Mu mees on tagasi!

Lõpuks on Ragul kah nüüd kodumaal tagasi. Tegelt juba nädal aega siin olnud. Veetsime kvaliteet paarikese aega tema juures, nüüd ma tagasi kodus ja nii imelik on. Kuidagi võõras. Ta tõi mu hommikul vara koju kogu mu tavaariga, ning siis kõndisin tööle (ei saagi enam autoga küüti :( ) ja no nii imelik oli. Nagu poleks ülikaua sellist asja teinud.
Igatahes palju me ette ei suutnud võtta, sest ma suutsin kahe nädala jooksul nüüd juba teist korda haigeks jääda. Meil on siin nii head ilmad olnud ja ma lihtsalt pooled oma vabad päevad põen kuskil teki all oma külmetust. No seekord oli eriti jube. Neljapäeval käisime ühes linnakeses nimega Royston. Googledasin lihtsalt, et mida võiks Londoni ümbruses näha ning seal olevat 6000 aasta vanune maa-alune käik, kus on ehtsad seinakraveeringud ja maalingud. Mõeldud-tehtud. Ainult, et sinna jõudes selgus, et see avatud ainult nädalavahetuseti ja bank holiday'del, ja augusti kuus ka leplikult kolmapäevadel. Väga huvitav mismoodi need inimesed neid otsuseid vastu võtsid. Igal juhul, kuna see linn on muidu ilus ja armas ja puhas ja tore, siis otsustasime seal veidi aega veeta. Nägin kauguses ühte pubi, vastassuunas nägi Ragul samaaegselt mingit pubi ja no ma pean häbiga tunnistama, et ma tundsin faking miili kauguselt ära, et tegemist on Wetherspoonsiga. Kes ei tea, siis see on sjuuke pubi kett, mis on faking odav aga samas faking õõvastav kohati. Ja wetherspoonsi pubidel pole tihtipeale suurelt ja selgelt kirjas, mis kohaga täpsemalt tegemist on, nii et suht impressive, et mul silma sellise asja peale on. Ja üks naine kuulis meid pealt tänaval ja ütles ka, et see teine pubi on palju parem nii et sinna suundusimegi. Koha nimeks on Jolly Postie, pigem nagu restoran,nagu ma aru saan, siis McMullens omab seda. Interjöör kift, toit megahea ja teenindus üli hea. Soovitan soojalt! Peale seda suundusime Hatfordi, Ragulil oli seal asjatamist ning peale seda käisime kinos. Nägime Entourage'i. Muud polnud kui Hollywoodi elustiili tuusamine, suht mõttetu. Väga mõnna päev oli, ainult, et öösel ülilambist ärkasin hullu kurguvaluga. Mõtlesin, et no on ka asi, mille üle halada. A tööl läks aina hullemaks ning lõpuks ma taipasin, et kogu mu kere on suht valudes. Ma muidugi panin veel valed jalanõud ka jalga, nii et niigi pika päeva peale mul hakkas valust lihtsalt paha. Loksusin tund aega bussiga Raguli juurde ja kui ma lõpuks lebama sain, siis tõesõna, ma mõtlesin, et kuidas see üldse võimalik on. Lisaks kõigele oli mul palavik ka veel. MUL. Mul pole kunagi palavikku. Eile hommikul ärkasin taas üles, et töö jaoks valmis end panna kui mõtlesin, et kiikaks oma kurgu olukorra üle. Ja siis muidugi selgus, et tegemist on kurgupõletikuga. Ma mõtlesin, et ma panen roopi. Ragul käskis kohe maid soolaveega kurku käristada, selle peale ma mõtlesin, et raudselt panen pildi tasku. Andsin tööl teada, et ei saa tulla (esimest korda elus muide), ning õnneks magasin palaviku suht ruttu välja. Tegin suht kangeid ingveri teesid omale, mis täiega aitasid õnneks! Nii et päeva peale naturaalse intensiivse ravimisega sain terveks! Jumal tänatud. Ma ei tea, kas asi on selles, et meil kohvikus on nii palju väikseid lapsi aka pisikutekandjad või mis, et ma nii palju haigeks jään. Suht hirmus.
Positiivsemate asjade poole pealt rääkides, siis sain oma load kätte! Põhimõtteliselt see provisional licence näeb täpselt sama välja nagu päris, ainult, et see on rohekat värvi. Nii naljakas mõelda, et ma pole selleks midagi teinud isegi, et mu võimalikkus autot juhtida õigustatud oleks kuidagi. Aga noh, kohati kui siin liikluskultuuri jälgida, siis on näha, et load on kergelt kätte saadud.
Teiseks, Karinil tuleb ju kuu aja pärast lõpetamine, mis tähendab, et emme ja issi ja Indrek ja Martin tulevad ka külla! woooooop