Tagasi vanades harjumustes

Eelmisest esmaspäevast saati otsustasime, et ma võiks Raguli juures ööbida selle hetkeni mil ta Indiasse läheb. Kaheks nädalaks. Niu. Aga ülimõnna oli, ei tahtnudki üksteist ära lämmatada. Käisime palju väljas, ta tegi pallllju head toitu, ükskõik, mis ma tahtsin ta tegi. No mis elul viga. Ja ainuke kokkulepe oli, et ma pesen siis nõud. sellise kokkuleppega elaks ma hea meelega elu lõpuni. Kahjuks mul siiski naiselike oskuste puudumine kriibib hinge, nii et nüüd kui ta ära on, siis ma ehk võtan paar retsepti esile ja üritan midagi head kokku keerata.
Kuna ta elab vist mingi 4ndas tsoonis, ehk suht kaugel kõigest, siis ta sõidutas mind ringi. Ja nüüd ta on mind nii ära hellitanud ja ma nii laisaks muutunud, et ma ei suuuuuda lihtsalt. Kolmapäeval tal läks auto katki, ja ma peale tööd bussi pidin võtma, siis ma tahtsin paar pisarat valada. Tegelt nii hull polnud, ja bussiga sain pallllju kiiremini kui autoga oleks saanud. Tipptund ka veel. A neil ju omad bussiread, sõidavad nagu kunnid mööda linna. Ja üledse kuna mu uus töö on neli päeva nädalas, sain niiii palju aega oma silmarõõmuga koos aega veeta. Reedel, enne kui ta ära läks, käisime kinos ja vaatasime Spy'd. Päris naljakas film teine. Ja kui ta mu koju ära tõi, olin juba plaanid paika pannud, et Kotrynaga kokku saada. Mõtlesin muidugi õõvastusega, et nüüd tuleb ju tuub'iga minna ja esiteks sinna faking stationisse kõndida. Aga tuleb nentida, et see ei tapnudki mind ära! Läksin ta uude töökohta Bermondsey'sse. Armas kohake. Sealt liikusime pubisse, janu ja nälg näpistasid. Ilm oli/on siiani üliilus, istusime siis õues ja dringitasime. Lõpuks sõime SALATIT, sest nii palav oli. Faking halloumi salat £10. Hea oli küll aga kammoon. Pool tundi hiljem oli kõht jälle tühi. Liikusime mingi aeg edasi Covent Gardenisse, sest sinna pole ju ma-ei-tea kui kaua jõudnud. Läksime Sean'i pubisse, kus nagu alati, oli väga soe vastuvõtt, nii hea meel oli neid näha! Sean tegi veel õlled välja meile. Küll ta on alles lahke ja hea mees. Eile olin tööl ja ei õnnestunud just kõige paremt külge endast uutele töökaaslastele näidata, sest kerge pohmelus ajas mu pea sassi. Tegin mingi miljon viga ja nüüd kõik naeravad. Vähemalt saab nalja. Kahjuks ei saa ma tänase tööpäeva kohta midagi paremat öelda, sest eile sain peale tööd Tate'i ja Neli'iga kokku. AAAAAAaaaaaAAah kui hea meel mul neid näha oliiiii. Peab tihedamini kokku saama! Nii tore oli. Jalad viisid meid Duke of Wellington'i, see pubi kus Trudy töötab. Terve aeg olid kõhud tühjad aga me suutsime toidu tellimisega nii kaua venitada, et köök pandi vahepeal kinni. Otsustasime siis üldsegi koju minna. Ja kui Neil tahtis ruttu oma ratta ära tuua, kuhu iganes ta selle lukustas, siis selgus, et see varastati ära. Faking Dalston. Ta oli nii vihane, et ta ei suutnud seda isegi välja näidata. Õnneks muidugi nagu ikka laupäevasel õhtul, tiirutavad politseid mööda tänavaid sellistes toredates rajoonides, siis ta sai ühega rääkima. Aga muidugi oli see suht mõttetu vaev. Parim, mis tal öelda oli, oli, et mingu kaegu Brick Lane'i turg või Gumtree üle, et äkki müüakse ta ratast nendest kohtades. Aaa tänks et oma tööd hästi teed. Nii kahju Neil'ist. Ta pole seda üldse ära teeninud. Nii et kogu selle jandiga seoses jõudsin mingi 12 voodisse, aga no nii vässs oli olla täna. Õnnnnneks meil hakkas elekter jukerdama, iga 15 min tagant tekkis lühis ja lõpuks me pidime poe lihtsalt kinni panema. Wooop sain varem koju. Sjuuke surmatunne on. Homme jälle vaba õnnnnneks. JA õhtul lähme töökaaslastega jookidele. Selgub, et nii pea kui Ragul oma selja keerab, siis ma jälle pubitan ringi. Aga siiski mõistuse piires!!