Üleelmisele postitusele lisaks, et 4 päeva enne lahkumist avastasin, et Stirlingust mägede poole vaadates on näha ka kõrgemad mäed koos lumiste tippudega. Algul Karin ütles, et ta nägi, ma kohe üldse ei uskunud kuni sellemaani, kui ise tõestust sain sellele. Tegin ainult imestunud nägu, Chris patsutas selle peale õlale mulle.
Anyhoo, kodutee oli armas kuid hiiglama pikk, tüütu ja nõme. Eriti, kui mu feilid hakkasid juba Glasgows pihta. Suutsin oma kodinatega VALESSE rongijaama kuidagi end vedada. Nati veel ekslemist ja voilaa! Kohale jõudsin. Lõpuks Ryanairi ootesaalis ma mõtlesin, et ma saan hirmust rabanduse. Kõik nägid nii maffiad välja. Muidugi Riia bussijaam on lihtsalt omaette klass. Siiamaani imestan, et ma sinna sisse üldse jäin, 3 h pidin bussi ootama teadmata, kas ma üldse bussilegi saan, sest piletit mul ju polnud! Kõik piletiputkad või what not olid kinni selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin. Tegin kohe Laurale paanikakõne, sest ma sain algul bussiaegadest nii aru, et viimane buss juba läinud. Õnneks oli see asjata, sest ma suutsin jälle oma osava mõistusega kõik sassi ajada. Vahepeal hakkasin politseionuga plõksima, ta nõudis mult raha sinna jaama jäämiseks, sest mul polnud piletit ette näidata või teine variant mind välja visata. No sel hetkel mõtlesin küll, et kogu maailm on mu vastu-isegi politsei!! Raha ma talle ei andnud igal juhul ja ta lõi käega lõpuks. Hakkas hoopis teisi pompse ja parme välja viskama. Lõpuks kui ma välja tahtsin, politsei ei lasknud mind. Tahtsin vetsu-viis mind töötajate ruumi, sest ma ei tahtnud ühisvetsu eest ka raha maksta. Mõne käitumine on küll arusaamatu. Siiski buss "õige pea" tuli, 5 ja pool tundi loksusin siis Tallinna poole, see läks ruttu õnneks. Kodus magasin pisut, siis tuli juba Mihkel külla!! Ja siis ka Grete!! ja siis uuesti Mihkel. Vahepeal käisin Stasi ka vaatamas, tal oli nii armas üllatunud nägu. Eile käisime poku ja emmega siinsamas ületee uues kõrtsus söömas. Ai kui hea, et nii lähedal nii hea asi on. Eriti, kui seal on megahead hinnad.
Võtsin üksinda kodus ette ka esimest korda üritada süüdata kaminas tuli ja see õnnestus! Mu uhkus on piiritus! Ja kooki küpsetasin ka esimest korda elus täitsa ise. Tirisin garaažist kõige ülemistelt riiulitelt jõulukaunistuste kastid maha. Mu dekoreerimine piirdus kaminatoaga. Täna jõudsin linna ka põgusalt. Kerged suunatajuhäired olid, kuid jah, tore oli seda linnakest jälle näha. Tahtsin kangesti Raekojaplatsi ka minna hõõgveinile, kuid kahjuks ei olnud selleks aega. Homme Silvale ja Kärdile külla, võib-olla ka ujuma Keilasse nendega. Ja võib-olla saan tööd. Nii et näis.
Tšu-tšu-fraii!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar