reede, jaanuar 30

Vabadus

Kolmapäeval oligi meil Covent Gardenis kõige viimane päev. Esmaspäevast saati oli meie vestlus IGA kliendiga täpselt selline et oh noooo panete kinni? a miks? a mis teist saab? a kus uus pood on? a kus lähim pood on? a kus ma nüüd kohvil käin? millal viimane päev on? mis ise kogu sellest asjast arvad? on sul nüüd lihtsam commute'ida? kus kohas täpsemalt King's Cross'is? Milline see uus pood siis on? on suurem vä? kes seal üldse tööle hakkab? Ja kogu nendele küsimustele järgneb hunnik nende poolseid arvamusi, kommentaare (enam jaolt muidugi mitte kõige meeldivamad) ja kohati väga veider suhtumine. Just nagu ma oma fellow baristaga oleks üks päev maha istunud, ise otsustanud, et siin ei viitsi enam töötada, paneme üldse koha kinni ning siis vahepeal oma kätega ehitan seal seda uut poodi üles. Kammmoooon. Aga noh, eks ma saan aru, nüüd inimesed peavad uue hea koha leidma oma office'ite lähedal ja uued harjumused oma päeva omastama. Vahepeal oli kurb ka, kui ma oma lemmik klientidele pidin kurba uudist teatama, osad reageerisid küll nii nagu keegi oleks ära surnud. Üks hetk ma aga avastasin, et ma saan sellest rahuldust, et ma kõikidele öelda saan, et up yours ma ei pea sind elusees nägema enam!! Armastan inimesi nii väga lihtsalt. Igatahes oma päeva lõpuks olin ma nii endast välja viidud erinevatel põhjustel, aga vähemalt teadmine, et ma sinna kunagi tagasi ei pea minema, aitas väheke. Õhtul läksime veel pubisse, et nii mõnedki kurbused alla loputada ja no eile oli vaja muidugi pead veits parandada. Siis kell 1pm kui ma ärkasin, nägin, et Michele oli kirjutanud mulle, et mulle on Covent Gardenis pakk. Vedas, et see eile sinna kohale jõudis, sest eile pakiti seal kõik asjad kokku ja ma ei usu, et keegi meist sinna enam tagasi läheks. Pakk oli issilt, Kärdilt, Silvalt ja vanemalt meie sünnipäeva jaoks! Nii meeldiv üllatus. Aga faking hea ajastusega jõudis! Paki sees oli kommi, raamatuid ja salle. Ja ma ju pidin sellele järgi minema, üldse ei viitsinud. Niisama kesklinna loksuda, ma polnud söönud ka midagi. Aga kingitused tegid tuju vähemalt heaks!

reede, jaanuar 23

Kultuuri ja tõeteri

Eelmisel laupäeval läksime Heidiga Saachi galeriise, sest ta mõtles juba ammu, et peaks kultuursem olema ning ta saab Time out'ilt igast meeldetuletusi. Peab mainima, et üle pika aja normaalseim kunst, mida ma näinud olen. Näituse nimi on vist Where East Meets West.


Palju muud huvitavat oli ka, ei viitsinud kaamera silme ees käia kogu aeg. Õues nägime inimesi Notes'i kohvitopsidega, ning selgus, et sealsamas Chelsea's ongi meil üks coffee cart. Kuna mul enesetunne oli veits hell, siis ei tahtnud üldse kohvi tegelt. Tegime väikse tiiru ühe turu ümber ning suundusime söögikohta otsima, sest Heidi polnud hommikust söönud. Lõpuks nägime Pizza Expressi, läksime siis sinna. Kunagi on ikka esimene kord ju. Õnneks seal on siiski väike valik, mis ei ole pizza nii et võtsin risoto. Üllatavalt hea oli! Heidi aga võttis mingi low calorie kategooriast hästi kõlavalt pizza, aga no nad vist ongi konkreetselt kaloreid vähendanud sellega, et pizza keskmise osa ära lõikavad ülejäänud pizza küljest ja selle nii serveerivad. Aga see selleks.
Viimasel ajal tööl saab nii palju nalja ja nii stressivaba on. Samas ma arvan, et selle pärast, et juba 28ndal jaanuaril pannakse pood täiesti kinni! Mitte, et mind väga kotiks, ma olen sealt juba ühe korra ära läinud. Aga headest inimestest on kahju, kellel pole nüüd kuskil head kohvi ümbruses juua. Teiseks, ajastus on osadele veits halb, sest jõulude paiku inimesed ju järsku ei oska oma rahadega ümber käia ning nüüd tuleb nii kaua palgapäeva oodata ning tagatipuks tehakse uus pood, kuhu meid kõiki üle viiakse, alles 9ndal veebruaril lahti. Nii et poolteist nädalat on kõigil sund puhkus. Ma küll ei mind'i! ÜLDSE. Samas, see on nii pikk aeg, et ma ei tea, mida peale hakata. Dublinisse on odavad lennud hetkel, aga Heidi ei saa nii lühikese etteteatamisega vabaks päevi. Arusaadav täiesti. Nii et nüüd ma ei teagi. Kogu selle kinni panemisega tulevad vahepeal sellised hetkel peale, et peab ikka viimast nautima! Läksimegi siis Shauni pubisse peale mu tööd üks päev Gregiga. Pidime ühed õlled võtma, aga loomulikult nii ei läinud. Lõpuks oli kõht nii tühi, et läksime Meat Market'ile. Seal on ikka hea burks! Kõht hetkel nii tühi, et ma sööks hommikusöögiks ka seda!! Peale seda suundusime Greg'i ülikooli baari. Ta käib King's Collage'is, mis on kohe Somerset House'i kõrval ehk siis ka Covent Gardeni alas. Sain probleemivabalt sisse ning baaris ka keegi mu identiteeti teada ei tahtnud. Nice. Õlu maksis £3. whatt. Miks ta mind sinna varem viinud pole?? Ja megahea vaade oli Thames'ile ka veel! Tundsin end jälle nii noore ja rumala üliõpilasena. Aga samas ringi vaadates hakkas nii vana tunne, seal ju puhta mingid 20 aastased!

