. Mõtlesin siis eile, et kas peaks end haigeks helistama või mitte, otsustasin siiski minna. Lohutasin end veel mõttega, et meid peaks piisavalt tööl olema, vaadates graafikut, et halvimal juhul Briar saab mu lihtsalt koju saata. Aga no kaugel sellest. Muidugi lõpuks kui ma tööle jõudsin, oli enesetunne niiii halb ja läks ainult halvemaks kuuldes, et reedesel päeval olime õhtul ainult mina, Briar ja uus tüüp, kes inglise keeltki väga hästi ei mõika. Õhtuti meil lauateendindus, mina poleks mingil juhul saanud seda teha, uus tüüp ammugi mitte ning teda ei saa ju baari taha ka üksi jätta, sest ta lihtsalt ei tea veel midagi. Jumala eest. Ja kõik tänu meie kallile mänedžerile, kes juba mitmendat korda pange paneb. Mõtles, et kui uue tüübi meie kahega jätab, siis ju piisab. Faking reedesel päeval. Mil inimesed kontoritest meile imbuvad endal alkoholist hambad verel. BUT WE DID IT. Ja Ludo, kellel siis lasti tavapärasemalt vara lõpetada, ei läinud koju vaid jäi sinna istuma ja oma 20 sõpra ootama. Tõbras. Ja me pidime terve selle aja ringi tõmblema. Ja tema pärast nii hilja lõpetama, sest neid oli nii palju ja nad jõid ja sõid nii palju. JA kui nüüd veel rohkem vinguda, siis no mikkkks ta sõbrad kõik nii ilusad peavad olema, ma nägin välja nagu ma sureks seal leti taga. Ja siis saimegi südaöösel ära sealt. Õh. Täna on nii rõve olla. Mõtlesin, et treat'in ennast mingi Bird's Eye külmutatud einega. Haigetunud Piret aga luges seekord juhiseid, mille tagajärjel ma terve selle plastikpakendi ahju toppisin ja vabalt 40 min ahju jätsin. Täistropp noh. Muidugi see plastik sulas kõikjale ju. Nüüd istun siin kõrbenud toidu ja sulanud plastiku haisu keskel ja loodan, et Gilmore Girls'i kuuendas hooajas midagi väga tramaatilist ja kurba ei juhtu, sest ma kavatsen seda binge watch'ida.

laupäev, november 8

Sügis ja pime aeg

Vahepeal suutsime me uuesti üle kahe nädala ilma internetita olla, sest ühel heal päeval katkestas Orange meil lihtsalt neti ära. WTF. Ja kuna Karin unustas mulle mainida, et ta juba oli rääkinud nendega telefonis ning oli 6ndaks novembriks parandaja saanud (hea, et siin kõik 'kiirelt' reageerivad klienditeeninduses), helistasin ma ise pärast nädalast netipuudumist, kus muidugi peale pikka seletamist suunati mind veel 2 korda kellegi teisega rääkima. Sattusin vist kaugkõne otsa kuskilt faking Indiast, sest see inimene tegi null pingutust, et keegi ta aksendist aru saaks ja minust ta ka aru ei saanud. Täielik debiilik. Lõpuks ütlesin, et OI ma ei saa aru sust, mille peale ta käratas, et MILLES PROBLEEM ON, ja kui ma siis kah lõpuks oma kannatuse kaotasin, vastasin sama valjult, et mu probleem on mu internet, mis on ühtlasi mu helistamise põhjuseks ja siis ma konkreetselt pidin otsast peale alustama. Ma saan aru, et igelt hea idee on kuskil odavamas riigis oma tööjõudu teostada, aga äkki võtaks palgale sellised kompetentsed inimesed, kes VÄHEMALT kommunikeerida oskaks mingil ühisel keelel. FUCK ORANGE. ausalt. Elusees ei soovita seda paska mitte kellelegi.
Igal juhul, vahepeal läks siiski elu edasi ilma netita, oli lausa kellakeeramine kaks nv tagasi, mil ma ühtlasi mitte midagi ei teinud! Väljusin kodust vaid, et toitu osta. Ja siis lihtsalt puhkasin. Ja see lisatund, mis päevale lisandus lihtsalt pikendas mu vedelemist. Ja kuna see nädalavahetus oli nii eventless ja ma lugesin päris palju, siis nägin ma unes TERVE ÖÖ kirjandust. Isegi mitte kirjanduse sisu, vaid lihtsalt raamatulehekülgi. Masendav. JA nüüd on õhtuti nii pime ja kole ja õudne. Tuul ja vihm ainult. Täna ma pole kardinaidki eest võtnud, sest seal õues on lihtsalt nii õudne.
Aga, et natuke värvikamaid asju mainida, siis käisime Lewise gig'il üks päev. Karin tuli tööle järgi mulle, jõudsime veel õlli libistada, millest ma momentaalselt purju jäin, ning vetsus unustasin enne minekut käia ja siis avastada, et bussi ei saanud võtta, sest õhtul kell 7 oli mingi marss okupeerinud sõiduteed. Netis polnud isegi bussiaegu enam, lihtsalt andis errori. YESSSSS saime Moorgate'ist Liverpool Stationini kõndida. Ja siis loksusime sada aastat. Lõpuks leidsime venue üles, jumala mõnus koht mõnus muusikaga.
Siin on Lewis oma võluvate lauludega
Kõige hurvamad poisid Liverpoolist, keda elusees näinud olen. Musikaalselt väga sarnased Mumford and Sonsile,
Ja üsna ok bänd, ei saanud küll kottigi aru, mida see neiu laulis, aga ilus oli vahepeal
Ja põhi event on sellisel aastaajal ju Halloween. Ma kartsin, et ei saagi tähistada, sest mul võeti 2 päeva enne pidu tarkusehammas välja. Ja kuna kõik rääkisid mulle hirmulugusid ja ega tervenemisprotsessi googeldamine ka ei aidanud, siis mõtlesin, et pean nädal aega kodus end peitma. Aga tutkit. Valus polnud, hiljem ka ei pidanud valudes piinlema, paistes ka midagi polnud, nii et sain aga pralletada.
Lõpetuseks tahaks jagada võrratut saja aasta vanust ilukirjandust, mis minu silmis on lihtsalt iidne versioon Cosmopolitanist. Ly käis meil hiljuti Eestis ja leidis raamatu, kus lahkelt ilunippe jagatakse. need vaid mõned silmapaistvamad
Tahaks ainult mainida, et selline idiootsus on uuesti trükki lastud ja teiseks...nii palju siis endaga õnnelik ja rahul olemisest