laupäev, detsember 31

Jõulud Soomes ja Eestis

seekord pidasime jõulud Kariniga emme juures Soomes. Lund ei olnud. Emme ütles mulle veel päev enne telefonis, et +8 kraadi on. Noh, ma vedasin siis kõik oma kleidid kaasa. Aga külllm oli ju! Kandsin topelt sukki vahepeal. A muidu oli mõnus, hästi palju maitsvat toitu ja head kingid ja hea seltskond jne. Käisime Helsingi kesklinnas tulesid vaatamas, nii ilus on seal! Kiikasime ka Fazeri poodi, see oli nii imeline, sest kõik kommi ja šokolaadi pakid säravad ja kõik muu ka särab. Oleks kõike tahtnud. Mingi päev käisime jalutamas ümber järve, et natukenegi normaalne oleks olla, käisime veel mingi künka otsas, kuhu me saime mööda treppe. 426 astet. Ma mõtlsin, et mu süda jääb seisma. Kohalikud panid sealt joostes üles. Korduvalt. Kade meel tekkis.
Olime emme juures neljapäevast esmaspäeva hommikuni. Siis sõitsime praamiga Tallinnasse. Emme oli küll hoiatanud meid õuduslugudega, et mis seal juba esimese sõidu peal toimub. Soomlased muidugi esimese asjana hakkavad jooma, siis esineb mingi lame band, siis hakkab keegi mustkunstnik oma trike tegema, vahepeal teeb mingi loto laadse asja, kus siis inimesed üle kogu selle megasuure saali karjuvad midagi. Kahjuks oli ka nii, et ilgelt tuuline ilm oli ja laev õõdsus. See polnud üldse mingi tormi moodi asi, aga no mul hakkas nii paha!! Ja ega see ümberringi olev tsirkus mul enesetunnet paremaks ei teinud. Tegelt, vahepeal ajas naerma, siis hakkas korra parem. Ausõna, mu kõige hullem pohmell oli ka etem kui see, mida ma seal laevas 2 tundi tundsin.
Tallinnasse jõudes tuli Martin meile järgi, sõitsime otse joones issi juurde, kus oli taas nii mõnus olla. Muidugi hästi palju head ja paremat oli ka seal ja ega siis enesetalitsust ju pole. Kogu aeeeg oli kõht nii täis. A alles aasta pärast jälle ju. Nüüd ma esimese asjana, kui eile ma esimene hommik tagasi olin, käisin jooksmas. Võhm pole ikka see. Peab rohkem vaeva nägema!
Tore külastus oli. Kuigi kestis kokku ainult nädal, tundus üli pikk aeg. Raguli ka polnud seekord kaasas, nii et hakkasin tagasi kibelema ka. Varsti tahaks kindlalt uuesti minna, kevadel vast.
Täna aasta viimane päev. Soovin kõigile head uut ja täitugu kõik soovid, eesmärgid, püüellused! Take it easy, peace