laupäev, jaanuar 17

jaanuari elamused

Kõigest pool jaanuari on läbi, aga selline tunne, et olen aastaid vananenud vahepeal. Seljavalu on mul nüüd täiesti üle läinud, pidin ikkagi neid uhkeid valuvaigisteid võtma, need aitasid kohe kõvasti! Nüüd aga olen ma nagu mingi vana mutt, kes kõigi kallal kaagutab, et soojalt tuleb riidesse panna, sest selg võib ju külma saada! Ja ise riietun ka nii, et kui ma lõpuks tube'i jõuan ja rongi astun, siis palavus tapab. Aga ma ei taha enam elusees sellise valu käes kannatada, nagu ma üle nädala kannatasin. Igal juhul, kuna enesetunne oli palju parem, julgesin ka uuesti pubisse minna. Mida me esmaspäeval tegime. Läksime Duke of Wellingtoni, kus ju Trudy töötab. Lootsime, et tema ilus töökaaslane Harry on ka tööl, et oleks põhjust pikemaks jääda. No ja nii me jäimegi kella poole 4ni öösel. Jubeee. Karin pidi kell 5 ärkama, et tööle minna. Jubeeeeee. Ja meie uber'i taksojuht oli nii kartustäratav, sest ta käskis mul mingeid X asju googeldada, kui ma tegelt isegi ei näinud oma ekraanilt midagi lugeda ja siis ta tõstis veel häält ka. Aga ta oli vist niisama viisakas. Igal juhul, ei tundnud, et oleksin alkoholiga liialdanud, kui koju jõudsin, ainult et hommikul ma tahtsin ära surra! Ja ma olin nii vihane, sest just oli ju aasta vahetus, mil kõik ikka väga käest ära läks. Vihkan! Ja samal ajal Karin, olles maganud tund, nautis tööl elu, sest ega tal küll paha ei hakanud. Ma umbes kaalusin, et kuidas ma ennast ukseni vean, kui mu Chinese kohale jõuab. Õhtu oli ikkagi tore, aga nüüd olen ma küll seal maal omadega, et selline valu käes vaevlemine pole lihtsalt seda väärt!
Sellegi poolest oli eile jälle väike õlle isu, sest ma töötasin Trafalgari poes, kus kõik katki on, midagi ei tööta, mingit korda ega süsteemi pole, töötajatel common sense'i ammugi mitte, nii et it goes without saying et mõttetult stressirohke ja vimma tekitav üheksa tundi tuli seal ära olla. Nõustusin neid selle pärast aitama, sest meie poes on nüüd liiga palju inimesi ja kõigile ei saa viis vahetust nädalas anda. Ja kuna ma ju juba eelmine nädal pidin maas lebama ja mitte selga kurnama, siis ei saa endale nii palju vabu päevi lubada. Töö lõppedest mõtlesin, siis et kas ühinen Heidiga ja lähen Camdenis ühe ta sõbra gig'ile või lähen Laura sõbra ärasaatmisjookidele. Kurat oleks pidanud üldse otsejoones koju tulema ja teki all teed jooma. Otsustasin Laura plaani kasuks, sest see oli mulle nii lähedal ja ma tahtsin lihtsalt ühte faking õlut. Ainult, et kui ma sinna jõudsid, olid kõik teised õues passimas. Okeei. Tahtsime siis sisse minna, aga ohhooo who knew et mingis kohas nimega Salsa on nii karmid reeglid broneeritud laua puhul. Taidlesime pool elu seal. Ja siis ma mõtlesin, et KES teeb oma ärasaatmis "peo" sellises kohas, kus broneeringu aegadest ja inimeste numbritest rangelt kinni peab pidama, aga samas ütleb kõikidele oma sõpradele, et oi kutsuge kõik keda teate! No alle-aa. Sellel bounceril ikka attitude'i jagus küllaga. Siis pidime sissekäigu eest maksma. Siis muidugi meie ajastus oli nii ideaalne, et apparently oli happy hour'i lõpp saabumas, nii et baaris oli miljon inimest. Konkreetselt seisime seal 45 minutit. Mõttetu vaeeeeev sellise asja pärast. Ja me ei saanud isegi siis selle Laura sõbra grupiga ühineda, sest nad einestasid kuskil lauas. Thumbs up! Nii, nüüd kuna tegu on Salsa klubiga, siis kõik olid nii ilusti üles löödud ja vihtusid tantsida nii ägedalt, samal ajal kui mina vähemalt üli sorakas välja nägin. Ja mehed on seal suht agressiivsed ja pealetükkivad nii et kaua me ei suutnud põigelda ja läksime lihtsalt ära. Siis suundusime Sohosse sööma, sest nälg oli suur. PEalt näha lihtsalt üks normaalne väike restoran, aga kui me maha istusime ja ma natuke ringi kiikasin, siis tundus väga geidele suunatud restoran. Toit oli muidugi mega hea, aga kahjuks isegi koha nime ei mäleta! Olles ära joonud kolm väikest pudelit õlut, olin ma veel enda üle nii uhke, aga ikka on sitt olla täna. Ebaaus!

reede, jaanuar 9

Seljavalu

Lausa rõõm on teatada, et mu uus aasta on nii meeldivalt seljavaluga alanud. Alguses arvasin, et on jah naljakas, sest sai jälle üks suur pidu maha pandud. Aga kui see üldse järele polnud andnud, siis ajas vaikselt masenduse peale küll. Tööl oli eriti raske, sest baari tagune on nii väike, ja ma pean suht kogu aeg külg ees käima nagu mingi idioot. Igatahes, olin oma kuues päev järjest tööl, seitsmes oleks ka pidanud takka tulema, aga ma lihtsalt ei suutnud enam. Michele oli tagasi tööl kolmapäeval ja ma pidin küsima eilse vabaks lihtsalt, sest valu oli väljakannatamatu. Nad lasid mind veel varem koju, nii et kell 1 sain ära. Kuna me kolisime oma vanast kodust suht kaugele, siis oleks ma ammu pidanud uude kohta ennast arstile registreerima, mis on muide umbes minuti kaugusel meie kodust, aga noh ma olen ju laiskvorst, kes ei viitsi õigel ajal selliseid asju joonde ajada. Helistasin siis vanasse kohta, mis oli kinni (OKEIIII), ja mõtlesin, et võtan oma viimse jõu kokku ja registreerin siia maja juures olevasse kohta ümber. Aga selgus mu nimi läheb registrisse 48 tundi hiljem (no okeeeeeiiii), siis mõtlesin, et lähen vaatan, mis kraami apteegist nii sama saab ja kui paremaks ei lähe, lähen lihtsalt sellisesse "walk in" kliinikusse, kus aega pole vaja, aga samas võid seal viis tundi passida ja oma korda oodata. Apteegist sain soovituse korral mingid kallid närvivalu jaoks valuvaigistid, mida plaanisin järgmine hommik võtma hakata, siis kolmepäevane kuur on nagu süsteemselt paigas, kuna voodis vedeledes ei tee mul midagi haiget. Ainult, et pärast mõnda aega voodis vedelemist läks valu ise üle!! Ma ei tea, mis värk on, sest ma polnud mingeid valuvaigisteid veel võtnud. Imelik. Aga noh kui ma pikemalt ikka seisan ja näiteks inimese kombel süüa tahan teha, siis hakkab ikka ebameeldiv. Nii närvi ajab. Sellegipoolest, kolm vaba päeva järjest, et paremaks saada, nii et can't complain innit. Ma olen nii palju maganud, mis on isegi hirmutav, aga no midagi muud ka pole teha kui lugeda ja aeg ajalt mõni film vaadata. Täna hommikul mõtlesin, et tegelen veits oma CV'ga. Kuna ma va koonerdaja tookord oma uue läpakaga ei raatsinud Microsoft Office'it soetada, siis kasutan OpenOffice'it, mis ajab asja ära, aga pole ikka see. Ja iga kord ma selle formaadiga jandin mingi sada aastat, nüüd tuli idee Microsofti leheküljel neti Word'is asjad joonde ajada, kui ma märkasin, et mu One Drive'is on hullult mingeid back up'e, mida ma ei mäletanud et ma teinud oleks. Hakkasin siis vaatama ja avastasin mingite suvakate inimeste pildid, mõtlesin, et okeeei äkki olin jälle ülikooli ajal nii purjus, et ei mäleta, kes mu telefoniga pilte on teinud. Aga siis vaatasin, et ohhooo tundub, et Connori telefonist on suur hulk neid. Kuna ta on suht poolearuline tüüp, kes juhtumisi on ka gei, ja kuna ma tean mis sisuga pilte ta aparaatidelt leia võib, arvestades et ta on mulle oma sex tape'i näidanud, siis ma ei julgenud neid eriti läbi vaadata. Natuke ju ikka uudishimutsesin, a kui ma nägin ta vetsupoti peal tehtud selfit, siis lõpetasin ära. Kuidas need pildid sinna üldse saanud on? Kuidas saab nii olla, et tema telefonist on minu kasutaja alla back up'itud kõik pildid??

