Esimene korteri ülevaatamine läks aiataha, jumala asjatult ronisime varavalges linna. See-eest oli täna uus aeg kokku lepitud. Korter i s e e n e s e s t oli ok, aga kuna seal notsude eluviiside peal elavad noormehed veel sees elavad, siis seal oli lihtalt maksimaalne laga. Esimese asjana vahtisid vastu 3 kotitäit prügi keset koridori, vaatasime üle kõik toad ja selleks hetkeks, kui oli aeg vannituppa kiigata, polnud mul eelnenut nähes mingit tahtmistki. Ma ei hakka juba enda huvides kirjeldama, mis seal oli. Käisin uuesti ka Volunteer Centre'i ukse taga, aga nad on endiselt suletud. Mõtlesin, et hakkan heaks ja ühinen nendega. Vähemalt on siis tunne, et ma saan millegi asja puhul midagi ära teha, sest ütleme nii, et on viimasel ajal üsnagi kasutu, paratamatu ja olematu olemine olnud. Lisaks kõigele ei raatsi ma üldse mingit summat välja käia, et kuskil lennujaama lähistel enne lendu ööbida ja Couchsurf mulle erilisi võimalusi ei pakkunud. Jääb loota, et need 2 inimest oma meile tihedamini kui kord kuus loevad. Tore, et Kelly mu üle lasi. Mu feilidel pole otsa ega äärt.