reede, september 3

nurin

Jumalast huvitav, kuidas inimene, kellel pole päevad läbi nagunii sittagi teha, sest Stirling on hetkel täielik ghost town, lubas mu eest paar sõna mu üüri teemal kosta, KUI tal see meeles on. Jesus fakk, ma pole veel sinna jõudnudki ega reaalselt inimesi veel kohanudki, kui mul selleks enam mingit tahtmistki pole. God have mercy noh. Või äkki...ma eksin. Kaks ja pool meest võib müstilisel kombel terve su aja röövida ja ise sellest arugi ei saa ja teades seda inimest, siis sina võid ta ebaloogikast läbi närida, ega tema siis seda tunnista. Õnn on nii mu õuel iga kord, kui tema peale vaja loota. Teine inimene, kelle poole ma esialgselt pöördusin suudab alati päevast-päevast-päeva nii üüberkivis olla, et ta kindlasti praeguseks hetkeks ei saaks arugi, kes ma selline olen. Ja see, et ma muidugi suurele hulgale elusuuruse teene teen ja lasen mingil lambil jorsil enda toas ööbida nädal aega, ei ole muidugi oluline, ei abi pole vaja kordki osutada, kui ma seda küsin, go fuck yourselves, no ausalt.
Veel huvitavam on see, et vähe sellest et see ilm ja säänne torm just tuju ei kergita, paneb ta veel nii näkku, et hotellihoone uksekaardid ei tööta ning tihti kasutuses olev uks, mis lukust lahti on, lihtsalt ei tule ka kõige parema tahtmise juures lahti ja tagatipuks tekitab see inimestel nõdrameelsusmomente nii et ma lähen hullllluks peast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar