Ei ole head ilma halvata

Sain siis kolmapäeval emaili küsimusega, et ega ma ühe coffee barrows'i peal tööl ei saa olla. Ma ei oska seletada, mis see on, see on selline

Ainult, et ma olin Borough Marketil. Mõtlesin, et noh why not. Olin koos Mike'iga, mille üle mul eriti hea meel oli, sest ta on lihtsalt nii tore ja normaalne inimene. Panin hommikul ülisoojalt riidesse ja reipalt läksin. Paar esimest tundi polnud üldse külm, jõin pidevalt teed ja kohvi ja mõtlesin, et ohh polegi nii hull. Siis pidin aga minema St. Giles'i omasse ja sellele tüübi seal ta lõunapausile saatma (see on siis see, mis pildil on). Ja see seal on ülivaikne alati, keegi ei käi seal. Aga loomulikult, nii pea kui see Andrew mind seal üksi jättis, siis ühel ehitussaidil läks tuletõrjealarm tööle ja mingi pool miljon ehitajat voolas sinna kirikuaeda. Veiiiits ebameeldiv oli. Kõik lihtsalt passisid seal oma erkkollaste jopedega. Siis üks hetk üks mees küsis "eee..Polish?" mille peale ma vastasin, et ei, Eestlane olen. Noooo ja mille peale tema siis ütles oma halvas eesti keeles "Mina olen Narvast." whattt. Ühesõnaga, venelane, kes veits eesti keelt mäletab ja nüüd on siin elanud mingi 10 aastat. Ja seda juttu ta rääkis eesti, vene ja inglise segus. Normaalne. Ja just siis, kui mul oli lõpuks aeg ära minna sealt, sai alarm ka läbi. Ja seal oli palllju külmem ning kui ma lõpuks Borough'sse tagasi jõudsin, siis oli nii vastikult külm. Lõpetasin õnneks pool 3, aga siis pidin minema Canary Wharf'i mingile station'i tutvustamisele. Lukas tuli barrows'ist läbi, nii et selgus, et ma ei peagi üksi sinna minema. Canary Wharfis oli ka nii faking külm, meile põhimõtteliselt näidati lihtsalt, et nii siin peate end iga kord sisse ja välja logima ning seal nende roheliste kleepsudega uksed, kus on peal kirjas emergency exit, on emergency exitid. Nice. Ei osanudki varem 2+2 kokku panna. Tänks. Sealt suundusin edasi Shordeitch'isse Karini kohvikusse, sest plaan oli paar jooki hiljem teha. Ja siis ma tundsin, kuidas külmetus ligi hiilib. Hiljem Trudy pubis ma istusingi konkreetselt värisedes. Masendaaav. Ja eile olin ju seal roastery's tööl. Ärgates mul oli esiteks pohmell ja teiseks see faking külmetus ja ma isegi ei teadnud veel, kuidas ma sinna saan. See on King's Crossi lähedal Tileyard Stuudiote juures. Mõtlesin siis, et kas ma kõnnin kodust oma station'ini 10 min ja sealt veel 20 min või kõnnin kodust lihtsalt 35 min. Otsustasin siis kõndida, mõtlesin, et äkki saan kainemaks. Ma lihtsalt olen niiiii impressed, et ma ära ei eksinud. Mitte kordagi!! Arvestades mu navigatsiooni võimeid. Lõpuks kui ma kohale end vedasin, siis ma pidin tõdema, et tööpäev on ju alles ees veel. Appppi kui paha mul oli. Pidin Candice'iga seal kleepse välja printima, need kohvikottide peale kleepima, siis tema samal ajal röstis kohvi ja mina pakendasin seda kohvi. Ainult, et esimesed pooleist tundi mitte midagi ei töötanud ja ma lihtsalt passisin tühja. Samas see Candice on jumala lahe naine, täiega palju nalja sai, nii et ega nii õudne ka polnud. Lõpuks kui tööks läks, siis tekkis sjuuke Breaking Bad tunne, suured tünnid igal pool ja kaalud ja masinad ja asjad. Pakendasin kokku mingi 300 kg kohvi vist. Vähemalt.

Üheks päevaks oli ok teha seda kõike, aga Will näiteks tegi seda poolteist kuud veits aega tagasi, kuiiiidas. Igal juhul nüüd on nv, ühtlasi ka valentini päev, meil oli tüdrukutega plaanis kambakesi Šokolaadi näost sisse ajada ja veinipudel each ära kaanida, aga nüüd ma ju ei saa minna ja kõiki nakatada. Selle asemel vedelen voodis ja olen üks tatistav koll.