laupäev, detsember 31

Jõulud Soomes ja Eestis

seekord pidasime jõulud Kariniga emme juures Soomes. Lund ei olnud. Emme ütles mulle veel päev enne telefonis, et +8 kraadi on. Noh, ma vedasin siis kõik oma kleidid kaasa. Aga külllm oli ju! Kandsin topelt sukki vahepeal. A muidu oli mõnus, hästi palju maitsvat toitu ja head kingid ja hea seltskond jne. Käisime Helsingi kesklinnas tulesid vaatamas, nii ilus on seal! Kiikasime ka Fazeri poodi, see oli nii imeline, sest kõik kommi ja šokolaadi pakid säravad ja kõik muu ka särab. Oleks kõike tahtnud. Mingi päev käisime jalutamas ümber järve, et natukenegi normaalne oleks olla, käisime veel mingi künka otsas, kuhu me saime mööda treppe. 426 astet. Ma mõtlsin, et mu süda jääb seisma. Kohalikud panid sealt joostes üles. Korduvalt. Kade meel tekkis.
Olime emme juures neljapäevast esmaspäeva hommikuni. Siis sõitsime praamiga Tallinnasse. Emme oli küll hoiatanud meid õuduslugudega, et mis seal juba esimese sõidu peal toimub. Soomlased muidugi esimese asjana hakkavad jooma, siis esineb mingi lame band, siis hakkab keegi mustkunstnik oma trike tegema, vahepeal teeb mingi loto laadse asja, kus siis inimesed üle kogu selle megasuure saali karjuvad midagi. Kahjuks oli ka nii, et ilgelt tuuline ilm oli ja laev õõdsus. See polnud üldse mingi tormi moodi asi, aga no mul hakkas nii paha!! Ja ega see ümberringi olev tsirkus mul enesetunnet paremaks ei teinud. Tegelt, vahepeal ajas naerma, siis hakkas korra parem. Ausõna, mu kõige hullem pohmell oli ka etem kui see, mida ma seal laevas 2 tundi tundsin.
Tallinnasse jõudes tuli Martin meile järgi, sõitsime otse joones issi juurde, kus oli taas nii mõnus olla. Muidugi hästi palju head ja paremat oli ka seal ja ega siis enesetalitsust ju pole. Kogu aeeeg oli kõht nii täis. A alles aasta pärast jälle ju. Nüüd ma esimese asjana, kui eile ma esimene hommik tagasi olin, käisin jooksmas. Võhm pole ikka see. Peab rohkem vaeva nägema!
Tore külastus oli. Kuigi kestis kokku ainult nädal, tundus üli pikk aeg. Raguli ka polnud seekord kaasas, nii et hakkasin tagasi kibelema ka. Varsti tahaks kindlalt uuesti minna, kevadel vast.
Täna aasta viimane päev. Soovin kõigile head uut ja täitugu kõik soovid, eesmärgid, püüellused! Take it easy, peace

vahepealsed tegemised

Detsembri kuu oli nii plaanitegemise täis kuu, et esiteks polnud kuidagi aega midagi teha. Ragulil oli ka jõulu eel nii kiire, teda nägin harva. Oligi nii, et kord nädalas saime midagi koos teha, muul vabal ajal käisin vahepeal Kariniga pubis ja nii.
Käisime ühel kontserdil, kuhu Alice meid kutsus.
Ma ei teadnud, mis muusikaga tegu ega miskit, aga kaasa meeldib mulle alati minna, kui keegi kutsub. Bändi nimeks The Baghdaddies. Saime Alice'i, Nalita ja Kathrine'iga kokku Shoreditchis. Tegime paar õlut Brewdog'is. Selgus, et Alice teab neid bändimehi, trummariga ajasime veel juttu seal veits. Muretsesime, et äkki kontsert varsti hakkab, aga selgsu, et kõik jõid seal samas brewdog'is nii et polnud probleemi. Kontsert oli seal kohe kõrval majas. Üli äge band! Selline ska, jazz, balkani, vene stiili segu. Saime kõvasti tantsida! Vaatasin oma sammulugejat, et kui tavalisel päeval kõnnin umbes 4 km, siis tolle õhtu lõpuks oli 11km. Kena! Ma olin kontserdi lõppedes valmis koju minema, sest ma olin nii väsinud ja üsna palju õlut joonud, teised aga tungisid veel edasi peole. Head hullud ikka. Või noh, ma ju sjuuke lightweight.
Käisin Raguliga ära ka Winter Wonderland'is.
Õnneks oli nii palju aru, et päeval minna. Hea vaikne ja rahulik oli. Kuna meil olid kõhud nii tühjad, siis otsisime kõige pealt seda saksa telki, kus saab hõrgutavaid rooge ja õlut. Sõime, jõime, ajasime juttu, siis hakkas külm, ning liikusime linna poole. Ei käinudki ühegi atraktsiooni peal, aga eriti tahtmist ka polnud. Läksimegi hoopis kesklinna Chiquito'sesse, sest me juba teame, mis aegadel seal happy hour on ja odavat kokteili saab. Muidugi nägime midagi täiesti idiootset platvormil rongi oodates. Siin Piccadilly liinil oli hästi palju delay'sid, sest nad parandasid ronge, ehk siis vähem ronge oli liikvel, ehk siis mõnikord pidi 2 minuti asemel 10 minutit ootama. Issand kui õudne lugu ühele Londonlasele, kes ei kannata üldse kui instantselt oma tahtmist ei saa. Ja kuna me reisisime raguliga tipp tunnil, siis oli niigi palju rahvast ootamas, ning alati on platvormidel töötajad, kes siis teatavad rongi tulekust ja hoitavad et mind the gap jne. Ja üks hetk see naine sai lihtsalt ühe tüübi käest sõimata. Kogu see platvormil olev rahva mass kuulis seda, sest see sitapea lihtsalt lõugas. Põhimõtteliselt on siis selle neiu süü see, et Piccadilly liinidel töid tehakse ja et inimesed oodatust kauem peavad ootama. Ning neiu palk oli ka muidugi pinnuks silmas tall. Täiesti ebanormaalne!!! Aga noh see tüdruk oli seal täpselt sellise näoga, et iga päev saab mingit sõimu ja on juba ammu paksu naha kasvatanud. Õudne. Kas peaks olema okei ka, et näiteks kassiir saab sõimata, kui suitsu hind näiteks tõuseb...
Siin läks meil vahepeal täiega külmaks ning mingi viga tekkis meie boilerile, nii et kuuma vett jagus täiega vähe. Eelmine talv küll sellist jama polnud. Ja radikad üldse ei kütnud. Igatahes mingi hetk tahtsin ma juukseid värvida. Kõik läks plaanipäraselt, kui ühel hetkel oli vaja värv maha pesta ja šampoonitada, ja soe vesi sai otsa. Ma niimoodi ropendasin. Ma ei mäletanudki, millal ma viimati nii vihaseks sain. Aga see ju ajab närvi. Öösel ei saanud magada kah, ja järgmisel päeval olin nii väsinud ja nii külm oli ja ma teadsin, et koju jõudes ei saa pikemat kui viie minutilist dušši ka võtta. Nii depressiivne. Vähemalt juuksed olid ilusad. Aga jah kui õues hakkas härmatist näha olema, siis inimesed olid ahastuses. Mitte, et võiks soojemalt riidesse panna...
Vahepeal tegi Georgine ühe ägeda projekti.
Ta ju ammu tahab teha sarnast laste nurgaga kohvikut, kus me koos töötasime. Aga ta pole lihtsalt leidnud sobivat kohta selleks. Siis tekkis tal idee teha pop up meie vana kohviku lähedal Tufnell Park'is. Seal on mingi pudi padi pood, millel on aed ja seal on seinas luuk, kus siis saab üks kõik mida müüa. Ta otsustas Caravani kohvi müüa (jesssss), sai neilt veel masina, mida kasutada ja muud abi. Andsin ka nõu, kuis sain, sest ta pole kohvi maailmas eriti kaua olnud. Vist oli success, peakski temaga kokku saama ja uurima, et whats next. Muidu väga vaikne detsembri kuu seekord. Jõuludest järgmises postituses

reede, november 25

Säästurežiim

Külm ja pimedus on ju nüüd valdav osa igapäevases elus. Samas see "külm" ja "jäine ilm" tähendab siin seda, et on +8 kraadi ja lihtsalt natuke tuulisem kui muidu. Inimesed peaks vist kuskil skandinaavias või kasvõi Eestis elama talvel kolm kuud, et enam mitte kunagi briti jäise ilma üle viriseda.
Ega ma pahaks ei pane seda talvist aega, aga lihtsalt ei viitsi nagu midagi teha. Samas ainuke asi, mille peale mul tulla on, on et pubisse minna, sest seal on hea soe, aga ma ei viitsi niisama juua kogu aeg. Ja ma nüüd polnud nädal aega Raguli näinud, nii et ma suutsin ikka päris kõvasti raha kokku hoida. Olin ühtlasi tööl ka nädal aega järjest, nii et süüa sain seal ja kohvi peale ju ka raha ei kulu. Eriti hea elu hehe. Lisaks meil kahandati tunde veitsa, mis tähendab, et enamik hommikutel saan kell 9 alustada, nii et saan veel kauem magada kah! Aga muidugi sel kellaajal on ju London Underground täiesti umbes. Siis saab kohati näha, kuidas inimestel eneseväärikus ja inimlikkus täiesti puudub. Õudne. Aga noh, pressin ikka end ka rongile ja nii ta läheb.
Meenub paar mõnusat õhtut, kui käisime Assembly kohvi rösteri kohvi maitsmise sessioonil. Võtsin Georgine'i ka kaasa, sest tal oli vaja valida, millise kohvi kasuks ta otsustab oma pop up kohviku jaoks. Seal koha peal selgus, et päris paljud tuttavad näod tulid ka kohale. Tore ja lõbus oli ja sai palju erinevaid kohvisid proovida.
Sellest nädal aega hiljem oli seal samas nende official avamine. See pidi algama kell 6.30. Mõtlesime Kariniga, et no see eriti vara, et oleme mujal ja hiljem lendame laivi. Karin tuli mulle tööle, läksime sealt Flat Iron Square'i, mis on ka seal London Bridge'i lähedal. Seal on sjuuke lahe plats, mis on baariks tehtud ning mingid restoranid on ka. Tegime seal ühed õlled, siis liikusime Brixtonisse, kus me leidsime vana hea ja odava Weatherspoons'i pubi. Maksime kahe pindi eest mingi £6 samal ajal kui Iron Square'is maksime kahe 3/4 pindi eest £9. Kena. Kuna tegemist oli reede õhtuga ning mitte just kõige valivam pubi oma klientuuri poolest, siis oli seal igasugust rahvast igasuguses vanuses. I mean alaealised...what. Aga noh me ajasime rahulikult juttu, ning avastasime, et me polnud people jõudnudki, aga olime juba suht purjakil. Kohale jõudes oli pidu täies hoos ja seal oli niiii palju inimesi, keda ma pole vähemalt 2 aastat näinud! Äge oli täiega. Kohvimaastikul on siin ikka samad nöod, ükskõik kuhu lähed, olenemata sellest, et London faking suur ja lai on. Nalita tuli ka, nii et hea oli temaga ka catch up'ida. Tahtsin peolt mingi kell 11 ära minna, sest järgmine päev pidin tööl olema. Minemine oli nii vaevaline, sest kõik tahtsid ikka juttu ajada. Lõpuks saime sealt ära ning otsustasime tellida pitsa enne undergroundi minekut. Mis oleks siis pidanud jõudma, kui me koju jõuame. Ainult, et kui me siin diivanis juba mõnda aega ootasime, siis ma sain lõpuks vihaseks ja helistasin. Siis selgus, et delivery tüüp unustas omal telefoni maha. Pohhui, et ma olin spetsiifiliselt kirjutanud, et palun mu numbril helistada kui jõuad, sest MEIL POLE UKSEKELLA. Ta oligi 5 minutit koputanud ukse taga. A me elame teisel korrusel, nii et me ju ei kuule sellist asja. Öeldi telefonis siis, et see tüüp jõuab 2 min pärast. Aga see kindlasti ei olnud 2 min pärast, kui ma uuesti veel vihasemana helistasin. Siis ütles uuesti, et delivery tüüp kohe jõuab. Ma ütlesin, et ma ei taha seda pitsat enam, kui ta tund aega tiirutanud on sellega, et see on ammu külm. Siis ta hullult anus, et ma pitsa vastu võtaks, sest muidu ta mänedžer saab kurjaks ja ütles, et järgmine kord on pitsa tema kulul. Võtsime siis pitsa vastu, ma olin nii vihane ja väsinud ja näljane ja vintis. Ja nii hilja oli. Saingi mega vähe magada ja tööl oli loomulikult raske. Ja seda enam oli raske, et kõik ülejäänud töötajad olid veel hullemas konditsioonis. Üks polnud magama jõudnudki. Teine terve päev vingus, kui sitt tal olla on, mida ma ka väga välja ei kannatanud, sest kahjuks maailm ei käi selle inimese ümber, kellel kõige sitem on. Ta läkski varem koju ja kui mul lõpuks päev lõppes, ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Sjuuke väsimus!
Käisin üks päev oma vanas töökohas oma viimaseid rahasid ära toomas. Sjuuke väga imelik tunne oli. Hea oli neid näha, aga samas hea tunne oli seal mitte töötada enam. Läksin Gemma'ga ühele joogile ka, siis ta rääkis mulle igasuguseid lugusid. Päris naljakas oli kuulata.
Käisin ka vestlemas ühes juuksurikoolis, sest ma olen otsustanud juuksuriks hakata. Kursus algab jaanuari keskel, kestab aasta, aga kohal käimine on ainult üks kord nädalas. Ja see on Londoni üks parimaid, nii et ma olen igal juhul mega elevil! Siis saab ühel heal ajal teha salongi lahti, kus on kohvi nurgake ka.
Mul nüüd taaskord kaks vaba päeva. Eile Ragul tuli siia, tõi croissante ja muud head ning õhtul läksime pubisse sööma. Seal on nii head toidu deal'id, et lihtsalt peab minema. Hiljem vaatasime filme ja ma jäin suht ruttu magama. Ragul nüüd siiani põõnab, lähme vist bowlingut mängima, muid häid ideid nagu pole, õues ei taha väga kaua aega veeta. Eks näis. Eelmine nädal oli ka meil koos vaba, Ragulil polnud autot, nii et saime Wood Green'is kokku, et minna Alexandra Palace'isse jalutama. Nii ilus ja rõske päev oli. Hiljem läksime teed jooma, siis tal oli pangas mingi meeting, ma samal ajal nosisin kuskil pastrami on rye võikut, mu lemma! Siis suundusime kinno, nagu ikka, enam ei mäleta mida nägime. Viimasel ajal oleme ära näinud Arrival'i, mis pani täiega mõtlema, ja Doctor Strange, mis on vist mu lemmik Marveli film nüüd. Üleeile nägime ära Fantastic Beasts and Where To Find Them, mis oli visuaalselt väga äge. Kuna see oli nii pikk ja me olime nii vässud, siis korda mööda põõnasime vahepeal hihi. A United Kingdom on nüüd väljas, mida kindlasti peab nägema ja järgmisel kuul tuleb veel nii palju ägedaid filme välja jesssss.

neljapäev, november 3

Imeline sügis!

Mul vist lõpuks kujunes lemmik aasta aeg, SÜGIS. Kas ma pole oma pika elu jooksul kordagi tähele pannud, kui ilus sügisel on? Või on asi selles, et ebanormaalselt soe ja päikseline on see aasta. Igal pool on nii palju värve!
Meil oli Raguliga esmaspäev ja teisipäev vaba ning otsustasime Norfolki sõita. Jõudsime pimedas Norwich'isse, aga ma armusin esimesest hetkest ära sellesse linna! Päevavalges me ei läinudki sinna, aga iga kell saab ju sinna tagasi minna. Läksime ühte Tai restosse sööma, tahtsime ööseks jääda, aga me polnud isegi hotelli bookinud. Ragul leidis mingi hea koha ja bookis ära ilma, et isegi oleks järgi vaadanud kus see asub. Peale õhtu sööki jalutasime linns ringi. Kell oli ainult 6 õhtul ja kõik tänavad olid inimtühjad. Mõtlesime et oh seda tüüpilist väike linna elu. Aga kui jõudsime mingile väljakule, leidsime enda eest rahvamassi halloween'i kostüümidega ning siis meenus alles mis kuupäevaga tegu. Tundus tore üritus, me kauaks ei viitsinud jääda. Suundusime hotelli poole, Raguli kaardi äpp suunas meid mingit teise väiksesse linna ning ina creepymaks läks, sest igal pool töllerdasid trick n treat'ijad ja null tänavavalgustust oli ja siis tuli veel peale kauba udu ning meie navigatsiooni süsteem suunas meid otse kott pimedasse surnuaeda. Ragul pelgab neid eriti! Ja ega ma ka sel hetkel väga ei fännanud seda õõvastavat sõitu. Lõpuks leidsime õige teeotsa. Hotell oli norm. Või pigem pubi, mille üla korrusel on toad. Tegime väikse joogi ja võtsime snäkki ning õige pea olimegi nii vässud ja läksime magama. Järgmisel päeval otsustasime liikuda vaikselt Londoni poole, suundusime Bury St Edmonds'isse. Seal oli ka üliilus ja tore!
Peale turistitmamist tulime Londonisse tagasi ja läksime kinno Jack Reacher'it vaatama. Okei film oli, suht sama nagu see esimene film. Siis oligi aeg koju tulla ja veits puhata.
Kultuuri koha pealt käisime Ly'ga seal mingi festivalil ära. Päris huvitav oli. Meil kummalgi polnud mingeid ootusi. Selline psychedelic ja hipilikum värk, tore õhtu oli. Ja nii hea oli jälle Ly'd näha üle pika aja!
Täna pidin tööl olema. Ärkasin kell 5, et kella 7ks tööl olla, olin seal tund aega, kui selgus, et keegi meist peab koju minema, sest meid oli liiga palju tööl..oh well, tulin siis ise ära. Käisin Karinil külas tööl. Läksin London Bridge'is Jubilee liini peale ja ma mainin seda selle pärast, et ma pole elusees tsiviliseeritumat rongi ootamist näinud! Kuna Jubilee liin on uuendatud, on platvormidele ehitatud klaasist seined, et keegi ei kukuks ega hüppaks rööbastele. Ja siis uste juures kahelt poolt inimesed seisid JÄRJEKORDADES, et oma korda oodata, et rongile mahtuda. Kuna tegemist oli tipp tipp tunniga, siis ma mahtusin vaevu 4ndale rongile. Aga kuna see oli kõik nii inimlik, siis ma ei pannud üldse pahaks. Karini juures sõin hommikust ja join veel kohvi ning tulin koju. Nüüd puhkan veits, õhtul saan Georgine'iga kokku ning lähme Assembly kohvi cuppingule. Ruta kutsus, Karin läheb ka, peaks tore õhtu tulema!

reede, oktoober 28

Sügisega uued tuuled

Ma ju sain omale uue töö! Olen nüüd Caravan'is barista. Seal saab palju kohvist õppida ja kuna ma seda täpselt teha tahangi, siis sobib hästi! Nad avasid uue restorani London Bridge'i lähedal, mis on üliilus ja age! Meil on mega hea Faema e71 kohvi masin ja eriti ühtsust pidavad grinderid ja SP9'd, mis teeb ise v60 või chemex'i valmis, nii et ei pea ise seal lõputult vett peale valama. Ja PALJU erinevat kohvi! Nii heaaa. Ja menüüd on uued toidud ja joogid ja kokteilid ja veinid jne. Kaks nädalat tagasi oli meil kuue päevane koolitus. Selle jooksul saime kõik asjad ära maitsta. Siis olime avatud sõpradele ja perekondadele, kes said tasuta süüa-juua. See nädal oleme lahti, aga 50% on kõik alla, et meelitada inimesi ning et köök ja baar saaks harjutada enne õiget avamist. Aga kuna see on nii ahvatlev pakkumine, siis saab sisse ainult bookingutega. Järgmine nädal on siis niiöelda õige avamine. Keegi ei jõua enam ära oodata! Hea tiim baaris ja flooril, nii et lahe on olnud siiani. Aint veits šokk on, et ma nüüd 5 päeva nädalas teen 4 asemel ja et mul rohkem vaba aega õhtuti on, pole nagu pihta saanud veel sellele.
Mingi aeg tagasi oli meil Raguliga koos vaba, otsustasime minna Surrey Hills'i. ISSAND kui ilus seal on ! Miks seda kuskil mainitud pole..ma olen lõputult googeldanud,et kuhu Londoni läheduses minna. Väikseid linnu on palju ja seal on suht künkaline. Meil ilmaga ka vedas. Sõitsime parasjagu mööda mingit lahedat kitsast teed, kui märkasime ühte viinamarja istandust. Läksime siis seda külastama. See oli nii hea idee, sest seal oli hästi ilus ja lahe ja tore! Sealt tuleb vist parim Inglismaa vein. Ma ise olen ka arvanud kogu aeg, et ega see suurem asi pole, aga tegelt oli suht hea! Saime erinevaid veine maitsta ja Ragul ostis oma bossidele ühe pudeli. Tegime ka väikse tuuri istanduse vahel, kus giid rääkis meile huvitavaid fakte ja lugusid. Ma olin mega Rahul igal juhul!!
Olen üritanud tervislik olla, mis väga ei õnnestu! Käisin üleeile jooksmas. Nii hea enesetunne oli, ilus ilm oli ka veel pealekauba! Kõndisin hiljem läbi pargi, täpselt nagu kevad oleks kui poleks värvilisi puid. Ikkagi ju 16 kraadi oktoobri lõpus. Nice. Õhtul tulid Nalita ja Alice külla Karini niiöelda housewarmingule. Karin tegi neile maitsva vegetarian eine, sest Alice on nüüd taimetoitlane. Seegi hea, sest varem oli ta pikalt vegan. Tore oli catch up'ida! Pole neid nii kaua näinud.
Eile peale tööd hakkasin õhtul vaatama The Apprentice'it. Liiga hea lihtsalt. Põhimõtteliselt telemäng, aga seal on nii palju naeruväärseid asju arvestades, et tegemist on täiskasvanud äri inimestega! Täna käisime KAriniga kinos The Girl on The Train vaatamas. Suht hea oli. Kuna ma olen raamatut lugenud, siis teadsin mis teema on, aga põnev oli ikkagi! Õhtul saan Ly'ga kokku. Ta sai mingid Match and Fuse kontserdi piletid, kus erinevad artistid üle Euroopa on kohale kutsutud esinema. Eestlastest esineb Ingrid Lukas, ootan põnevusega!