esmaspäev, detsember 17

Mured ja rõõmud

Ma siin kahjuks ja ka õnneks olen palju PALLLLJU tööl olnud. Ma poleks uskunud, et kui ma ütlesin, et mul kõik päevad vabad, siis mind topitakse graafikusse umbes iga päev...igal juhul eelmine nädal oli see suht handy sest meil ei hakanud küte tööle enam üks hetk. Ja me proovisime kõike võimalikke variante. Kaevasime isegi mingi instrukstiooni internetist välja ja tegime täpselt nagu kirjas oli, aga ei midagi. Ja nagu alati, vedas meil nii palju, et just sel hetkel läksid ilmad ka megakülmaks. Issand meil oli niiii külm. Meil mõlemal oli suht nutt kurgus ühel hetkel. Pole kuigi meeldiv olla kolme teki all, kaanida liitrite viisi teed (ja seda äärmiselt ruttu, sest see jahtus nii kiiresti maha), võimalikult vähe end liigutada ning oma hingeauru näha. Aga õnneks veetsin ma enamiku oma päevast tööl, kus polnud ka kuigi soe, aga parem ikka kui siin. 2 päeva hiljem jõudis siis töömees ka meie majja. Õigemini neid oli kaks lausa. Ja kui üks nendest siis boileri juurde astus ning seda ühtainust nuppu 45 kraadi võrra keeras, hakkas kõik tööle........feil. Ma siis üritasin seletada, et me proovisime seda sama asja miljon korda, ise lõdisemas rõõmust, et nad selle vähemalt tööle said. Ja siis ma vaimusilmis nägin vaid seda, kuidas ma tunni aja pärast saan kõige kuumemat dušši nautida. Ooooo see oli väga õnnis hetk. Ja muidugi Silje tuba oli megakuum. Õhtul tuli Fine ja Matt külla ja siis saime kõik koos kõige soojemat kohta nautida. Hiljem läksime pubisse ka, kus oli samuti soe. Järgmine päev olin loomulikult tööl, õhtul oli meil staff night out, mis kujunes väga poolikuks nii inimeste hulga kui ka aja poolest. Susie tuli mulle appi kohvikut koristama õhtul, pidime seejärel elukiiresti rongile jooksma, millele me isegi napilt jõudsime ja seda mitte meie pärast vaid sest Chris jäi hiljaks veits. Teel Edinburghi tegime rongis piknikku, Chris oli valmistanud snäkke ja ostnud šampat.
Kuna ma olin väga vaeselt toitunud too päev, hakkas šampus üsna pähe ja kui rongilt ühel hetkel maha saime oli üpris lõbus. Natukese aja pärast enam nii lõbus polnud, sest poisid kadusid kuhugi ära..khm pubisse, ja me siis ootasime neid, sest ei tahtnud atraktsioonide peale ilma nendeta minna. Nii jobud. Vähemalt sain ma oma hõõgveini rüübata samal ajal. Lõpuks me siis läksime paari karuselli ja maitea mille peale
ja siis pandigi laat kinni. Jamaaaaa. Suundusime siis pubisse, kus olid kõige saladuslikumad vetsuuksed.
Ja nüüd tuleb õhtu parim osa - me pidime taaskord viimasele rongile jooksma, et tagasi Stirlingusse tulla. Rongijaamas vaatasime tabloosid ning selgus, et ohohhooo meil on hoopis rongini veel kolmveerand tundi aega. Läksime siis burger kingi, kus ma sõin maailma suurima eine ning sain ühtlasi suhteliselt kaineks. Ainult tollest kainestavam hetk oli see, kui me siis tahtsime 14ndale platvormile minna, et rongile jõuda, küsis politsei et eeeee kuhu minek..............ja kui me siis uuesti tabloosid vaatasime, selgus, et me KOGEMATA vaatasime saabuvaid mitte väljuvaid ronge. FOR FUCK SAKE. Ja kõige kurvem oli see, et me poleks saanud Edinburghis edasi pidutseda, sest mina ja Chris pidime järgmine päev tööl olema ja noh eks me siis võtsime takso......£120. Nice. ma pole sellise raha eest isegi kunagi lennanud. Vähemalt oli see üks nendest londoni moodi taksodest, ruumi oli palju. Lubatust Duski ma ei jõudnud, õnneks. Järgmine päev oli norm olek. Ainult et siis ma väga õnnelik polnud, kui ma juba niigi teisip, neljap, reede, laupäev ja pühapäev tööl olin olnud ja sain teada, et jesss ees ootab veel kolm tööpäeva, igaüks 9 tundi ilma igasuguse pausita. Oleks tahtnud Davidile paar head sõna öelda. Aga siis mu tuju leevenes, kui Laura ütles et on nõus mu teisipäevase vahetuse tegema. JESSSS mul on aega koristada, pakkida, asju osta, arstile jõuda, raamatud ära viia, esseed koolist ära tuua ja palju muud vajalikku ära teha. BRING IT ON 24H. sest kolmap olen jälle tööl ning neljapäeval on juba minek Londonisse. Exciiteeeed much!! aaah sellest tuleb nii epic holiday, ei jõua ära oodata kohe

esmaspäev, detsember 10

Olen nüüd mõnusasti Silje toas end sisse seadnud. Sest miks ma peaks oma toas külmetama, kui ma saan vabalt siin toas soojas vedeleda. Nii mõnus ilm on ka väljas, päike soojendab tuba ja puha. Ja saab taas nautida üht vaba päeva. Ei tea kohe, mida peale hakata. Meil oli plaanis Bridge of Allan'is brewerisse minna, aga nagu alati, ei saanud sellest plaanist asja, nii et ootan õhtut, et uuesti pubisse minna. Ma avastasin, et olin, eelmine nädal nii palju tööl ning ma VANDUSIN endale, et ma ei lähe Nicki sünnale, sest ma lihtsalt ei tahtnud pohmellis vireleda terve reedese päeva. Aga siis loomulikult võttis võimust see osa minust, mis ütles et WE ARE YOUNG ja et ma võin teha mis tahan ning ma siiski läksin sellele sünnale. Soojendasime end lõõmava radika kõrval Silje toas koos veiniga. Seejärel läksime Tescosse, ostsime veel veini, saime kokku Riikkaga ning üritasime mu google mapsiga kuidagi Nicki maja Riveride's üles leida, mis osutus keerulisemaks kui me arvasime. Kuna me ei saanud mitte midagi aru, siis ma lõpuks otsustasin veini lahti korkida ning võtta selle seiklusega rahulikult. Siis selgus, et ta maja polnud üldse kuskil keerulises kohas. A muidu oli tore õhtu, liiga palju veini aint. Ja läksime Fubar'i, kus me targa peaga veetsime oma tantsutunnid otse kõlarite kõrval ning ütleme nii et ma suutsin nii mõnedki kliendid järgmine päev marru ajada, sest ma lihtsalt ei kuulnud mitte midagi. Peale pidu läksime äftekale tagasi Nicki poole (MIKKKKS??) kus ma nagunii kaanisin vett terve ülejäänud õhtu. Teel sinna tärkas Aleksandras taas tung paar head nalja maha panna nii et ta hakkas inimeste nimesid väga magedal viisil riimuma. Ja Colinist sai suur naerualune, kuna Aleksandra ei jäänud vaid oma "Colin, how you rollin" ja "Colin are you fallin" ja how convenient et ma ta käevarrest kramplikult kinni hoidsin, et mitte sellel väga libedal jääl mitte libastuda NING ta kukkuski. Noh, koos minuga. Väidetavalt lahe vaatepilt oli, a see oli nii valus. Hah, ja ta kaotas ühe oma läätse ära. Siiani süüdistab mind selles. Lõpuks mina ja Riikka suundusime tibusammudel tagasi linna. Järgmine päev, ohhhh issand, oli nii valus. Päriselt, ma pole nii valudes olnud vist. Laupäeval oli enamik valu õnneks kadunud, aga siis avastasin, et mu käesivarred on megaaavalusad. Mõtlesin, et no ahhh, kas ma kandsin kedagi süles või ma turnisin kuskil või missss...a siis meenus, et me tegime Coliniga käesurumist. Ja see omakorda meenutab mulle, kuidas üks klient meil murdis väga suure osa oma käest käesurumise tõttu ja kuna ma nägin seda armi, mis mööda kogu ta käsivart jookseb, otsustasin, et hoian käesurumisest eemale. Ja ma ühtlasi mõtlesin endamisi, kuidas ma tõsiselt enam kunagi ei joo, a eile oli tööl nii masendavalt õudne, et ainuke asi, mis mu vihapisaraid tagasi hoidis, oli mõte ühest heast pindist. Läksime siis Lauraga peale mu tööd otse Droughty'sse, mingi hetk ühines Aleksandra ja seejärel Nick Ja Damian, täitsa tore õhtu oli. A kuna Nick otsustas laupäeval ka sünnat pidada (kuhu ma loomulikult ei läinud), siis nad olid suht poolkoomas, eriti nende üüratut pubitoitu, mis nad City Wallsis sõid. Nii naljakas oli. See toidujutt teeb kõhu tühjaks, peaks vist hommikust minema sööma. jejee PS! Modest Mouse on teema! taasavastasin nad, peaks uuesti KArinile tänulik olema. Tänks, sis.!!! NAd on lihtsalt niii ägedaaaad

