laupäev, märts 5

Pole ma ammu nii südamest naernud, kui täna, mil Karin helistas ning me isegi ei rääkinud vaid lihtsalt irnusime telefoni otsas ja ajasime lolli iba. Viimane kord, kui nii naersin oli siis, kui Aleksandra käis välja idee, et unenägudes võiks ka all nurgas olla giid, nagu uudistes on viipekeelde tõlkijad. Giidid, kes sulle ütleks kuhu minna ja kuhu mitte. Ma tahaks näha kunagi sellist unenägu.
Ma nii naudin hetki, kui ma millestki mingit matsu jagan, sest seda ei juhtu tihti. Kui pea kohal pirn lõpuks süttib, siis on nii uhke olla, samas nii rumal tunne, et mul nii kaua aega taipamiseni läks. Vaatasin üks päev pilte feissaris ja nägin mingit muinaspilti, kus oli Ivo ja Roobe ja üks tüdruk. Vaatasin, et see tüdruk olen ju mina, aga nagu ei meenunud, et mul viimase 7 aasta jooksul tukka oleks olnud. Aga no need muinasasjad selle tüdruku seljas olid nii minu asjade moodi, isegi pistete järgi sain aru, et nagu see tüdruk peaks seal pildil mina olema. Nii umbes 5 tundi hiljem, kui ma selle ammu unustanud olin, taipasin ma ülilampi, et ma ju laenasin riideid ühele tüdrukule suvel, keda ma ei tea. See nagu seletas mu segaduses nii mõndagi...
Issand ma käisin lõpuks ometi raamatukogus, kust ma nädalase laenusute alt ei leidnud no mitttte essugi üles, ma ei saa aru, kas ma pole ikka meie raamatukogu süsteemist aru saanud või milles see viga on. olin sunnitud sellest jobust 24h laenutusest oma raamatud hankima, kurwa. võtsin ka filmi, mida ma kohe vaatama lähen Silje poole, sest seal on dvd mängija. Aga ärge arvake et see meelelahutus on, oh ei. Kooli jaoks ikka see.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar