What a time to be alive

Äärmiselt hädaldav postitus, aga ma pean selle kirja panema, et mu usinus mul meelest ei läheks. Ühtlasi ka mu vastutustundlikkus ent ka rumalus. Igal juhul. Jälle on ju käes aeg, mil KÕIK haiged on. Ma ise seda tähele ei pannudki, alles siis, kui ma teisipäeval tõbiseks hakkasin jääma ja tube'is järsku kõik köhisid ja tatistasid. Aga ega ma siis ei saanud ju peale tööd koju minna ja end ravida, Alex oli Londonis ning saime South Clamphamis kokku. Kuna kell oli juba jumala palju, siis oli raske leida pubi või midagi, kus köök oleks veel lahti olnud. Nii me siis roam'isime ringi näljasena vihma ja külma käes. Lõpuks leidsime Nandose. Oh kui hea see oli. Sellest ajast on mu seisund aina halvenenud. Mõtlesin siis eile, et kas peaks end haigeks helistama või mitte, otsustasin siiski minna. Lohutasin end veel mõttega, et meid peaks piisavalt tööl olema, vaadates graafikut, et halvimal juhul Briar saab mu lihtsalt koju saata. Aga no kaugel sellest. Muidugi lõpuks kui ma tööle jõudsin, oli enesetunne niiii halb ja läks ainult halvemaks kuuldes, et reedesel päeval olime õhtul ainult mina, Briar ja uus tüüp, kes inglise keeltki väga hästi ei mõika. Õhtuti meil lauateendindus, mina poleks mingil juhul saanud seda teha, uus tüüp ammugi mitte ning teda ei saa ju baari taha ka üksi jätta, sest ta lihtsalt ei tea veel midagi. Jumala eest. Ja kõik tänu meie kallile mänedžerile, kes juba mitmendat korda pange paneb. Mõtles, et kui uue tüübi meie kahega jätab, siis ju piisab. Faking reedesel päeval. Mil inimesed kontoritest meile imbuvad endal alkoholist hambad verel. BUT WE DID IT. Ja Ludo, kellel siis lasti tavapärasemalt vara lõpetada, ei läinud koju vaid jäi sinna istuma ja oma 20 sõpra ootama. Tõbras. Ja me pidime terve selle aja ringi tõmblema. Ja tema pärast nii hilja lõpetama, sest neid oli nii palju ja nad jõid ja sõid nii palju. JA kui nüüd veel rohkem vinguda, siis no mikkkks ta sõbrad kõik nii ilusad peavad olema, ma nägin välja nagu ma sureks seal leti taga. Ja siis saimegi südaöösel ära sealt. Õh. Täna on nii rõve olla. Mõtlesin, et treat'in ennast mingi Bird's Eye külmutatud einega. Haigetunud Piret aga luges seekord juhiseid, mille tagajärjel ma terve selle plastikpakendi ahju toppisin ja vabalt 40 min ahju jätsin. Täistropp noh. Muidugi see plastik sulas kõikjale ju. Nüüd istun siin kõrbenud toidu ja sulanud plastiku haisu keskel ja loodan, et Gilmore Girls'i kuuendas hooajas midagi väga tramaatilist ja kurba ei juhtu, sest ma kavatsen seda binge watch'ida.