reede, aprill 9

Oleks niisama et istuks ja ei nopiks toomingaid

Asi kiskus seekord sinnapoole, et mu reisimine läheb sujuvalt ja viperusteta. Aga näe hakkas üks teise otsa Riia lennujaamas, kui ma oma teada seisin passi tšeki järjekorras, et edasi minna oma värava juurde. Selgus, et ma seisin üsna kaua üpriski pikas järjekorras Milano lennule. Austra leidis mu üles, kui ma lõpuks isegi õigele lennule järjekorras passisin, tulime siis siia koos. Lõbus oli. Lennukil enne take-off''i vahetasin ma sim kaardid ära, et emmele sõnum saata ja no muidugi kaotasin ma kuskile istmete alla oma Zen'i kaardi ära. Õnneks oli seal umbes 2 krooni krediiti peal. Ja issand mul oli lennukilt maha tulles tunne nagu ma kuskil egiptuses õhtuhämaruses oleks maandunud. Niiii soe!

Vahepeal sai suvaliste passikontrollijate ja tüüpide ja onudega igal pool nalja. Kuskil rongipeatuses keegi nägi mind ja kukkus lehvitama ja näpuga näitama, näitas mind oma sõbralegi. Ja nüüd Karinile-ma nägin Glasgow's teise rongijaama minnes kuskil James'i. Ma EI TEA kuidas ma ta juba kaugelt ära tundsin, sest ta oli oma näo pruuniks võõbanud ja kandis feik õllekõhtu. Seletas seal nagu ta alati seletab, üsnagi rassistlikku juttu ajas ja muud iba ka sinna juurde. Sai jälle nalja! Küsis, kas ma oma õega ikka kontakti pean ka Crisi kohta küsis sama.

Ooh lõpuks jõudsin Stirlingusse, siin oleks nagu ikstriim meikover üle käinud. Igal pool roheline, noored jõlguvad suveriietes tänavatel, tuult pole, ja niiiii soe! Nägin Pekkat ja Tiinat ka ja tulin tuppa. Käisin pesus ja näksin nüüd dominot. Ja kuna ma sain bussis ainult kõige ebamugavamas asendis korraks und ja terve lennuaja üürgasid samast perekonnast kordamööda 2 last, siis seal ka tududa ei saanud. Hetkel, mil ma juba suikusin teadvuse ja mitteteadvuse vahel, lasi üks neist kuuldavale erilise kisa ja ma arvasin korraks, et see on tuletõrjealarm. Varsti head und ja sain end homseks tööle!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar