Unistused suured

Ma juba niivõrd väga ootan Šotimaad! Veelgi enam Kariniga le Londonis peo panemist, või siis mingis hullusehoos semitardilt turistima hakkamist. Ma tahan näha oma sõpru, korterikaaslasi, linnakut, linna, oma tagaaeda, tahan tollesse armsasse voodisse, kuhu ma saan 2x2m teki alla ära uppuda. Tahan, et kõik oleks mul mitte enam kui 5 minuti ulatuses, et ma tänavat saaksin ületada vaadates ennekõike paremale, nagu minu jaoks tegelikult õige on. Ma tahan oma tööd tagasi, mis tähendab 90% leti taga sudoku lahendamist, aga vähemalt on mul ärkveloleku ning unerütm siis taas paigas. Ma tahan õppida! Kuigi raudnael, et sinna jõudes pean ma veel kõrgemaid vägesid appi paluma, et kahenädalane freshers ka veel üle elada! Oijummmmel
Jumala imelik on minna ära ja teada täpselt, mis sind ees ootab. Ma mõtlen, et kogu keskkond ja übritsev on ammu teada. Samas on sees selline kõige suure ja huvitava uue alguse õhin kah mul. RAD!
Ma olen küündinud tasemeni, kus ma isegi tööl olles suudan sisse magada, ma ju ütlesin, et tekiga hakkab liiga mugav ja siis on kellad!
Mu aja planeerimine on nii epic, vot nii epic, et mul 1 vaba päev töölt ning kuna elu vajab Eesti pinnal viimset elamist enne minekut, siis pööran ma endiselt unele vähe tähelepanu, aga see on jumala ok