reede, november 25

Säästurežiim

Külm ja pimedus on ju nüüd valdav osa igapäevases elus. Samas see "külm" ja "jäine ilm" tähendab siin seda, et on +8 kraadi ja lihtsalt natuke tuulisem kui muidu. Inimesed peaks vist kuskil skandinaavias või kasvõi Eestis elama talvel kolm kuud, et enam mitte kunagi briti jäise ilma üle viriseda.
Ega ma pahaks ei pane seda talvist aega, aga lihtsalt ei viitsi nagu midagi teha. Samas ainuke asi, mille peale mul tulla on, on et pubisse minna, sest seal on hea soe, aga ma ei viitsi niisama juua kogu aeg. Ja ma nüüd polnud nädal aega Raguli näinud, nii et ma suutsin ikka päris kõvasti raha kokku hoida. Olin ühtlasi tööl ka nädal aega järjest, nii et süüa sain seal ja kohvi peale ju ka raha ei kulu. Eriti hea elu hehe. Lisaks meil kahandati tunde veitsa, mis tähendab, et enamik hommikutel saan kell 9 alustada, nii et saan veel kauem magada kah! Aga muidugi sel kellaajal on ju London Underground täiesti umbes. Siis saab kohati näha, kuidas inimestel eneseväärikus ja inimlikkus täiesti puudub. Õudne. Aga noh, pressin ikka end ka rongile ja nii ta läheb.
Meenub paar mõnusat õhtut, kui käisime Assembly kohvi rösteri kohvi maitsmise sessioonil. Võtsin Georgine'i ka kaasa, sest tal oli vaja valida, millise kohvi kasuks ta otsustab oma pop up kohviku jaoks. Seal koha peal selgus, et päris paljud tuttavad näod tulid ka kohale. Tore ja lõbus oli ja sai palju erinevaid kohvisid proovida.
Sellest nädal aega hiljem oli seal samas nende official avamine. See pidi algama kell 6.30. Mõtlesime Kariniga, et no see eriti vara, et oleme mujal ja hiljem lendame laivi. Karin tuli mulle tööle, läksime sealt Flat Iron Square'i, mis on ka seal London Bridge'i lähedal. Seal on sjuuke lahe plats, mis on baariks tehtud ning mingid restoranid on ka. Tegime seal ühed õlled, siis liikusime Brixtonisse, kus me leidsime vana hea ja odava Weatherspoons'i pubi. Maksime kahe pindi eest mingi £6 samal ajal kui Iron Square'is maksime kahe 3/4 pindi eest £9. Kena. Kuna tegemist oli reede õhtuga ning mitte just kõige valivam pubi oma klientuuri poolest, siis oli seal igasugust rahvast igasuguses vanuses. I mean alaealised...what. Aga noh me ajasime rahulikult juttu, ning avastasime, et me polnud people jõudnudki, aga olime juba suht purjakil. Kohale jõudes oli pidu täies hoos ja seal oli niiii palju inimesi, keda ma pole vähemalt 2 aastat näinud! Äge oli täiega. Kohvimaastikul on siin ikka samad nöod, ükskõik kuhu lähed, olenemata sellest, et London faking suur ja lai on. Nalita tuli ka, nii et hea oli temaga ka catch up'ida. Tahtsin peolt mingi kell 11 ära minna, sest järgmine päev pidin tööl olema. Minemine oli nii vaevaline, sest kõik tahtsid ikka juttu ajada. Lõpuks saime sealt ära ning otsustasime tellida pitsa enne undergroundi minekut. Mis oleks siis pidanud jõudma, kui me koju jõuame. Ainult, et kui me siin diivanis juba mõnda aega ootasime, siis ma sain lõpuks vihaseks ja helistasin. Siis selgus, et delivery tüüp unustas omal telefoni maha. Pohhui, et ma olin spetsiifiliselt kirjutanud, et palun mu numbril helistada kui jõuad, sest MEIL POLE UKSEKELLA. Ta oligi 5 minutit koputanud ukse taga. A me elame teisel korrusel, nii et me ju ei kuule sellist asja. Öeldi telefonis siis, et see tüüp jõuab 2 min pärast. Aga see kindlasti ei olnud 2 min pärast, kui ma uuesti veel vihasemana helistasin. Siis ütles uuesti, et delivery tüüp kohe jõuab. Ma ütlesin, et ma ei taha seda pitsat enam, kui ta tund aega tiirutanud on sellega, et see on ammu külm. Siis ta hullult anus, et ma pitsa vastu võtaks, sest muidu ta mänedžer saab kurjaks ja ütles, et järgmine kord on pitsa tema kulul. Võtsime siis pitsa vastu, ma olin nii vihane ja väsinud ja näljane ja vintis. Ja nii hilja oli. Saingi mega vähe magada ja tööl oli loomulikult raske. Ja seda enam oli raske, et kõik ülejäänud töötajad olid veel hullemas konditsioonis. Üks polnud magama jõudnudki. Teine terve päev vingus, kui sitt tal olla on, mida ma ka väga välja ei kannatanud, sest kahjuks maailm ei käi selle inimese ümber, kellel kõige sitem on. Ta läkski varem koju ja kui mul lõpuks päev lõppes, ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Sjuuke väsimus!
Käisin üks päev oma vanas töökohas oma viimaseid rahasid ära toomas. Sjuuke väga imelik tunne oli. Hea oli neid näha, aga samas hea tunne oli seal mitte töötada enam. Läksin Gemma'ga ühele joogile ka, siis ta rääkis mulle igasuguseid lugusid. Päris naljakas oli kuulata.
Käisin ka vestlemas ühes juuksurikoolis, sest ma olen otsustanud juuksuriks hakata. Kursus algab jaanuari keskel, kestab aasta, aga kohal käimine on ainult üks kord nädalas. Ja see on Londoni üks parimaid, nii et ma olen igal juhul mega elevil! Siis saab ühel heal ajal teha salongi lahti, kus on kohvi nurgake ka.
Mul nüüd taaskord kaks vaba päeva. Eile Ragul tuli siia, tõi croissante ja muud head ning õhtul läksime pubisse sööma. Seal on nii head toidu deal'id, et lihtsalt peab minema. Hiljem vaatasime filme ja ma jäin suht ruttu magama. Ragul nüüd siiani põõnab, lähme vist bowlingut mängima, muid häid ideid nagu pole, õues ei taha väga kaua aega veeta. Eks näis. Eelmine nädal oli ka meil koos vaba, Ragulil polnud autot, nii et saime Wood Green'is kokku, et minna Alexandra Palace'isse jalutama. Nii ilus ja rõske päev oli. Hiljem läksime teed jooma, siis tal oli pangas mingi meeting, ma samal ajal nosisin kuskil pastrami on rye võikut, mu lemma! Siis suundusime kinno, nagu ikka, enam ei mäleta mida nägime. Viimasel ajal oleme ära näinud Arrival'i, mis pani täiega mõtlema, ja Doctor Strange, mis on vist mu lemmik Marveli film nüüd. Üleeile nägime ära Fantastic Beasts and Where To Find Them, mis oli visuaalselt väga äge. Kuna see oli nii pikk ja me olime nii vässud, siis korda mööda põõnasime vahepeal hihi. A United Kingdom on nüüd väljas, mida kindlasti peab nägema ja järgmisel kuul tuleb veel nii palju ägedaid filme välja jesssss.

neljapäev, november 3

Imeline sügis!

Mul vist lõpuks kujunes lemmik aasta aeg, SÜGIS. Kas ma pole oma pika elu jooksul kordagi tähele pannud, kui ilus sügisel on? Või on asi selles, et ebanormaalselt soe ja päikseline on see aasta. Igal pool on nii palju värve!
Meil oli Raguliga esmaspäev ja teisipäev vaba ning otsustasime Norfolki sõita. Jõudsime pimedas Norwich'isse, aga ma armusin esimesest hetkest ära sellesse linna! Päevavalges me ei läinudki sinna, aga iga kell saab ju sinna tagasi minna. Läksime ühte Tai restosse sööma, tahtsime ööseks jääda, aga me polnud isegi hotelli bookinud. Ragul leidis mingi hea koha ja bookis ära ilma, et isegi oleks järgi vaadanud kus see asub. Peale õhtu sööki jalutasime linns ringi. Kell oli ainult 6 õhtul ja kõik tänavad olid inimtühjad. Mõtlesime et oh seda tüüpilist väike linna elu. Aga kui jõudsime mingile väljakule, leidsime enda eest rahvamassi halloween'i kostüümidega ning siis meenus alles mis kuupäevaga tegu. Tundus tore üritus, me kauaks ei viitsinud jääda. Suundusime hotelli poole, Raguli kaardi äpp suunas meid mingit teise väiksesse linna ning ina creepymaks läks, sest igal pool töllerdasid trick n treat'ijad ja null tänavavalgustust oli ja siis tuli veel peale kauba udu ning meie navigatsiooni süsteem suunas meid otse kott pimedasse surnuaeda. Ragul pelgab neid eriti! Ja ega ma ka sel hetkel väga ei fännanud seda õõvastavat sõitu. Lõpuks leidsime õige teeotsa. Hotell oli norm. Või pigem pubi, mille üla korrusel on toad. Tegime väikse joogi ja võtsime snäkki ning õige pea olimegi nii vässud ja läksime magama. Järgmisel päeval otsustasime liikuda vaikselt Londoni poole, suundusime Bury St Edmonds'isse. Seal oli ka üliilus ja tore!
Peale turistitmamist tulime Londonisse tagasi ja läksime kinno Jack Reacher'it vaatama. Okei film oli, suht sama nagu see esimene film. Siis oligi aeg koju tulla ja veits puhata.
Kultuuri koha pealt käisime Ly'ga seal mingi festivalil ära. Päris huvitav oli. Meil kummalgi polnud mingeid ootusi. Selline psychedelic ja hipilikum värk, tore õhtu oli. Ja nii hea oli jälle Ly'd näha üle pika aja!
Täna pidin tööl olema. Ärkasin kell 5, et kella 7ks tööl olla, olin seal tund aega, kui selgus, et keegi meist peab koju minema, sest meid oli liiga palju tööl..oh well, tulin siis ise ära. Käisin Karinil külas tööl. Läksin London Bridge'is Jubilee liini peale ja ma mainin seda selle pärast, et ma pole elusees tsiviliseeritumat rongi ootamist näinud! Kuna Jubilee liin on uuendatud, on platvormidele ehitatud klaasist seined, et keegi ei kukuks ega hüppaks rööbastele. Ja siis uste juures kahelt poolt inimesed seisid JÄRJEKORDADES, et oma korda oodata, et rongile mahtuda. Kuna tegemist oli tipp tipp tunniga, siis ma mahtusin vaevu 4ndale rongile. Aga kuna see oli kõik nii inimlik, siis ma ei pannud üldse pahaks. Karini juures sõin hommikust ja join veel kohvi ning tulin koju. Nüüd puhkan veits, õhtul saan Georgine'iga kokku ning lähme Assembly kohvi cuppingule. Ruta kutsus, Karin läheb ka, peaks tore õhtu tulema!