teisipäev, november 7

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu autoga minna Walesi. Ta oli juba aastaid rääkinud, et tahab seal ühes templis ära käia. A vanasti ma ei sõitnud autoga, nii et jutt jäi jutuks. Kuna mu auto on suht logu, ja vana, siis mõtlesin et hmm kas ikka tasub. Aga just enne minekut pidin iga aastasele ülevaatusele andma, maksma sitaks et seal mingeid asju korda tehtaks, auto pole isegi nii palju väärt. Vähemalt oli turvaline tunne pikk maa sõita, ainult et mingi asi krigises täiega kapoti all. Ragul kinnitas et jaa jaa see on normaalne. A kui me Walesi lõpuks jõudsime, siis imselgelt oli midagi väga kruvidest lahti. Sõitsime (õigemini Ragul sõitis, sest ta ei julgenud lasta mul sõita eriti veel mööda kitsaid kolkateid, ja ma olin haige kah veel) ikka ringi, käisime templis ära, ning siis mõtlesime, et eiii lähme ikka kuskile töökotta ja las nad vaatavad üle. Nad olid nii toredad, isegi ei võtnud raha selle eest, aga oligi mingi väga oluline osa lahti täiesti, mis ratast kinni hoiab. Ma alguses mõtlesin et oiii mu vaene rahakott, aga läks hästi. Londonisse jõudes läksime esimese asjana samasse kohta, kus nad selle üldse põhjustasid. Õnneks nad tegid kohe korda, nii et polnud hullu midagi. Walesis eriti pilte ei teinud. Tempel nimega Skanda Vale oli üli ilus, ja seal oli hästi tore. Seal palutakse ka pilte mitte teha, nii et ainult jalutusel tegin mõned.
Hakkasin tööle Vacherin firmas support tiimis. Pmst nagu agentuur, aga firma sisene. Siiani on täiega meeldinud, mulle vana agentuuri aegadest jättis see firma täiega sümpaatse mulje. Köögid on kõik puhtad ja korras, normaalselt järgitakse reegleid ja regulatsioone. Eelmine nädal olin ühes panga hoones, kus on hästi väike köök. Mõeldud ainult väikestes kogustes söögi tegemisteks. Ehk et ainult miitingu ruumidesse. Ma vist ainult üks kord tegin lõunat kõige rohkem 6 inimesele. Ja see oli fine dining menüü, mis on äge sest ma sain oma silma järgi ilusti presentida roogasid. ja teine variant on menüüs Bento boxid. Ragul oli nii lahke ja ruttu kodus õpetas mulle, kuidas sushit teha, nii et sain selle oskusega ka hiilata. Teistele töötajatele tundus ka meeldivat, ning kuna ma olin seal ainuke kokk, siis ikka tuleb ju kõikidele töötajatele süüa teha lõunaks. Nad olid alati nii õhinas kõige elementaarsematest toitudest, mis pani mind mõtlema, et mida nende tava kokk siis neile söödab. Üks tüdruk on vegan, muidugi ma tegin talle eraldi mingi roa. Ta oli nii tänulik, sest tavaliselt talle antakse lihtsalt mingid tofu kuubiku plönnid. Mulle ühest küljest meeldis seal väga, aga samas sa oled üksi köögis tööl ja pole kelleltki midagi õppida. A ma lähen hea meelega tagasi, kui bookitakse. Ma pean ära nentima, et püüan siin elu helgemaid pooli näha, sest eelmine nädal tuli kiri, et ma pean ühe asja jaoks sitaks raha välja käima, mis ma olen kindel et on vale arvestus, siis sain parkimistrahvi kohas, kus ma maja lähedal alati olen parkinud. Muidugi seda saab vaielda ning loodetavasti tühistatakse, sest isegi pildid mis evidenceidena on üles laetud, pole kuskil näha, et ei tohiks parkida. Valusad oinad. Ja nüüd kõige tipuks on mul covid. Ma arvan, et ma juba reedel olin haige, aga ma arvasin, et mul oli pohmell. Nimelt ma olen vähe haaval alkohoolseid jooke tarvitama hakanud. Üks kord pubis paar õlle, üldse ei meeldinud. Siis üks kord kodus üks viski koola, mis ei läinud ka üldse hästi alla, ja siis noh neljapäeval pärast ujumist mõtlesin, et äkki on hea mõte üks klaasike veini juua. Ja reedel ma olin veendunud, et mul oli sellest mega tuumapohmell. A nüüd tagasi vaadates ma arvan, et need olid ilmselged covid sümptomid. Mõtlesin et no issand ei saa olla, et ühest veini klaasist nii paha on. Ja terve nädala vahetus olin OUT täiesti. Täna hommikul mõtlesin, et ok teen covid testi ära, mul veel mõned alles. Ja näedsa, oligi positiivne. Tööle ma ei läinud igal juhul. Kripeldab, sest ei taha inimesi alt vedada, aga esiteks ma tahan terveks saada ja teiseks sellest see pandeemia levibki, et inimesed rahu meeli väljas edasi käivad. Ma olen see aasta nii palju haige olnud, ja ma veendunud, et iga kord on põhjus ühistranspordis, et hakkangi uuesti maski kandma. Paljud tegelt Londonis kannavadki. Ja pean tõdema, et nii pea kui pandeemia "läbi sai", siis mul jäid kõik käe antibacterialid kuhugi nurka tolmu koguma. peab neid ka usinasti kasutama hakkama. Ostsin eestisse piletid ära jõuludeks, nii et seda ootan siin pikkisilmi. Karin oli emmel külas see nädalavahetus, ja nad helistasid et küsida, kuidas veini kastet teha. Ma siis pakkusin oma versiooni, aga see olevat veel hullem olnud kui retsepti järgi tehtud. Seal köögis oli täielik kaos, mul oli nii kahju et ise ei saanud seal osa võtta sellest. Aga next time! Ma nüüd arvatavasti lähen magama.