vahepealsed tegemised

Detsembri kuu oli nii plaanitegemise täis kuu, et esiteks polnud kuidagi aega midagi teha. Ragulil oli ka jõulu eel nii kiire, teda nägin harva. Oligi nii, et kord nädalas saime midagi koos teha, muul vabal ajal käisin vahepeal Kariniga pubis ja nii.
Käisime ühel kontserdil, kuhu Alice meid kutsus.
Ma ei teadnud, mis muusikaga tegu ega miskit, aga kaasa meeldib mulle alati minna, kui keegi kutsub. Bändi nimeks The Baghdaddies. Saime Alice'i, Nalita ja Kathrine'iga kokku Shoreditchis. Tegime paar õlut Brewdog'is. Selgus, et Alice teab neid bändimehi, trummariga ajasime veel juttu seal veits. Muretsesime, et äkki kontsert varsti hakkab, aga selgsu, et kõik jõid seal samas brewdog'is nii et polnud probleemi. Kontsert oli seal kohe kõrval majas. Üli äge band! Selline ska, jazz, balkani, vene stiili segu. Saime kõvasti tantsida! Vaatasin oma sammulugejat, et kui tavalisel päeval kõnnin umbes 4 km, siis tolle õhtu lõpuks oli 11km. Kena! Ma olin kontserdi lõppedes valmis koju minema, sest ma olin nii väsinud ja üsna palju õlut joonud, teised aga tungisid veel edasi peole. Head hullud ikka. Või noh, ma ju sjuuke lightweight.
Käisin Raguliga ära ka Winter Wonderland'is.
Õnneks oli nii palju aru, et päeval minna. Hea vaikne ja rahulik oli. Kuna meil olid kõhud nii tühjad, siis otsisime kõige pealt seda saksa telki, kus saab hõrgutavaid rooge ja õlut. Sõime, jõime, ajasime juttu, siis hakkas külm, ning liikusime linna poole. Ei käinudki ühegi atraktsiooni peal, aga eriti tahtmist ka polnud. Läksimegi hoopis kesklinna Chiquito'sesse, sest me juba teame, mis aegadel seal happy hour on ja odavat kokteili saab. Muidugi nägime midagi täiesti idiootset platvormil rongi oodates. Siin Piccadilly liinil oli hästi palju delay'sid, sest nad parandasid ronge, ehk siis vähem ronge oli liikvel, ehk siis mõnikord pidi 2 minuti asemel 10 minutit ootama. Issand kui õudne lugu ühele Londonlasele, kes ei kannata üldse kui instantselt oma tahtmist ei saa. Ja kuna me reisisime raguliga tipp tunnil, siis oli niigi palju rahvast ootamas, ning alati on platvormidel töötajad, kes siis teatavad rongi tulekust ja hoitavad et mind the gap jne. Ja üks hetk see naine sai lihtsalt ühe tüübi käest sõimata. Kogu see platvormil olev rahva mass kuulis seda, sest see sitapea lihtsalt lõugas. Põhimõtteliselt on siis selle neiu süü see, et Piccadilly liinidel töid tehakse ja et inimesed oodatust kauem peavad ootama. Ning neiu palk oli ka muidugi pinnuks silmas tall. Täiesti ebanormaalne!!! Aga noh see tüdruk oli seal täpselt sellise näoga, et iga päev saab mingit sõimu ja on juba ammu paksu naha kasvatanud. Õudne. Kas peaks olema okei ka, et näiteks kassiir saab sõimata, kui suitsu hind näiteks tõuseb...
Siin läks meil vahepeal täiega külmaks ning mingi viga tekkis meie boilerile, nii et kuuma vett jagus täiega vähe. Eelmine talv küll sellist jama polnud. Ja radikad üldse ei kütnud. Igatahes mingi hetk tahtsin ma juukseid värvida. Kõik läks plaanipäraselt, kui ühel hetkel oli vaja värv maha pesta ja šampoonitada, ja soe vesi sai otsa. Ma niimoodi ropendasin. Ma ei mäletanudki, millal ma viimati nii vihaseks sain. Aga see ju ajab närvi. Öösel ei saanud magada kah, ja järgmisel päeval olin nii väsinud ja nii külm oli ja ma teadsin, et koju jõudes ei saa pikemat kui viie minutilist dušši ka võtta. Nii depressiivne. Vähemalt juuksed olid ilusad. Aga jah kui õues hakkas härmatist näha olema, siis inimesed olid ahastuses. Mitte, et võiks soojemalt riidesse panna...
Vahepeal tegi Georgine ühe ägeda projekti.
Ta ju ammu tahab teha sarnast laste nurgaga kohvikut, kus me koos töötasime. Aga ta pole lihtsalt leidnud sobivat kohta selleks. Siis tekkis tal idee teha pop up meie vana kohviku lähedal Tufnell Park'is. Seal on mingi pudi padi pood, millel on aed ja seal on seinas luuk, kus siis saab üks kõik mida müüa. Ta otsustas Caravani kohvi müüa (jesssss), sai neilt veel masina, mida kasutada ja muud abi. Andsin ka nõu, kuis sain, sest ta pole kohvi maailmas eriti kaua olnud. Vist oli success, peakski temaga kokku saama ja uurima, et whats next. Muidu väga vaikne detsembri kuu seekord. Jõuludest järgmises postituses