esmaspäev, jaanuar 5

Uusaasta

Seekord sepitsesime me plaane juba in advance, sest me kõik tahtsime lihtsalt üheskoos ühiselt ühe peo maha pidada. Nii, et siis kaalutleti, et kelle juures oleks kõige mõttekam. Algul oli kindel plaan Kotryna juures, kuid viimasel hetkel otsustasime siiski kõik Lewis'e juurde minna. Mõtlesin, et oh hea ongi, sest kuulsin imelisi jutte sellest, kuidas ta maja on nii suur ja tal nii palju korterikaaslasi ning teades Lewis't siis kindlasti mingi lahe kamp. Ainult, et kui me sinna jõudsime (õnneks Kotryna oli meiega sama rongi peal ning oli seal varem käinud), nägi see esialgu välja nagu vangla. Pidime ootama, et Lewis meile väravad lahti teeks. No ausalt see "hoov" nägi välja nagu mingi laohoone unustusse vajunud tagumine pool. Sisenedes oli hoone megaõõvastav. Hea, et me Kariniga juba päeval napsutamisega pihta hakkasime ja eelnevalt Trudy'l pubis külas käisime, sest kaine peaga ma poleks küll seda elamust üle elanud. Siis muidugi kuulsime Esteri käest, et see oli kunagi hullumaja. Rahvast oli vähe, igasuguseid ruume ja uksi ja kööke ja wc'd palju. Niisiis veetsime enamik aja taga õues, kus euroalustest oldi istmed meisterdatud. Ester, Laura ja Ben olid juba seal. Ben rääkis nii rõveda loo, sellest, kuidas ta plastiktopsi võttis omale, nii et pidime nuputama muu moe, kuidas jooke endale teha. Leidsin siis kellegi tühja õllepudeli ning jõimegi siis sealt oma viski koolat. Kuna me kõik olime juba õhtu alguses nii tipsid, siis võib ette kujutada, mis me õhtu lõpuks olime. Ilutulestikud nägime ilusti ära. Kõik vehkisid oma säraküünaldega ka. Päris lahe oli. Pilte ma ei teinud, millegi pärast ainult hunnik videoid, tahtsin vist kõigi olekut ikka täpselt jäädvustada. Elu lõpuni saab naerda nende üle noh. Majas sees käisin ma ainult siis, kui vetsu oli vaja, ja sinna sai nii lihtsalt ning kui Karinit köögist käisin otsimas. Isegi ringi ei julgenud vaadata või et mis inimesed kõik koos on. Käis üks plära ja trall ning kella 4 paiku tuli kõigil tahtmine koju minna. Karin muidugi ei tahtnud, mille peale ma teatasin, et üksi mina ei oska kuhugi minna, nii et Ester ja co. võtsid mu enda hoole alla ja läksimegi taksoga nende juurde. Maailma pikim sõit !!! Lõpuks saabusime nende juurde ning vajusime kohe ära. Mind pandi ilusti mugavasse diivanisse. Hommikul ärgates polnudki olemine just kõige hullem, aga tasus vaid tund aega oodata, kui ma mõtlesin et ma auuuusalt seekord suren küll ära. Ester ja Laura suht reipalt vedasid end kööki, tegid kohvi ja sõid. Lõpuks, kui ma arvasin, et piisavalt magatud on, et peaks ka sööma. Selle peale hakkas uuesti paha. Siis magasin veel. Ärgates oli küll lootus hea, kuid kui ma suurde tuppa uuesti jõudsin ja kaks sõna juttu ajasin, siis pidin leppima, et ma vist jäängi nende juurde, sest ma lihtsalt ei saanud karkugi alla. Õuuuudne. Nii me kolmekesi, igaüks oma diivanis, surime seal. Lõpuks tuli Ruta koju ja tõi head rämpstoitu, mis puhus elu sisse, nii et kell 6 ma siis panin oma peoriided selga ja tulin tulema. Lootsin, et ma ainuke sjuuke polnud 1. jaanuaril. Vahiti küll täiega, aga tube'is vähemasti oli minust hullemaid küllaga. Osad aelesid mööda platvormi seinu pead kinni hoides. Nii kahju lihtsalt kõikide valust! Koju jõudes oli lihtsalt rampväsimus ning läksin magama. Järgmine päev oli vaja tööle minna ning esialgu polnud probleemi, ainult et peale pesus käiku ma avastasin, et ma ei saa selga sirgeks. Ja no siis selguski, et mul oli lihtsalt ebanormaalne seljavalu. Ma mõtlesin, et ma jään viiest rongist maha, sest ma sain vaid mega aeglaselt kõndida. Tööl ma olin ka nii kasutu, mitte midagi ei saanud alumistelt levelitelt kätte, rääkimata asjade üles korjamisest või raskuste tassimisest. Samas, easy life! Ja nii see on jätkunud tänaseni. No veits parem on jah, vähemalt saab inimese moodi kõndida, aga ikka megavalus. Nii et ma süüdistan Esteri ja co. diivaneid ja veits seda ka, et ma lolli peaga terve öö pidin õues passima. Sain arvatavasti lihtsalt külma. Ja avastasime järgmine päev, et no jumal kui palju kõik aega võtsid, et otsustada mida selga panna ja lõpuks me ei võtnud isegi jopesid seljast. Aga mul oli üks ilus kleit juba kevadel ostetud ja kandmata ning värvisin juukseid teistsugusemaks. (ühtlasi ainuke inimelik pilt, mis sel õhtul tegin)
Just lõikasin oma 7cm ka ära, pikkadest blondidest juustest kopp ees!!
Igal juhul,Nii sandilt pole uus aasta veel kunagi alanud. Ja tagatipuks on iga päev mul mingi muu häda ka olnud. Täna olid silmad, maitea mis järgmiseks noh. Aga eniveis head uut kõigile and lets make it count!!

jõulud

Noh, jõulud tegelt ju ammu juba möödas, kuid varem pole mahti olnud üles tähendada emme külaskäigust ja toiduorgiast. Niisiis emme tuli teisipäevasel päeval Londonisse Victoriasse, kust me tahtsime tube'iga edasi Sohosse saada, kuid oh üllatust-kõik oli nii umbes, sest no JÕULUAEG oli ja välja nägi nagu pool maakera rahvast oleks too aeg Londonisse jõudnud. Siis mõtlesin, et kas ma nüüd olengi selline kibestunud inimeste vihkaja, kes sellel võrratul südant soojendaval ajal ka rohkem tolerantne ei suuda olla. Kuid tegelt oli ju London pühade ajal inimtühi. Parim tunne maailmas, kui jõululaupäeval megailusa ilmaga saab mööda kanalit jalutada kartmata, et ratturite ülekülluse tõttu vette lendad või midagi. Ja Camden oli ka inimtühi. SEE OLI NII HEA. Aga lõpuks enam polnud, sest meil oli ohtrast söömisest siiski raske olla ning lõpuks me ei jaksanud enam käia, kuid õlle isu ju tekkis. Leidsime ühe pubi, mis oli 12-2 lahti ja no muidugi see oli ülitäis, nii et jätkasime oma otsinguid, kuniks lõpuks tagasi Primrose Hill'i jõudsime, sest seal märkasime eelnevalt, et üks koht on lahti. Sai mõnusalt kamina ees vedeleda ja õlut juua. Seal oli pubikoer ka! Kelle nimeks panime Frank, sest ta on täpselt nagu sealt Men in Black'ist see kutsu
Ja ta oli nagu rahutu rebane puuris, aina jooksis ringiratast.
Jõulusöök oli meil selline
Osa emme kingist oli Kew Gardens'i piletid. Ilmaga vedas enam vähem. Enamik aja me muidugi otsisime õigeid teeotsi selles üüratus pargis, sest ma ei tea miks, aga ilgelt raske on täpset kaarti teha, mille järgi navigeeruda või siis lihtsaid teeviitasid üles panna. Igal juhul oli ilus ja hea oli looduse keskel olla! Lõpuks aga hakkas sadama, nii et suundusime pargist ära, mis võttis muidugi aega, aga välja saime!! Läksime bussiga Hammersmithi poole, sest kõhud olid tühjad ja külm oli keres. Hakkas pihta jälle üks pubi taga ajamine. Eriti, kus mõistliku hinnaga fish and chipsi saada. Lõpuks leidsime ühe Taylor Walker'i pubi. Sõime kõhud täis ja mekkisime õlut. Muudel päevadel käisime veel Greenwich'is. Seal on nii ilus! See on siiski tsoon 3 (vist) Kagu Londonis, aga oleks hoopis nagu mingi pisike linn kuskil keset Inglismaad. Käisime mereväe kooli ümbruses ja pargis. Jõudsime õigel ajal ka Emirates Air Line'ile, kui seal liuglesime kõrgustes, siis samal ajal päike just loojus, vedas!
Õhtuti mängisime kaarte ja sõime. Vot selline veits seiklusrohke jõul. Lund küll polnud ja kraade oli +12, aga missiiiis, sai ikkagi pererahvaga koos oldud. Ja nalja sai oi kui palju! Pole vist aastaid nii palju naerda saanud!