pühapäev, september 17

Sügisega uued tuuled

Puhkus on nüüd juba ammu läbi. 2 nädalat tööl käidud ja let me tell ya-mul oli esimesel päeval juba kopp ees. Ja sealt asi paremaks ei läinud, nii et otsustasin lahkumisavalduse anda. Not for me. Selline ringi tõmblemine, ei saa ühtegi asja korralikult lõpetada, pidevalt unustan asju, sest lihtsalt nii kiire. Ja see kool, kus ma töötan, no maitea ma ainult palvetan, et nad on lastega teistsugused sellest, kuidas nad meiega käituvad. Ma jääkski siia halama ja vinguma kui ma detailidesse laskuks, aga lets not. On mis on, ja otsus on tehtud ära minna, asi ants. Otsin siin hoolega tööd, aga kuna ma tean, et saan ikkagi agentuuri kaudu veel tööd teha, siis väga ei põe. 3 nädala pärast ongi viimane päev. Augusti kuus käisin ära Eestis ja Soomes. Ma ei tea miks, aga seekord oli enne reisi selline tunne, et ei tahtnud minna, sest ma kartsin, et ma ei taha sealt enam ära tulla. Eestis oli küll tore, aga kuna ma alati ootan nii põnevusega, et juba praamile saaks ja emmele külla, et see kurbus jääb kuidagi tahaplaanile. Eestis oli nagu ikka, päris palju edasi tagasi reisimist. Esiteks mul lend hilines 9 tundi. Nii et passisin Lutonis päris pikalt seal. Läksin veel varem kohale, nagu oli soovitatud. Lennukile istudes pidime jälle veel ootama, alati ei saa ju kohe õhku tõusta. Lennu ajal ma ei saanud üldse magada, nii ebamugav oli, suht pole minu moodi. Lõpuks tallinnas kell 4 maandudes pidime peaaegu tund aega ootama veel, et lennukilt maha saaks. Mul hakkas kannatus vaikselt katkema. Lõpuks olin safe and sound Karini juures, paar tundi sain magada ning siis läksime issi juurde üheks ööks. Tegime grilli ja istusime niisama lõkke ääres. Vibes. Silva viis meid ujuma, ma tegin eriti suure tiiru järves. Londoni lähedal pole väga kohti, kus niisama looduses ujuda saaks, sest kõik veed on suht saastased. Nii et one up north europe, ma nii igatsen sellist asja. Mul oli mitu päeva selline rõve pohmelli tunne, ise enam ei joo alkohologi. Not fair. A lõpuks sain välja magatud ennast, siis oli okei. Esmaspäeval läksime Kärdiga Martini juurde Haapsalusse. Ma pole tal seal kunagi külas käinud, ning muidu ma oleks teda nii vähe näinud ning Mari üldse mitte. Nad nii tublid, teevad oma korteris ja suvilas suuri remonte. Haapsalu oli nii tore ja armas, täpselt nagu ma maleva ajast mäletasin. Tallinnas olles sain Liisiga kokku, käisime tema ja ta beebiga jalutamas ning söömas. Babygirl on nii ime väike ja nii ilus! Nii hea meel nende üle. Heidil käisin ka külas tema uues kodus, hästi ilus oli seal ka. Tegime süüa, ajasime veits juttu ja siis pidin jälle linna poole minema. Olin 5 päeva Eestis ning 5 päeva Soomes. Soomes oli eriti tore, sest saime väga mõnusas Soome looduses käia Jukka suvila lähedal. Ja seekord oli kogu ta pere kohal, ma pole kedagi neist varem kohanud. Kõik väga toredad inimesed. Ja ma olen lihtsalt nii hämmingus iga kord kui kas seal või Eestis käin, et kui palju inimesed ise hoolivad ja korras hoiavad ning endast oleneva teevad, et enda keskkond oleks ilus ja puhas ja korras. Londoni elanikud võiks päris paljutki õppida. Käisime suvilas õhtul veel saunas, mis on ehitatud järve peale, nii et sai otse saunast vette hüpata, ooo see oli mu lemmik. Hästi tore reis oli, aga tegelt oli hea meel jälle kodus olla. Mišaga mängida, oma voodis olla, oma rutiini tagasi saada. Eriti ujuma, selleta ikka ei saa. Ime kombel on Inglismaal mingi teine suvi peale tulnud. Hästi soojad ja ilusad ilmad. Oleme lõpuks Raguliga oma paddleboardse kasutanud isegi kahel korral nüüd. Eelmine nädalavahetus käisime Broxbourne'is, mis on meile tuttav paik, sest olime oma paadiga seal päris pikalt üks aeg. Seal oli hea tsill. Ja eile käisime üldse maitea kus, Waze'i järgi läksin. A seal polnud nii tore, ei leidnud üldse head kohta, kust ilusti vee peale saaks, ja ümbrus oli ka suht kahtlane. Live and learn. Eile õhtul lõikasin Ragulil veel juukseid, ja peale seda oli mega väss, võtsime uinaku ja peale uinakut polnud ka üldse parem olla. Siis hakkas pihta- kõrv valutas, silm valutas, näo nahk oli valus. okouu. Ma siis pumpasin keresse kõik võimalikke käes olevaid meditsiine, täna magasin päris palju ja tundub, et haigus või külmetus mis iganes see oleks pidanud olema, on suudetud vältida. jess. Ainuke depressiivne asi on see, et ma juba tean, et tulev nädal on jälle sjuuke õõõõõhhh, aga elame üle. Ma üritan täiega, et see mu mentaalset seisundit enam ei mõjutaks, aga ega ma robot pole. Pilte mõnusast suvest. PS mul oli suve puhkus täie hooga peal, aga KÕIK Eestis ja Soomes pidevalt ütlesid, et oh sügis juba käes ja suve enam pole. Whatt, miks. Jumala ilus suve ilm oli veel

pühapäev, august 6

Puhkus

Nüüd enam soe pole üldse olnud. Ja isegi kui enne oli, siis ei jaksanud ma üldse enam aias istuda, sest tööst olin kuumusest nii väsinud, et veel päikse käes lesimine tundus nagu kõige õudsem piin. Ma käisin hommikul ujumas ning peale seda tegin, veits aeda korda, ja mõtlesin isegi õues lugeda, aga mul hakkas nii paha. Selline tunne,et jään haigeks. Tulin hoopis tuppa magama. Nüüd on väga hämar tuli põlemas ja Lofi muusika youtube´ist mängib. Chill. Mul nüüd tööst puhkus kuus nädalat. Enne puhkust mõtlesin, et küll ma kõvasti puhkan kuus nädalat ja tegevusi leian. Ainult, et mul hakkas nii igav, et võtsin oma vana hea agentuuriga ühendust, kes tunni aja jooksul mulle vahetused sort out´isid. Olin see nädal St Paul´sis tööl ühes investeeringu firma hoones. Järgmine nädal olen ka. Rohkem ei viitsi, pealegi ma ei taha üle poole oma sissetulekust maksudeks maksta. Soz. A seal on muidu norm, töö on lihtne, ja tegelt inspireeriv, sest toit on maitsev ja kõik asjad on ise tehtud, ma olen suht impressed. Tänapäeval lihtsam tihti peale sisse osta teatud tooteid. kõik on sõbralikud, ja tegelt hea tunne on vahepeal muus köögis töötada vahepeal, eriti mis ei oleks kooli köök, sest seal on kõik kohati suht üksluine, mis puudutab toidu tegemist. A ma ütlen ausalt, et ühistransport on ikka nii vastu karva mulle. Samal ajal kui Ragul üldse oma auto maha müüs, ja käibki nüüd rongiga ja naudib täiega. Ma siin selline ära hellitatud. Nüüd ma olen ka otsustanud enam mitte alkoholi juua. Mul juba ammu sellised mõtted mõlkunud. Esialgu ei joonud enam veini ega õlut (kaks mu lemmik jooke), sest ka väikseimast kogusest oli pohmell lihtsalt nii hull. Ma pole nagunii eriline jooja juba ammu ja pohmellid käivad lihtsalt nii ajudele. Alati nii sitt olla plus süümekad, et ma niisama vedelen ja mitte midagi produktiivset ei tee. Siis fast fowardime Nalita ja Christiani ühisele hen due´le, kui ma ainult õlut jõin, ning pärast Raguliga pubisse läksin, ning ma isegi ei tea mis šotte jõin, ning mu hoolimatusest telefon ära varastati. Oh need süümekad. Oli vaja nii palju juua, et tähele ei pane midagi??? Fast forwardime Nalita ja Christiani pulmani mis oli kuu aega hiljem, kui ma taaskord õlle peal olin. Aga õhtu edenedes oli mul geniaalne idee veini peale üle minna. No issand jumal. Karin oli ka Indrekuga siin Londonis pulma jaoks. Me kahekesi lõpuks täiega halasime õues pubi ees. Ja mis lõpuks juhtus?? Piret kaotas oma uue telefoni ära. Jälle. Ja järgmine hommik Ragul rääkis mulle kui faking annoying ma olin ja mis iba ma suust välja ajasin ja mul oli lihtsalt nii valus kuulata ja mega piinlik. Nii et otsustasin lihtsalt mitte juua enam. Nüüd on kolm nädalat möödas, tunne on hea! MA olen alati mõelnud, et oh tahaks kuhugi sõita, aga siis tahaks seal õlut näiteks juua, aga siis ei saa ju sõita. Ja hetkel mind see mentaliteet lööb lihtsalt pahviks. NAgu miks on vaja, et alkohol on osa kogemusest? Käisin eile Clare´i sünnipäeval. Ta elab Watfordis, nii et mingi 40 minutit sõita. Sinna oleks ühistranspordiga nagunii eriti raske saada, plus kuna ma nüüd olen veendunud, et alkohol ei pea eksisteerima, et lõbus oleks, siis mul polnud üldse probleemi. Vanasti ma oleks mõelnud küll, et ma ei tea seal kedagi ja et kuidas ma edukalt inimestega juttu ajan. Kammoon. Enne minekut veel ütlesin endale, et kui väga awkward on ja ei oska sotsialiseeruda, ma võin ju iga kell mingi vabanduse tuua ja ära minna. Lõpuks jõudsin mingi pool 12 koju, sest mul oli täiega tore! Ja tal mega tore pere ja üli ilus kodu vaikses rajoonis. Jealous much. Muid plaane mul polegi, kui et ülejärgmine nädal Eestisse ning ka Soome. Ootan juba, et kõiki ära näha!

pühapäev, juuni 11

Korralik suve algus

Huuh, siin on nii kuum. 30 kraadi täna. Nii mõnus. Ma olen üks nädal tööl olnud peale puhkust, aga tundub kõvasti kauem. Ei olnud isegi nii stressirohke ega õudne, lihtsalt tundus nii pikk aeg. Meil oli köögis üks uus mänedžer, keda koolitatakse välja mingi koolitus mänedžeri poolt, nii et kohati oli lihtsalt väga väsitav. Käisin iga päev ujumas laupäevast saati. Avastasin, et reedel oli kell 4 Edmontonis üks saadaval ujumise sessioon. Ma ei saa kahjuks ükskõik millal minna, ja peab bookima. See oli nii ideaalne, sest ma oleks muidu vahele jätnud reedese ujumise, agaläksin otse töölt. Oli veel aega veidike ringi käia poodides. Läksin Pep & Cosse, leidsin ilusa kleidi, mida Nalita pulmas kanda. Kogemata jätsin rahakoti autosse, aga telefoniga saab ju maksta. Kahjuks see ei tahtnud töötada ja kui ma seal 57ndat korda proovisin, vahepeal hakkas mingi hull kammajjaa pihta seal. Kolm last olid üritanud riideid varastada, ja üks töötaja kiskus neilt nende koti ära ja siis need lapsed lihtsalt röökisid ja ajasid mööda poodi seda naist taga. Nad tundusid gipsyd olevat. Nii kahju, et lapsest saati sellised ollakse. Siis käisin ruttu ujumas ära, mu kaart kunagi ei tööta, nii et pidin selle ülbe naisega suhtlema. Siis mõtlesin, et hmm las ma olen ülisõbralik ja viisakas ja jutukas, ja ta kohe leebus. Ja ta on ainus, kes noori vahele võtab, sest mõnikord väravad on lahti, ja nad üritavad tasuta sisse saada. See töötaja ainuke, kes õiendab seal nendega, naljakas vaadata. Võtsin Asdast paar asja ning pudel veini, millegi pärast jõin ma terve pudeli ära õhtu jooksul. Võibolla selle pärast, otsustasin mega tügja kõhuga teha stroganoffi õhtusöögiks. Ostsin looma liha tükke, mis võttis niiiiii kaua, et pehmeks keeks. mingi 3 tundi, et lihtsalt mingi pasta roog ära süüa, jeesus. Eile oli nii paha olla. Magada ka ei saanud. Vaatasin Tour De Francei dokumentaali lõpuni, mis ajendas mind ikkagi jõusaali minema, mõtlesin, et ujumine oleks liiga riskantne olnud. Jooksin trenažööri peal, muideks tegin uue isikliku 3km rekordi, ning sõude masinaga tegin 2 x 500m. Kehvem aeg, kui vanasti, aga arvestades seda et mul oli pohmell ja ma pole nii kaua sõudmist teinud, siis polnud paha. Kodus istusin õues, lugesin raamatut, siis võtsin uinaku, sõin ja olin niisama. Nii tsill oli. Heegeldan ühte uut shawli, aeglaselt edeneb. Ragul ammu juba käib pinda, et me soetaks õmblusmasina, sest ta ei teadnud terve see aeg, et me oskan õmmelda, ja nüüd ma olen siin mõelnud, et võiks jah uuesti õmblema hakata, alati ei ole inspiratsiooni heegeldada. Singeri outleti lehel on igas hinnaklassis aledega masinad, lõpuks otsustasin ära ja peaks paari päeva pärast kohale tulema, jessss. Täna hommikul käisin oma kella 8 sessioonil ujumas, õues oli juba tol kellaajal 18 kraadi, wow. Üritasin just lugeda päikse käes, aga mingi 10 minutit pidasin vastu vist. Siis olin vilus edasi. Arvan, et lähen kinno, Ragul on oma kadettidega mingil aerutamis võistlustel.

pühapäev, juuni 4

ŠOTIMAA

Me lõpuks käisime Šotimaal! Arvutasime, et sõitsime kokku mingi 1200 miili. Noh olgem ausad, enamus sõidud tegin mina. Meil jälle puhkus koolist, nii et terve nädal on vaba olnud. Esmaspäeva hommikul kell 5 hakkasime minema Edinburghi poole, et siis saaks seal ikka natuke päeval aega veeta. Pauside ja vahelduva eduga jõudsime kell 2 linna. Läksime otsemaid Arthur's Seat'i, mis oli juba päris challangeing. Sest see on nii järsk ja tänu sellele on seal trepiastmed, mis teevad kogu asja palju raskemaks. Kuna ma olen päris usinasti trenni teinud viimased 4 aastat vähemalt, siis minu jaoks polnud suur probleem, aga Raguli jaoks oli raskem. MA ikka et, no ega Ben Nevis, mis oli kogu reisi point, ei ole nii hull, et see pole nii järsk ja seal pole astmeid selliseid. SIKE! See on faking järsk ja pool mäge on konkreetselt trepid ja astmed. Teine pool mäge oli lihtsalt hunnik lahtiseid kive igasugustes suurustes. Aga sellest hiljem. Arthur's Seat ja Edinburgh
Esmaspäeva õhtul sõitsime Stirlingusse, ning jäime sinna üheks ööks. Nii imelik oli seal tagasi olla, hästi palju on muutunud, aga samas nii palju on täpselt sama. Seal on nüüd Wetherspoons ja kõrval kohe Brewdog kah. Teisipäeval käisime mu linnakust ka läbi. Peahooned on täiesti ümber tehtud, nüüd on palju ägedam! Ja nägin, et nad teevad ühikaid ka ümber, mis on lahe. Peale ühikat sättisime end Ben Nevise suunas. Oli ära bookitud üks öö telklas. See oli mingi 1h40min sõit, aga võttis kauem, sest igal pool oli nii ilus, me kogu aeg peatusime, et pilte teha. OOOOoooo ja kui ühel hetkel highlandsidesse jõudsime, ma mõtlesin, et mul jääb hing kinni. See oli lihtsalt mega ilus. Pool ajast küll mõtlesin küll, et saame surma nendel käänulistel ja kitsadel teedel, aga samas ilus oli haha.
Telkla oli Ben Nevisele hästi lähedal ilusa jõe ääres. Mõnud tšill oli. Kolmapäeva hommikul võtsime siis selle suure matka kätte. Ben Nevis on 1345 meetrit kõrge, ja teekond sinna on mingi 8km, ehk et 16km edasi tagasi. Teadsime juba, et muidugi kuna tegemist pole tasase pinnaga, et siis läheb kõvasti kauem. Muidugi oli see kõige ilusam koht, kus ma elusees käinud olen, ühtlasi ka kõige kõrgem!! Aga ma vägagi underestimate'isin seda matka. Mul on alati mäest alla tulemine probleemsem, üles minek on käki tegu. Ma pole vist nii aeglaselt ennast kunagi liigutanud alla tulemisel, terve 8km, sest jalad ja põlved olid niiiiiii läbi omadega. Ma eelmiste matkade käigul ei saanud üldse kõndimiskeppide poindist aru ja mõtlesin, et ah see pigem lisa tüütus kaelas nendega vehkimine, aga ma olen suht kindel, et Ben Nevisel need päästsid mu elu. Ilma nendeta ma ei tea, kuidas ma oleks alla saanud. Siiamaani oleks seal vist. Koos nende keppidega ma tahtsin nutta lihtsalt. Aga ära tegime ja väga uhked enda üle!
Pärast matka sõitsime Loch Lomondi äärde, kus oli bookitud hotell üheks ööks. Kuna me polnud päev läbi söönud midagi normaalset, ainut snäkke, siis kõhud oli mega tühjad. Me helistasime seal linnas olevasse fish & Chipsi, nad hakkasid küll sulgema, aga ütlesid et ootavad meid ära. No kui kena nendest! Ja nad olid tõesti toredad. Me tellisime nii palju süüa, ja õlut, ja siis veel rohkem süüa ja veel õlut. Proovisime ära ka deep fried marsi šoksi, kle jumala hea oli! Ma sööks neid oksendamiseni vist. Töötajate ja teiste klientidega sai päris palju nalja, nii äge kogemus oli. Lõpuks läksime hotelli, plaan oli duši all käia ning siis alla baari minna. Aga baari plaanist ei saanud asja, sest me olime järsku nii ramp väsinud. Mõni ime. Vaade hotellist.
Palusime hilist check out'i, anti kella 12ni aega. A me läksime ära nagunii 10.30 juba. Ja pidasime pikalt plaani, et mida järgmiseks teha, ja probleem oli selles, et meil oli nii vaevaline käia, et kuhu me üldse niiviisi läheme. Käisime ruttu Glasgowst läbi, sõime seal kohaliku turu peal mega head hiina toitu ning siis hakkasimegi Londoni poole tulema. Ragul ei saanud üldse sõita, nii et ma paningi terve tee Glasgowst koju. Vahepeal tegime küll peatusi, aga see lihtsalt venitas reisi veel rohkem. Reedel me tšillisime, käisime kinos Hypnotic vaatamas, mulle täiega meeldis. Täna ma käisin hommikul ujumas, ning päeval istusin aias, lugesin raamatut ja askeldasin niisama. Järgmine mägi mille ette võtame, on Snowdonia, võibolla järgmine aasta, eks näis. Aga tavalisi matku teeme ikka edasi. Nüüd on plaan soetada paddle boardsid, saab need autosse visata ja endaga kaasa võtta.

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...