neljapäev, detsember 6

Vaba aeg

Mu vaheaeg hakkas niiöelda ametlikult esmaspäeval mil ma viimased kaks esseed ära andsin. Eksameid mul pole ja tunnid on juba ammu läbi. Ja need esseed ka venisid nii mis kole, sest ma sain juhuslikult mõlemale pikendust, sest üks õpetaja suutis suht käkki keerata meie esseedega ja teisel juhtus mingi õnnetus. Ja kuna mul oli VEEL rohkem aega neid kirjutada, siis ma suht tegelt lükkasin nende kallal töötamist edasi pidevalt ning loooomulikult, kui mul oli viimne häda käes ja ainus võimalus oli nädalavahetusel peale oma tööd neid kirjutada, jäin ma haigeks ning mul kulus umbes poole lause kirjutamiseks kümme minutit. VÄGA ebameeldiv. Loo moraal-ära lükka asju edasi, hiljem tänad ennast. Aga ma ei usu et keegi kunagi sellest midagi õppinud oleks...A ma pakun, et ma jäin peale ceilidh't haigeks. Või noh peale ceilidh läksime klubisse ja seda loomulikult ilma jopedeta. Õudne. Ja nii rumal. A vähemalt sai sinna mingi 3ndat korda jõutud sellel semestril. Ma vaatan, et meil ikka mega äge tundegielu täies hoos....not. Ma läksin vot nii hoogu, et mu lõputöö jaoks pole praeguseks vaja enam midagi teha, aga ma ei saanud ju ometi raamatukogust ilma raamatuteta ära tulla ning eks ma siis otsisin veel vajalikke kirjatöid, mida lugeda...noh oma huviks kasvõi. Igal juhul mu külmetust ei teinud üldse paremaks asjaolu, et ka siia lumi maha tuli ning meil toas on suht samad külmakraadid mis õueski. Sorri, eksin-Silje tuba on tõsiselt nagu BAHAMAS, ma ei suuda uskuda, et ta tuba nii soojaks läheb. Ma just käisin seal oma koibi soojendamas. Ta nüüd ju tagasi Norras ja siis saab ta toas salaja käia. Ma kolin vist sinna natukeseks ajaks mul selline tunne. HAHAAAAH ja parim nali on see, et kui ma siin poolkoomas oma esseed kahe teki all kirjutasin ja vahetevahel aknast välja vaatasin, siis alati oli märgatavalt vähem lund. Ja siis ma olin suht kindel, et nii pea kui päike end korrakski näole annab, on see lumi kohe läinud, aga võta näpust-seda leidub siiani veel mõnes kohas. Päriselt, kui ma esmaspäeval koolist tagasi tulin, nägi bussiaknast loodus välja täpselt nagu kevadel kõik tärkama hakkaks. Igal juhul ükskõik kui sitt mul olla on, mul on nii faking hea meel, et see õudus möödas on, ma ei jaksa ega viiiiitsi õppida enam!!! Ma ei teinud isegi välja, et ma täna varem pidin tööle minema ning mind üksi jäeti pooleteist tunniks. Ja siis teada sain, et töötan esialgsest 5.5 tunnist 9 tundi. Ja mitte just parima enesetundega. A peale töö on mul niiiii palju vaba aega. Üks päev ma isegi pesin nõusid, kuigi minu kasutatud oli umbes 1/50. Ja siis vahtisin niisama igasuguseid seriaale. Ja tõmban igasuguseid soundtracke, mida ma siiani pole viitsinud teha või pole meeles olnud. Ja korrastan oma läpakat rämpsust. Ma ei teadnud, et programmide uninstallimine nii kaua aega võtab, jeeeeeesus. Ja kõik need filmid, mida ma pidin vaatama ja mitte kunagi enam nägema ei pea lähevad otsejoones prügikasti. YASSSS. Parim kogu selle suhteliselt mõttetu tegevuse juures on see, et ma ei pea süümekaid tundma, sest kuskil pesitseb mingi poolik essee. Ja mõtlema ei pea. oooooh on see vast elu. Nüüd ma ootan, millal sellest mõttevaegusest uuesti kopa ette viskab:D seniajani kavatsen ma vegeteerida ja tööl käia ning mitte kummagagi üle pingutada, lets live in harmony

neljapäev, november 22

Inimesed

Mulle isiklikult väga inimesed meeldivad. Mulle meeldib neid jälgida ja üleüldse niisama uurida ja puurida. Nii et ma suht tihti avastan end klaasistund silmadega kedagi jõllitamast. Aga nagu võib mu osalisest blogisisust välja lugeda, olen ma oma töö tõttu suhteliselt enamikke jälestama hakanud. Ma lihtsalt ei või noh. Ja siis ma avastasin, et kogu see jant, mis kohvikus vahet pidamata toimub, on lihtsalt niiiii faking naeruväärne, et see pakub nüüd juba lausa lõbu. Päriselt. Inimeste käitumine on nii sitt, et see on hüsteeriliselt naljakaks muutunud. Vähemalt hea teraapia mu närvidele vahelduseks. Või olen ma ise täiesti ära keeranud...Ja see jõuluhullus ju alles algab. Aga pole midagi, nalja hakkab saama!!! Ja ma ei tea, mis nendel tüüpilistel tülitajatel pähe on hakanud. Need, kes alati kohatuid komplimente loobivad, mu töökaaslasi ähvaradavad, sest nad seisavad mulle liiga lähedal, nimetavad mind number üks tüdrukuks Euroopas või armastust avaldavad. Täna üks nendest uuris ega ma juba abielus ja lastega maha saanud pole. Vastasin siis viisakalt "ei" mille peale ta täheldas, et hoiab oma ajakava vaba, kui on vaja Ukraina poole pulma lennata. Ma ei saanud sellest vahemärkusest mitte midagi aru, mile peale hakkas ta pakkuma huupi teisi riike nagu Kasastan (kahjuks kogu selle lummava vestluse jooksul olin ma nii liigutatud, et ma ei mäleta teisi pakkumisi). Ja kui ma siis ta suhteliselt mitte viisaka palumise peale ütlesin ESTONIA siiiiiis.....ja siit tuleb üks parimatest ent tüüpilisematest vastustest näitamaks laia silmaringi: ".....Eurovision song contest!!" Mille peale ta oma lauda suundus. Ma tõesti olin seekord sõnatu. Aa. Ja siis. Ta lihtsalt PIDI tagasi tulema, et küsida Susie'lt, et onju Piret näeb välja nagu post-soviet riigist pärit. Kahjuks polnud Susie'l midagi mu kaitseks öelda, sest ta tõesti alguses arvas, et ma olen Venemaalt. (Uuris tööl, et noh kuidas siis Venemaa on kah ja et kas ma soovitan minna ja no sellelaadseid küsimusi. Ka siis ei saanud ma aru, milleks ta minult neid asju pärib)...Nii et üldiselt tegelt ma peaks tänulik olema, et ma igast debiilikutega olen pidanud silmitsi seisma, sest kõik need idioodid poodides või tänaval, kellel elementaarsest viisakusest aimugi pole, on lausa nagu head sõbrad!!! Hahah selle jutuga meenus mulle üks tore ent mitmemõtteline kompliment, mida mul oli Aleksandraga koos au aksepteerida. Me käisime Stirlingu vanimas pubis (parim koht maailmas...aint et kontingent on nii...jeeli jeeli) ja siis läksime korra õue. Ja siis avastasime, et Aleksandra poisi poolt keeratud sigarett suht lagunes Aleksandra näppude vahel ära. Ma poleks uskunud, et selline asi kunagi juhtuda võib üldse. Anyhoo, üks vennike hakkas meie juttu ja nalju kommenteerima ning lõpuks sai ta teada, kust me pärit oleme, mille peale polnud tal muud öelda, kui et you look well dressed for Eastern Europeans. Ja mina nagu ma olen, aeglase mõtteprotsessiga, esimesed 5 sekundit olin ma üsna meelitatud aga siis hakkas koitma, et see inimene on ka debiilik. Aga noh, kujutage ette et selliseid ei eksisteeri, siis hakkaks ju puhta igav

reede, november 16

Okei, kõik elektroonilised asjad, mida ma oman, lihtsalt hävivad mu näppude vahel. Mu sirgendajad hakkasid just tossama, samal ajal kui ma neid kasutasin. ja see ei lakanud tossamast, kui ma selle seinast välja võtsin. Nii et esimese külastuse tegin argose kodukale. Amazoni peaks ka vaatama. Ja mu lõpakas streigib. Ja mu telefon vaikselt laguneb. Kas ma ei oska hoolitseda oma asjade eest või on see normaalne? Põhiline, et mu läpakas mu ülikooli lõpuni mind truult teeniks. Ja koolist rääkides, siis ou mai gaad, kaua see kestaaaab?? Täna oli mu elu viimane presentation, nii et on helgeid pooli, mida imetleda. Ma lihtsalt tunnen VABADUST ja pingelangust. Huuuuh. Ma ei pea elusees enam ühtegi presentationit tegema, jessss. Ja novembri lõpus vaja elu viimased esseed ära anda. No ja järgmine semester on lõputöö, aga see on teine teema. Ja siis on natuke aega vabadust ja jõuluks Londonni jeejeeeejeeeeeee. Õnneks see nädal pole olnud nii ebainimlik kui eelmine. Olin 6 päeva tööl, lisaks koolis ja pidin essee ning oma lõputöö proposali ära andma. Mõnikord ma ei suuuuuda lihtsalt eirata fakti, kui ebameeldivad inimesed on. Alatud tõprad. Ja siis teised peavad kannatama. Fakkkkk. Aga mida iganes, see on nüüd möödas. Saime siin natuke pidutseda teisipäeval, tähistasime Aleksandra sünnat. Nii et kõik mured ja masendused said unustatud ning tekkis võimalus elust ja noorusest rõõmu tunda vahelduseks. Õnneks järgmine päev oli igati normaalne olla, pidin ka tööle minema, aga mõned teised meist ei suutnud mingit piiri pidada ning kolmapäev oli nende jaoks vägagi sünge. Suht naljakas vaatepilt oli, kui kell 8 töölt tagasi tulin.... Nüüd ma sõin nii palju toitu ,sest mul oli lõpuks aega süüa teha ja oli isegi isu. Nüüd jälle Seinfeldi aeg:)

esmaspäev, oktoober 29

kõike muud kui oluliste asjadega tegelemine

Näiteks hetkel hakkasin ma end Bondi filmidega kurssi viima, sest mul on kõriauguni nendest hukkamõistvatest pilkudest, kui ma ütlen, et pole ühtegi näinud. Järgmiseks laadin alla Star Warsid mul on selline tunne. Kõik POISID ütlevad kui epic see on. Täna koolis üks tüüp oli järjekordselt ahastuses, kui ta kuulis, et ma pole ühtegi näinud. Ja kahjuks kunagi ei lähe läbi mu vabandus 'a ma olen ju tüdruk..mulle ei pea see meeldima.' Aga ma vist teen kõike seda hetkel sellepärast, et ma ei taha koolitükkide juurde naasta. Issand ma paar tundi tagasi googeldasin Austraalia Big Brothersit, et lihtsalt austraalia aksenti kuulda, üsna sisutihe tekst oli...noooooot. mis mul viga on......Ja mu muu vabandus on ka see, et tõbi jälle kallal :( ma ikka ei oska enda eest hoolitseda. JA samas ma olen täna ainult krõpsudest toitunud, ou mai gaaaad. rõve. A mul on köögikapis umbes valida tatra ja kiirsuppide vahel, nii et ma ei viitsi üldse mingit pingutust teha. aaah mul oli vaheaejaks nii palju häid plaane, aga kõik rikkus kool ära, muidugi sai veits pralletada, ja kõik need suured lubadused järgneval päeval kogu päev õppida olid lihtsalt suured valed!!! Muidu oli väga sündmusrohke nädal, ja ma loodan, et ükski asi enam elusees ei kordu. MA tõesti loodan, et hullemaks ei saa minna. Samas saab, kui meie gaasitorud otsustavad plahvatada või kui näiteks jälle mingi räige leke pööningult peale hakkaks. Pideva ohu all pole üldse nii lõbus elada. Living on the edge ma ütlen. Aa ja meil juba jõuluplaanid paigas. Veedan Karini ja emmega jõulud LONDONIS!! Ja me saime kellegi toa, kus ööbida,sest see tüüp läheb reisile vms hea diiliga. Tundub hea diil vähemalt. Nii et kõige ebameeldivaga kiuste on vähemalt midagi, mida oodata! aaa note-leidsin järjekordse reference'i Apocalypse Now'le: Community üks osadest kolmandas hooajas, ma ei või lihtsalt. Kõik need paroodiad on nii naljakad!!! Ja mul on uuesti tuhin laadida alla muusikat, mida mul pole aega kuulata, kuid siiiiis laadisin ma django django plaadi ja ma pole sellest ajast saati midagi muud kuulanud. Ükski artist ei tundunud enam piisavalt kuulamisväärt. Ja nüüd ma avastasin, et mul Tracy Chapmanilt nii vähe muusikat, nii et nüüd on rahustav õhtumuusika olemas!

reede, oktoober 19

aeg lendab!

Meil juba vaheaeg käes, mis toiiiimub?? See on lihtsalt hirmuäratav, kui kiiresti aeg mööda läheb. Ja kõige kurvem on see, et suurt midagi pole ette võtnud isegi. Või noh, tegelt võiks ju teadmiste ammutamist rohkem hinnata. Ja kuna enamjaolt ongi nii, et on kas töö, kool või õppimine. Vahepeal kui ma pilku oma raamatute hunnikule heitsin, siis tekkis väike tahtmine pisarake poetada. A nüüd see hunnik on mõne raamatu võrra väiksem. Kaks asja sai see nädal ära antud. Essee ning mu lõputööga seonduv kodutöö sai täna ära antud. Kuna eile oli see kauaoodatud päev, mil Filth tuli Stirlingusse, dubstepi tüübid (ja see toimus KIRIKUS), siis leidsime me kõik kuhjaga vabandusi, et mitte tegeleda oma kooliasjadega ning et vähe napsutada. Ja kuna ma armusin white russiansitesse nii ära, sest The Dude on umbes ägedaim tüüp maailmas, siis eile jõime neid kodus ning avastasime, et facebookis olev info oli õige ja et see pidu tõmbas otsi kokku juba kell 12!!! (????what) nii et sellest jäime me ilma, aga klubisse sai ju ikka minna, kui juba peomeeleolu sees oli. See ikka iga korraga ületab oma hiilgust. Ja nüüd nagu ikka, hommik polnud kuigi grandioosne. Pidin veel oma kodutöö ära lõpetama, mõtlemine põhjustas mus aina rohkem valu! See oli õudne. Ja siis ma tegin bibliographyt mingi faking tund aega, sest ma mainisin mingi 20 erinevat filmi ja need tuleb ju kõik õigesti ja ilusti välja tuua. Ja siis lõpuks ma läksin kõige jubedama ilma kätte. Nagu ka praegu, isegi kell 10 hommikul on päevavalgust suht null. Aga mu päeva teeb alati paremaks mu uued saapad! Nii mõnnad on. Ja nüüd mu päeva tipp on see, et ma saan ülejäänud päeva voodis vedeleda ja tesvcost ostetud rämpsu süüa. Mul muidu dieet, olen täiega tublisti kiusatustele ei öelnud, aga täna seda kahjuks ei juhtu. Nii et saan süüvabalt krõpsu süüa ja new girli vaadata. Ja siis nähtavasti Communityt

reede, september 21

ülejäänud puhkus ja tagasitulek tõsise elu juurde

Ülejäänd aeg, mida Eestis nagunii nappis, läks ka mööda mingi megakiirelt. Viimased asjaajamised pangas ajasin ka korda umbes enne lennujaama minekut ning jõudsime Kariniga krahmata Prismast kaasa igast eestimaist nodi, millest juba eiteakuikaua puudust sai tuntud. Ja siis me muidugi omast arust neljakesi arvestasime, et see pagas, mille me lisaks kõigi peale võtsime peakski olema umbes 15 kilo. Ainult, et see oli 10 kilo üle. No elusees pole sellist sehkendamist ja kemplemist olnud asjade jagamise vahel käsipagasitesse. Omamoodi ebameeldiv kogemus. Aga sprott, must leib ja maa mesi sai ikkagi kaasa veetud õnnelikul kombel. Londonis avastasin, et mul oli täiega tore meel seal tagasi olla. Õhta läksime Lock'i ikka meie kuldse neliku koosluses. Järgmine päev sain OMAL JALUL Karini töö juurde mindud (tavalisetl olen kartnud igasuguseid tänava gänge ja youths'e), kus oli Heidi oma vanematega. Tore oli väheke vestelda ja head kohvi nautida. Secon best in London ikkagi ju. Ülejäänd päev oli niisama ebalemine ja kuna ma ei tea, kas mõistus andis teada, et kräud pole justkui üldse tehtud (Eestis oli ju ka rahulikum), siis pidi kohe pühapäeval nagu tagantjärgi ikka täiega võtma. See juba algas halvaendeliselt, kui meil kell 5 paremat teha polnud, kui Lockis esinevat Francobollo kontserti oodata ja siis selle saatel tinutada. Ja kuna me reedese Francobollo olime maha maganud, siis pidime seekord eriti vara platsis ka olema ja kui me sinna siis jõudsime, siis selgus, et nad alles 2 tunni pärast oleks läinud lavale. Meil oli juba silmis suht helge sära ning seda ka kõigil neil. Ja kui nad ükskord sinna lavale siis lõpuks jõudsid, siis ma imestan, et nad ülds seal seista suutsid. Meie ju sättisime end mõnuga esimesse ritta ja siis nad seal graatsiliselt vahepeal alkovines "komistasid" ajades ümber nii klaase kui kõlareid. Ja ühel hetkel laulja oli nii palju seal edasi tagasi siiberanud, et kitarrikaabel või juhe vms ei ulatunud enam kuhugi, nii et ta mingit pidi oli sellese ühel hetkel mässitud. Aga ei tore oli muidu. JA SIIS. No vahepeal suutsime me end vägivaldsel moel õues alandada aga igal juhul. SIIS. Me läksime uuesti õue ja me nägime Hakim'i. Maailma ilusaimat meest. Ja siis ta jõlkus kaasas meiega ja ma olin suht sekundiga kogu eelneva õhtu jooksul juhtunu ära unustanud, sest siis oleks nagu kohe uus õhtu alanud. Läksime Joe'sse kus sai mõnuga tantsu vihtuda ja millegi pärast läksime me veel peale seda edasi Hakim'i juurde. Ja millegi pärast oli vajadus veel edasi pidutseda ning mitte koju minna. Ja nii need tunnid tiksusid kella 7 suunas ning tekkis üpriski geniaalne idee minna Starbucksi, kus Ly töötab. Poolel teel tsillisime niisama maas ja vaatasime, kuidas inimesed tööle lähevad ning meid hukkamõistva pilguga vahivad. Üks tädike tuli seletama, kuidas tema oma joobes lapselast pidevalt sundis üles äratama, näppe kurku toppima, et ta siis tööle saaks jalamaid mindud. Üsna kosutav hetk oli see, nii et me seadsime uuesti jalad Starbucksi poole. Kus me nähtavasti lehkasime ja olime muidu rõvedad ning istusime taas kuhugi õue treppide peale, et terve maailm saaks ikka meie säravat ilu ja värskust nautida. Ühesõnaga terve esmaspäev läks raisku, sest me lihtsalt magasime. Mõttetu. Ma olin nii pahane enda peale. Ja siis ma läksingi bussi peale, kus ma sain õndsalt veel 9 tundi magada ja olingi Glasgows. Ja nii pea kui ma siia tagasi jõudsin, olen lihtsalt nagu maitea mis ringi jooksnud ja üritanud selgust saada, milline mu semester välja nägema hakkab. Täna ma siis lõpuks nägin ja mul EI OLNUD hea meel. Üldse. Aga siis ma ikkagi tundsin rahulolu arusaamisest, et võiks kohe mingigi esseega alustada, et ma hiljem vähem pisaraid valaks. Lets hope for the best. Aaa ja nüüd ongi nii, et ma siis käin ühes muidu ettenähtud hispaania klassi jaaaaa ka prantsuse keele klassis. Mõlemad on noh cinema ained, ainult et ma olen mõlemas umbes üks kahest kes tegelt global cinemat teeb. Makes sense. Ja siis lõputöö preparation aine, mis tekitab mus mitte midagi muud kui paanikat. Aga ma loodetavasti murran selle üle väga palju pead ning ma mõtlen midagi tarka välja, mida oma lõputööga peale hakata. jee. Ja nüüd vaatan siis prantsuse klassi jaoks Paris, je t'aime. LÕPUKS keegi, nimega Aleksandra, õpetas mind kuidas filme tõmmata. Oli vist aeg see asi endale selgeks teha

kolmapäev, september 12

Ajad Eestis

Mõtlesin, et peaks vist siia jäädvustama asju, enne kui need meelest lähevad. Eesti reis on olnud nii väga tegude rohke ja äge. Eelmine teisipäev hakkasin Londoni poole liikuma ja seda muidugi bussiga. Õudne oli. Lihtsalt õudne. A kohale jõudes oli hoopis teine tera. Oli plaan minna paarile õllele, aint et seda ei juhtunud, sest asi lõppes sellega, et me ei saanudki magama vaid peale pralletamist läksime otse lennukile. VÄGA halb idee. Aga täiega tore õhtu oli. Nägin Heidit ja ka teisi prantsuse tüüpe. Ja loomulikult Hakimi, kes on veel ilusam kui varem. MIS TOIMUB. Aga samas kohati on tal väga vähe aru, nii et kõik on ikka balansis. Eestis saime üsna mitmeid kultuurišokke, aga no mis parata. Ja siis kui ma teada sain, et osad teenivad Tiimaris 1.50 tunnis, siis ma hakkasin nendest masendunud teenindajatest, kes elementaarsetest viisakustest sittagi kuulnud pole, rohkem aru saama. Käisime vanaemal külas, kes tegi muidugi maailmaparimat toitu. Järgmine päev tuli emme ka Eestisse, käisime vanaisal külas, kus me saime samuti megahead kodust toitu, sellest järgmine päev šoppasime, läksime vanatädi ka vaatama. Siis läksime me reedel kõik välja, mina, Karin, Ela, Ly, Omida ja nende sõbrants Kadri. Eesti pidu on ikka hoopis midagi muud. Sellel põhjusel saime me koju kell 6 ja äratus oli juba 10.30, et reipalt Soome minna. Issssand jumal. Äärmiselt valuline päev oli. A me olime Kariniga nii tublid ja ei vingunud ega hädaldand. Olime ühe öö seal, suundusime tagasi Tallinnasse ning siis issi juurde Türile. Neil ikka nii mõnus kodu seal. Saime natuke puhata ja niisama olla. Aitasime tal puukuuri värvida, nii et sain veits kasulikuna ka tunda end. Ja muidugi issi tegi ka nii maitsvaid roogi. Ma olen vist umbes 70 kilo juurde võtnud selline tunne. Eks siis Šotimaal tuleb paastuma hakata. Ja siis ma igaljuhul issi juurest tulingi otse Tartusse Liisile külla. Käisime Tiidu pool, kus oli veel Robert, tema tüdruk, Liina ja Kristjan. Ooooh ma sain lõpuks normaalselt Eesti õlut nautida. Ja issand kuidas ma nende tüüpide huumorit igatsenud olen. Terve õhtu oli nii ebanormaalselt naljakas. Ja ütleme nii, et kui Kristjan tahab Liivimaa Kroonika joomismängu mängida, siis vastavalt sellele öelge ei või jah, kas tahate, et terve ruum ühel hetkel paljaid inimesi täis on. Meeltlahutav oli küll, sest mulle jäid õnneks riided selga. Ja siis me lõpuks KELL KOLM öösel hakkasime liikuma kuhugi, sest meil sai alko otsa. Ja seal kohas oli kolm õlut 4.50. whattttttt.........Ma pole siiani sellest üle saanud. See on ju peaaegu tasuta. Aga no kuna seda eesti õlut nii palju mekitud sai, siis on täna veits kehv olemine. Ma õnneks magasin kella 1ni, muidu ma vist ammu nutaks oma elu üle. Liis va tubli inimene läks nüüd kooli ja kui ta naaseb, siis lähme linna peale niisama tšillima. Jeejee. Aa ja ma avastasin, et mul hakkab kool juba see nädal pihta, aga ma alles järgmine teisipäev jõuan tagasi. Oooops.

neljapäev, august 30

Suvi läbi

Okei, mitte, et seda osa aastast oleks saanud suveks nimetada, aga ikkagi, läbi ta on. No peaaegu. Inimesed hakkavad vaikselt Stirlingusse tagasi tulema. Ja muidugi on mul aeg lõpuks oma kodumaad külastada. See aasta lükkus see jah septembrisse. Teisipäeval hüppan taaskord megabus'ile ning suundun Londonisse. Kolmapäeva hommikul lähme kõik koooos lennukile, mina, Karin, Ela ja Ly. JeeJeeee. ma ei tea, kas seda põnevusega oodata või mitte, sest see reis venib nii pikale. Nagu sihtpunkti saamine, aga mida iganes. Saab 9 tundi bussis oma mõtteid mõlgutada ning oma tegude üle järgi mõelda. Vaheldust on ju ikkagi vaja! Nii et nüüd ongi tööl veel viimsed jõupingutused ja siis ma ei pea pool kuud ühtegi kohvi tegema ega poolearulisi teenindama. Ei kurda. Pühapäeval on meil staff night out. Oh. My. God. Ma lihtsalt kardan! Esiteks, meid teades, milliseks me kõik koos muutume, teiseks-ma avastasin just hiljuti, et rumm ei lähe kohe mitte, sest siis hakkan ma lihtsalt käratsema ning õlu ka kuidagi ei istu (MIS TOIMUB?!?!), kolmandaks avastasin ma ka seda, et mul puudub igasugune taktitunne. Või siis vähemasti see osa mu mõistuses, mis sunniks mind enne mõtlema kui ütlema. Ma olen juba üsna mitu parajat pirni maha pannd. Kohutav. Eile ma tööl lõpuks ütlesin Mattile, et PALUN AITA MIND ja et ta sunniks mind vait, kui ma midagi ütlema tahan hakata kuid tema arvas, et nii on palju lõbusam. Las siis Piret teeb marki maha ja ma mainin, et KOGEMATA solvab kõiki. Tegelt võiks vist ise ennast rohkem jälgida, aga nagu siiamaani näha on olnud, siis sellest pole mingit tolku. Nii et peaks tulema põnev õhtu! Ja siis järgmine päev saan ma rahus piinelda, ning siis lähengi Eeeestisse. Ja loodetavasti saan rahu ja vaikust. Ja ainult kõike meeldivaid asju. Mis rõõm on kõiki näha. aaaa ma sain ühtlasi just oma tunniplaani teada. See ikka iga semestri järel läheb aina etemaks. Loomulikult on mul ainult 3 ainet nagu alati on olnud. Ja nädalas on mul 3 seminari ja üks loeng. Pole paha. Ja ma suutsin vähemalt oma elu nii palju organiseerida, milleks mul oli terve suvi aega, aga ega siis milleks olulistele asjadele mõelda....igatahes ma kirjutan lõputöös karakteritest filmides, kellel on lõhestunud isiksused või identiteedi probleemid või isiksusehäired jne. Ja siis kuidas vaatajele nende lugu on edasi kantud. Mul seda ideed kõvasti lihvida vaja. A tunne on mul selline nagu oleks mingi elusuuruse töö juba ära teinud. Vähemalt on idee olemas. Kuna Laura tuli üleeile tagasi, otsustasime minna Settle Inn'i õllele. Seal juhtus olema folk music night. Issssand kuidas ma jumaldan seda muusikat! Ma tahaks konkreetselt seal pubis elada. Igatahes, ajasime juttu ning viisime üksteist kurssi. Ja siis hakkas muga juttu ajama üks mees. Nagu kõik ülejäänud siin linnas, teavad kõik teda nägupidi ning tal on vend, kellel sama kuulsus. Ja kuna see eile õhtune tüüp nägi, kus ma elan, sest ta tegi mu naabritega suitsu õues, kui ma koju tulin, siis hakkas ta eile küsimustega pommitama teemal inimene meie naabrite katusel. Kunagi KArita purjus peaga kukutas telefoni aknast välja ja kuna meie naabrite maja on madalam, otsustas ta mööda katust turnima hakata. Ja nagu nüüd selgub, siis suht mingi iga suvakas ka teab sellest. Nice. Stirling on juttude levimise poolest lihtsalt väikseim koht üldsseee

laupäev, august 25

Liisi külaskäigust ja post-Liisi külastuskäigust

Jaaa, mul käis Liisu külas. Nii sündmusterohke nädal oli. Ma olin lõpuks megaläbi omadega. Pole varem jõudnud kirjutada, ta tegelt lahkus juba teisipäeva varahommikul. Käisime Stirlingus ringi, näitasin talle ilusaid paiku. Muidugi ei puudu to do listist Duski minek. Väga tore ja mälestusväärne õhtu oli. Osad tulid külla, dringitasime koos, ma suutsin selleks hetkeks muidugi natuke liiga švipsis olla ning ei andnud kohati üldse aru, mida suust välja ajan. Duski minnes oli Liis suht kultuuri šokis, aga talle ikkagi meeldis. Järgmine päev saime lõpuks kell 2 päeval end välja loivatud, külastasime kohvikut ning ajasime juttu. Ülejärgmine päev oli taas jaksu end pubi poole seada. Outbackis sõi Liis mingit burksi ja chipse ning mingi hetk ühinesid James ja Daniel. Meil joppas nii palju, et saime tasuta känguru liha maitsta ning tasuta šotte juua!!! Täiega tore oli ja lõpuks läks pidu meie pool edasi, selleks hetkeks oli Miriam ka platsis. Ma tunnen end kui maailma parim host, sest meil oli mingi miljon alkot järgi jäänd mingitest aegadest. Mängisime mingeid tobadaid joomismänge, millele ma lihtsalt pihta ei saanud, nii et ma kas lakkamatult naersin või olin sunnitud jooma. Ja muidugi siis oli "never have I ever" mängu kord. VIHKAN! A no mingi hetk oli mäng seal maal, et me isegi ei mänginud seda vaid vabatahtlikult jagasime eriti piinlikust tekitavaid olukordi oma elus. Magama sain ma kell 7 ja äratus oli juba kell 9. Nice. Ma tõesti ei tea, mis nipiga ma selle päeva üle elasin. Läksime Liisiga veel lossi ka, aga kuna ma olen seal juba mitu korda käinud, ei viitsinud ma sellise huviga ringi vaadata ning lõpuks pidin tunnistama, et oleks vist aeg koju minna ja pikali heita. Liis vaatas veel ringi ning naases kah. Siis üks päev käisime Edinburghis festivali üle kaemas. Nii palju inimesiiiiii. Läksime kahele stand up comedy show'le. Üks oli mees, kes jagas oma lugu temast ja tema isast ning nende läbisaamisest. Väga südamlik oli, ja naljakas oli kaa. Ning teine show oli 2 noormeest, kes ajasid juttu ning vahelduseks laulsid. See oli ka megakift. Nad on The Not Quite Quartet. Kes vinnib, võib järgi vaadata. Lõpuks tuligi aeg, mil Liisu pidi koju minema ja ülejäänud nädal ma olengi suht tööl olnud aint. Üks õhta käisime peol ka. Pre drink'isime James'i ja Daniel'i juures, kus tutvusin nii mõnegi nende sõbraga. Kõik väga toredad inimesed. Lõpuks nagu ikka oli Duski mineku aeg. Tantsupõrandal andsid näole mingid tüübid, kellest üks oli kunagi püsiklient neil ning kui ta mind nägi, tegi ta hiiglama suure žesti ja karjus PEDROOOOO. Ja siis mul meenus, mis teda ajendas seda tegema. Nimelt kunagi megaammu üks vanemapoolsem mees küsis kohvikus, mu nime ning järgmine kord kui tuli, kutsus mind Pedro'ks ja ütles et see on nagu English equivalent minu nimele. Ja siis ta ikka üsna kaua kutsus mind sedasi. Lõpuks ta jättis selle õnneks järgi ning ma isegi ei mäletanud seda enam. A ma olin sellele püsikale, kes Duskis oli, rääkinud selle loo ja ta mäletas. Hämmastav. Ja üldse nii tore oliiii selle seltskonnaga. Nüüd ma saan aru, miks Daniel iga jumala kord juba 3 päeva enne pidupäeva facebookis kuulutama hakkab, et varsti on Duski minek. Neil nii ägedad sõbrad lihtsalt ja alati saab nalja. Lõpuks oli vist one jagerbomb too many ja olin sunnitud ütlema jookidele ei, hehe kaine mõistus. Hiljem läksime jälle nende juurde, kust ma lahkusin kell 4 ja ärkasin kell 8. JA pidin tööl olema kell 11.30 ja seal terve päev olema. Aga no ausalt, see oli midagi erakordset-mul ei olnud pohmelli! Ja väsimus ka nii suur ei olnud. Kui ma ükskord koju jõudsin vajusin momentaalselt ära. Niiiii hea oli ärgata. Ning siis loomulikult tööle jälle minna ja nüüd ongi taas jälle nii hea meel voodis vedeleda. Natukene veel ja siis ma juba kodupoole teel, jeeejee. Pärast Eestit olen natuke vist Londonis ka, meeeeeldib.

laupäev, august 11

Mul on rohkem sotsiaalelu olnud kui ma arvatagi oskasin. Enamik ajast siiski tööl olnud, kuid sellegi poolest. Üsna sündmuste rohke nädal seljataga. Nii heas kui mitte nii heas mõttes, ma hirmuga mõtlen, et üks päev on veel jäänud, mil see nädal lõppeb. Üks päev, kui ma tööl mõtlesin et ma saan stressirabanduse, oli mul peale seda ränka elu ikkagi viitsimist midagi teha. Ana'ga plaanisime filmiõhtu ning ta võttis oma megailusa sõpsi Alexi endaga kaasa, kes on ühtlasi meil püsiklient. Tüdrukud jõid veini, Alex oli niisama ning vaatasime Inside Man'i. Väga chill oli. Kolmapäeval kui me saatuslikul viisil palka saime, tekkis idee peale oma vahetusi Matt'i ja Lauraga pubisse minna. Istusime päikse käes ja nautisime head õlut. Mingi hetk ühines meiega pohmas Miriam, lühidalt ajasime juttu ja siis läksime üle tee Brea restorani sööma. MAAILMA PARIM BURGER. muud mul öelda pole. Ja kuna me hakkasime alkot tarbima eriti tühja kõhu peale, olime me lõpuks üsna vintis, siis oli aeg minna edasi City Wall pubisse. Väga õigesti ajastatult pani Chris samal ajal kohvikut kinni ning meil õnnestus ta kaasa meelitada. City Wall'is istusime üleval beer gardenis, polnud aimugi, et see seal eksisteerib. Jututeemad on nüüdseks hägusad, kuid endiselt mu töökaaslased on haiged inimesed! Väljapool tööd nad vähemalt ei tee nad mu üle nii palju nalja ja ei pane mind maailma piinlikemaisse olukordadesse. Seal saime alet, sest sealne mänedžer on meil püsikas, jesss. Igal poole keegi teab meid, kohati on kerge kuulsuse tunne. Samas Stirling nii megaväike koht, nii et ma arvatavasti pingutan üle hetkel. Aga ikkagi. Pärast veel mingeid jäägerbombe oli aeg seal maal, mil Matt pidi Outback'i kellegi üllatussünnale minema ja eks me siis läksime kaasa. Ja ei teadnud ka seda, et Outbackis teine korrus on. Selgus, et tean sünnipäevalist, natuke aega olime seal ja edasi läksime alla korrusele, kus sattusime järjekordse püsika otsa, kes üksinda jõi ja loomulikult kutsusid poisid ta meie lauda. Ma ei taha isegi teada, mis jutte me talle kokku rääkisime. Lõpuks kui oli aeg koju minna, otsustas Matt mu pool edasi juua. Hankisime, ma olen üpris kindel et ebaseaduslikul viisil, alkot ning hakkasime chatroulette'is mingite inimestega rääkima. See oli üks haigeim kogemus mu elus. Järgmine päev polnud kuigi meeldiv. Mitte kellelegi. Ja mul oli vaba! Ja tollest järgmine päev ka, ehk siis eile. Käisime Ana'ga pargis, sain 20 minutit päikest ja juba tekkisid päevitusrandid, nice. Õhtul tegime meie pool süüa, enne käisime Aldi'st läbi ning me suutsime kahes järjestikuses VÄGA awkward ja ebameeldivas olukorras olla. Üks kestis tema puhul ning teine minu, mõlemal juhul on asi loomulikult poistes. Ja muidugi olukorras, mis teda rohkem puudutas, suutsin mina see olla kes veits pange pani. Kuradi vastassoo olendid, kohati mul pole lihtsalt sõnu ega aru. Ja siis oli õhtu väga meeldiv kuni mõne huvitava pöördeni, aga no mida iganes lihtsalt. Täna olin ka tööl, mul jäävad vist mõndade inimeste kullipilgud elulõpuni meelde... Ja Benji lõpuks tõi mulle oma kõlarid! Ma juba mitu kuud oodanud neid, ta sai endale mingid megad surround sound asjandused ning pakkus, et annab enda vanad ära. Hea meelega ütlesin jaa. Ma teadsin, et üks päev tasub see ära, et ma veel kõlareid ostnud pole, YESS. Vahepeal oli tööl nii faking vaikne ja igav, et otsustasime poisid jätta leti taha ja läksime ise õue päikse kätte istuma. Nautisime seda hiilgust ja ühel hetkel märkasin ühel aknal üht noormeest suitsetamas. James elab suht üle tee meie kohvikust, ma tundsin ta käe järgi ära! Saatsin ruttu sõnumi, et kas ta teeb aknal suitsu, mille peale ta ehmatades pea aknast välja pistis ja skännis tervet tänavat. Lõpuks kui ma natuke aega suursuguselt kätega vehkisin, nägi ta mind, lehvitas vastu, siis pistis Daniel oma pea välja ja näitas sõrme. Kena. Aga ma ei saanud vastu näidata, sest ma olin klientidest ümbritsetud ja mõtlesin, et vast hoian vähe viisakamat suhtumist. Homme olen Miriamiga koos meie köögikeses tööl paninisid ja flatbread'se vorpimas ja siiiiis ongi esmaspäev ja Liisikene tuleb külla!!!!!!!!!!! Mu uni on isegi häiritud, vot nii väga ootan!

laupäev, august 4

Üksinda jäetud

Karita läks Eestisse, nii et ma nüüd täitsa üksinda kodus. Kuna kõik see peo sitt, mis üks teise järel siia kerkis, jäi minu kaela, siis otsustasin eile kõik ära koristada. No ma olin ikka nii uhke enda üle, et pidin köögist panoraampildi tegema ning kavatsesin seda internetis levitama hakata, kuid siis ma mõtlesin, et võibla tundub veits hale ja rõve ning inimestel võib tekkida igast ettekujutusi meie korteri tavaolukorrast, mis nähtavasti oleks ka tõsi...nii et jätsin pildid enda teada, aga lihtsalt mainin, et köök suht särab. Aga loomulikult mitte kauaks. Veel tollest klubiõhtust-mulle tuli feissari postkasti kiri kelleltki tundmatult, et ma kaotasin oma juhiload Duskis ära ja ma juba arvasin, et ma suurest alandusest pean Duski päise päeva ajal astuma, et see sealt kätte saada, aga ei-maailmas ikka mõni hea inimene leidub, kes su juhiloa üles nopib, eeldab, et omanik on üliõpilane ning selle peale viib load linnaku poodi! Normaalne. Ma ei taibanudki, et ma selle ära kaotasin. Vaatasin küll, et veits imelik, et ma ID kaardiga käisin, sest tavaliselt tekitab see uksel palju probleeme ja saginat ning VÄGA originaalseid nalju nagu "say twelve months in Estonian." Ainult, et nüüd ma ei viitsi üldse järgi minna sellele. Miriam lubas minna, kui jõusaali läheb. A vaevalt, et tal meeles on. Ma hakkasin mõtlema kui tihti mul viimasel ajal on olukord, kus ma mõtlen endamisi, et "asi ongi nüüd nii madalale jõudnud, et..." No näiteks siis, kui ma konkreetselt riisusin kandikult šokolaadikoogi jupikesi kokku tööl, et mingeitki palukesi oma kõhtu saada hommikusöögiks. Ja ülejäänud olukorrad on suht samaväärilised olnud. Nüüd peale tööd lõõgastusin veits, vaatasin Seinfeldi, avastasin, et polnud midagi söönud. Vaatasin veel Seinfeldi ja tegin samat rooga, mis eile, sest muud mul lihtsalt pole. Söögi valmides märkasin ma laual küüslauku ja leidsin, et tore oleks see oma roale lisada. Ja kui ma teist korda õnneks kohe mõtlesin, taipasin, et kuna ma hiljem meesterahva seltskonnas, siis jätan küüslaugu selleks korraks vahele. Fiuhh. Aaaa ja Liis tuli geniaalse idee peale. Nimelt, ta tõmbab Saksamaal varsti otsad kokku ning liigub taas kodupoole ja ta mõtles, et lahe oleks enne minekut korra minu juurest läbi tulla. Oh see oleks megaäge!! Loodan, et mingeid normaalseid lende eksisteerib. Ryanair nagunii. Ryanairist rääkides, siis nad arvavad, et mul läks ühe inimese arvelt topelt piletiraha maha, kui endale, Karinile, Ly'le ja Elale pileti ostsin. Sest Elake sai valesti jutust aru, ning arvas, et ma talle piletit ei hankinud ning ilma teatamata ostis lihtsalt endale uue pileti samale lennule. Aga ma arvan, et mul ei õnnestuks Ryanair'ilt lisa raha välja petta, ei tahaks nagu Eesti asemel vangi sattuda. Vot.

kolmapäev, august 1

Nii hea, et Connoril auto on. Ühel õhtul oli meil nii igav, nii et otsustasime sõidule minna. Pole küll suuremat asi tegevus, aga lahe oli. Nägime Stirlingu ümbrust, nii harva saab siit linnast välja, siis on kõike muud kohe nii põnev vaadata. Jõudsime Alloa'sse, leidsime 24h Tesco, mis on megasuuuuur. Väga tore kogemus oli. Ostsin sealt muude toitude hulgas beekonit ja ma ei tea mis värk on, aga ma söön suht kõik beekoniga, nii pea kui seda meie majas leidub. Ja ma alati mõtlen, kui rõve see tervisele on, aga mis seal ikka. Mitte beekoni söömine vast ei päästa kogu mu ebatervisliku eluviisi eest. Teisipäeval ma vandusin, et ei hakka tinutama, sest veits paha ja väga vässu oli olla (eelmine päev käisime Ana majas, neil ongi konkreetselt terve maja Riverside'is. Seal oli veel veits rahvast, istusime sääskede käes, ajasime juttu ning poisid laulsid ja mängisid kitarri. Siinkohal ma pean mainima, et asi on nii kaugele läinud, et ma vist armun igaühte momentaalselt ära!!) aga asjad läksid loomulikult teisiti ja kuna Connoril on ju auto, siis saime sellega Morrisonsi, kus oli odav vein. Veetsime aega kodus, Kyle oli külas ning hiljem tulid ka Ana ja Freya. Lõpuks olime omadega Duskis. No enne seda seisime me umbes sada aastat järjekorras, no ausõna ma pole mitte kunagi oma elus klubi järjekorras passinud. Eriti hale, et seekord see veel Dusk juhtus olema. Nii palju rahvast. Ja nii palju vihma sadas. Ma korraks mõtlesin, et me ei saa Karita ülbitsemise tõttu üldse sisse, sest ta viskas bounceri nina all oma vihmavarju kuhugi nurka ja ütles IT'S OK RIGHT. Mille peale ta vaatas väga angry eyes'idega ja ütles et DOES IT LOOK LIKE IT'S OK TO DO THIS. Aga ta vist niisamagi elust tüdind ja saime rahus sisse. Baaris läks meil umbes veel 50 aastat, et jooke saada ja lõpuks leidsin Miriami, Jenni ja muud inimesed üles. Tore õhtu oli ja täna ei pidanud tööle minema ja puha. Kõik ärkasime nii vara, Kyle läks poodi valuvaigistit ostma ning ma anustin, et ta mulle mäkist suure eine ja wrapi tooks. Aiiii kui hea see oli. Ja eile Morissonsis mõtlsin, ette ja ostsin apeslini mahla, sest ma teadsin, et see kulub täna marjaks ära. Siis me jäime kõik mu toas magama, Kyle oli pakkind end teki sisse ja suht pass'is out'i põrandal. Ja nüüd mul pole jälle süüa ega midagi. Beekonit on. Vaatan mida korraldada annab. Keegi hakkas nüüd süüa tegema, lõhn ajab veel rohkem näljale, kurat. Sjuuke väss on samas, ma täna juba 2 uinakut teinud, nii ei saa ju päris

esmaspäev, juuli 30

Suurim ebameeldivus ja hirm

on see, kui sa tead, et sa pead Alistair'iga koos töötama. Jah, mul pole lihtsalt elus muud toimumas, kui aina üks töö ja seega on tööl suur vastutus sellest, kuidas mu päev kujuneb või siis, mida suurema entusiasmiga oodata ning mida mitte nii väga. Üks nendest on tõesti kurb tõsiasi, kui Alistair ka tööl on. Ta on kauem töötanud kohvikus kui mina (alustasin veebruaris 2010) ja ta on endiselt täiesti kasutu. Täiesti. Ütleme lihtsalt nii, et mul on piinlik, kui tema on see, kes jooke teeb ning üleüldse ma parema meelega jookseks üksinda end oimetuks, sest tema kohalolek on lihtsalt üks suur takistus. Mõnikord tekib võimalus teda kiita ka ja see on kohe nagu suur sündmus. Igal juhul eile oli üks nendest päevadest, kus ma oleks tahtnud teda elimineerida ning homme olen ma terve päeva temaga koooos, aidakeee. Täna see-eest vaba päev. Vaatan veits olümpiat, koristan, käin arsti juures ja Ana juba küsis kas tahan õhtul midagi koos teha. No igatahes! Hehee kuna viimasel ajal mul on mingi ilge tahtmine vahet pidamata vanemaid filme vaadata, siis eile oli järg Major Payne'il. "I can't feel my legs!" and I said "They ain't there." See oli ainuke asi mis mul meeles oli. Ja nii ma seda vaatasin ning tundsin sekundiga ära, kui seda majorit filmiti laest voodis lebamas, et see on Apocalypse Now paroodia. See oli nii naljakas. Voiceover oli ka täpselt samamoodi nagu Apocalypse Now ja major hakkas sarnaselt oma toas hüsteeritsema, ainult, et ta polnud lõpuks üleni verine ja paljas. Mõtle, kui paljudest naljadest ma pole arvatavasti siiani aru saanud filmides, sest ma pole kõiki klassikaid näinud ja nüüd kus ma selline agar film student olen, siis saan mõnele asjale pihta ka. Kohe hea tunne, kui kõik mööda külge maha ei jookse. Ja üldsegi, maitea kas ma olen nii tüdinenud tänapäeva seriaalidest ja filmidest, aga kõik need vanad head asjad tunduvad palju etemad. Seinfeld, Golden Girls, Will & Grace, MONARCH OF THE GLEN. Mul on sealt isegi üks uus celebrity crush, Jason O'Mara, oh maaaaaan. Viimasel ajal olen ma mõtlema hakanud, et peaks oma osustega midagi peale hakkama, kas neid lihvima või miskit uut otsima. Ja siis ma avastasin, et meil on ju Matt kes võib mulle ideaalset latte art'i õpetada ja äkki minust saab kunagi maailmakuulus barista. Tahaks Matt'i trofeed, ta ju mingil aastal oli barista of the year ja ilutses isegi Costa plakatitel. It becames my passions

reede, juuli 27

ohhohhhooo ma olen vist nii lootusetu juhus, pole enam midagi parata. Okei, nii kolmapäeval oli lihtsalt ebanormaalselt soe ja ilus ilm. Mul oli vaba ka, KArita alustas alles kl 3 tööd, nii et läksime parki peesitama. Võtsin õlle ka kaasa ja oli niisama tore tsill. Olin päikse käes 2 tundi ja ma olen sama pruun kui Barcelonast tulles (tollest ajast polnud mul enam üldse jumet järgi, jumala valguke olin). Ja tööl kliendid eile kohe märkasid ka täiega. Niisiis Karita läks kolmapäeval tööle ning ma sain Stephie ja Ana'ga kokku. Läksime uuesti parki, mängisime reis ümber maailma, mida saksa keeles kutsutake kuidagi 'ära närvi mine' või midagi...Siis lebotasin kodus veits aega ja õhtul läksime samade tüdrukute ja mõndade tüüpidega outpacki. Ja muidugi oli üks nendest meil püsiklient, teised tüdrukud teavad teda väga hästi. Ja see tüüp, kelle nimi on taaskord Alex, maisaa aru palju neid eksisteerib, on täiega tore ja kena ja ilus ja lahe. Tore õhtu oli. Eile olin tööl ja lihtsalt terrrrrve päev oli megakiire. Kuna shopping centre'is oli tuletõrje alarm, ega siis inimesed ei lähe koju, ega see ei takista neil veel rohkem ja mõttetumalt raha raiskamast. Ja kuna meil veab nii meeletult et kohvik on meil kohe seal samas, siis võib arvata, mis meil seal toimus. APPPI lihtsalt. Ja siis jäi vaikseks. Ja siis hakkas jälle kiire. Ja siis jäi jälle vaikseks. Ja siis Chris läks minema ja ma lihtsalt ülejäänud 3 ja pool tundi üksinda tuiskasin mööda kohvikut ja mõtlesin, et ma saan kuumarabanduse. Ja siis ma mõtlesin, kui ebaaaus see on, et ma üksinda ajan nii palju pappi bisnesile kokku ja ei saa ma selle eest ei tunnustust, kiitust ega boonust. Ja siis mind ajas närvi, et meil tippi ei jagata õiglaselt, me nimelt käime kõik koos selle raha eest joomas, mis on väga tore idee, aga samas kui ma teen 35 tundi nädalas ja teine pole oma praktika tõttu 2 kuud enam vähem töölgi käinud, siis kuidas see õiglane on...aga noh mida iganes, cruel world. Cool-whip. Ja siis ma otsustasin, et kavatsen õhtul täiega purju jääda, et halvad mälestused kustutada. Stephie'l oli house party. Issand jumal mis rahvas seal oli. Veits üle võlli lesbid. KÕIK olid lesbid. Ja üks gei tüüp. Kes oli nii gei et mu silmadel hakkas valus kui ma juhtusin nägema, kuidas ta end hööritas ja liibus vastu nende tüdrukute kehi. Ou gaad. Jaaaaaa siis ma sain magada faking 4 tundi, kuigi oleks võinud vabalt 10 tundi, aga algul ei tulnud und ja siis läks uni kell 6 hommikul ära. No tore. Eks ma siis vaatasin forest gumpi ja kujutasin ette kuidas ma tööl lihtsalt ahatsen terve aja ja nutan või midagi. Jumala jube oli. Õhhhhh vastik. Mingi hetk premeerisin ma end mitte millegi eest Greggs'iga. Oooooo kui nämma see oli. Selle jutu peale läheb kõht uuesti tühjaks. Ja siis ma ajasin veel kooki ja krõpsu näost sisse. Ja siis nats surin ja piinlesin edasi. Ja nüüd olen ma taas voodis, jumalik. Täna on ju Olümpia algus ja teised lähevad Matti manu joomismängu mängima avastseremoonia järgi ja olid megakohkunud ja šokis kui ma ütlesin et ma ju ei saa minna...jumal küll ma suht niigi padujoodik ma vaatan nii et täna õhtune oleks küll natuke liig. Vaatan forest gumpi edasi ja olen äge oma kodus. MUIDE GRETE PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MA EI TEA KUIDAS SINUGA KONTAKTEERUDA SEST MA EI LEIA SIND KUSKILT NETIST ÜLES!!! ÕNNNNNE VEELKORD

teisipäev, juuli 24

Issand ma just avastasin, et ma olen peale pikka tööpäeva nii väsind ja laisk, et ma olin sunnitud need kuradi vinegar rice cake'id ära sööma, mis mu voodi kõrval pesitsesid, sest ma ei kannatanud seda haisu välja, sel asemel et need kööki tagasi viia. Ja nüüd ma ilgelt tahtsin oma telefonist internet movie database'i watchlistist näha, mida võiks vaadata, aga ma eeldasin, et mu telefon on kaugel diivani peal. Ehk siis elusees poleks püsti tõusnud ja seda poolteist sammu astunud. A siis selgus, et Karita oli selle mu öökapile pannud, jesssss. Täna ma tööl tõesti esimest korda elus hakkasin unistama ühiskonnast, kus ma võiks kõigile öelda täpselt seda mida ma tahan, ilma et ma töökohast ja sõpradest ilma jääks ning et keegi kallale ei tuleks. Näiteks-keegi tuleb ja küsib kas rohkem polegi õue toole ja laude (kui meie 5 lauda ja 20 tooli võtab juba pool tänavat ära), siis ütleks selle peale, et Argos on ümber nurga, seal on valik odav ja lai. Või kui tahetakse kuuma šokolaadi vahukoore, vahukommide, šokolaadi katsme ja seda kõike low fat piimaga, siis ma hakkaks arutlema, et kooki oleks vist jah liig võtta, peab ju saledat joont sellise suvega hoidma. Aaa üks lemmikuid oli, kui tüüp, kes meil sada aastat püsiklient on olnud, oli järsku hämmeldunud, et ma siirupit ei pannudki, aga no siis selgus et MA JU EI SEGANUD TEMA ENDA KOHVI ÄRA :(:(:(:(:( järgmine kord marsin lauda, teen paar lusika tõmmet, ütlen et this is 50p extra ning do you want fries with that??? Ja selle sama tüübi puhul peab hakkama veel mingeid faking salasõnu välja mõtlema, sest temale sõna 'americano' ju ei kõlba, sest ta vihkab ameeriklasi. nagu W.T.F.??? Mida ma ütlema pean..."and for you the what-we-cannot-speak-of" :) ? Tema kes ta on mustanahaline on esiteks rassist ja teiseks seksist, sest ta ei uskunud sõnagi mida ma talle seletada üritasin short blackist, long blackist ja americanost ning kui Matt tagasi jõudis, kes muidugi mu sõnu kinnitas, siis venis järsku nägu pikale. Fakk noh. Kahju tast veits. Nii et ma tegelt ei imesta, miks ma omadega nii läbi olen, kui ma ükskord koju pääsen teki alla ja sealt elusees ära ei taha tulla. Alati käib mingi taidlemine, kui sul on mõtted muul miljonil asjal, mida samadel sekunditel on vaja korraga teha. Aga noh see ongi kohviku töö. Tegelt alati ka nii hull ei ole, nalja saab ka täiega. Eriti mõnus on, kui teiste kulul, saaks nagu salaja ära panna täiega. Ja igasuguseid austajaid käib kõigil, noh minul isiklikult on lihtsalt eba-faking-mugav, kui mulle öeldakse nice to see you're back. That's your front now show me your back või kui üks võttis feedback lehekese kätte, tuli peaaegu et leti taha ning silmitses mind ja imiteeris vist mu kirjeldamist. No ma loodan, et imiteeris. Ja ükskord küsimuse peale "kas teile veel midagi" käis ta välja romantilise õhtusöögi küünlavalgel. Teistele pakub jah nalja, aga mul tekib tunne nagu mul isegi ei tohiks mingit inimväärikust olla. Nice. Nende mõtete saatel hakkan ma nüüd midagi võimalikult mu elu mitte meenutavat filmi vaatama

esmaspäev, juuli 23

Meie mini joomatuur on nüüdseks läbi, kuid oh kuidas kogu see segadus me majas ei lasknud unustada. Meil olid kõik klaasid otsas lõpuks (ja meil on SITAKS klaase), mu tuba oli kaetud ühtlase pudeli kihiga. Kuna täna esimene päev taas, kus ei pea suurt midagi tegema, siis otsutasin koristada. Köögist on taas saanud söömispaiga kõlblik koht ning mul endal taas mugav oma tuppa astuda. Mul terve päev repeat'i peal One republic-good life. Veel pole ära tüdinenud. Või noh ma vaatasin vahepeal The Dark Knight'i ära. PEan suure häbiga tunnistama, et pole seda varem näinud. Ja kuna me Karitaga lähme täna siis seda uut Batmani vaatama, siis mõtlesin, et nii ikka ei saa kui eelnevaid osi näinudki pole. Igal juhul my hopes are high! Ma tahaks juba ühtlasi näha palju mul sellest kuust raha üle jääb, et saaks omale tatoveeringu ära teha. Ma juba niiii kaua kannatanud. A varsti saab see kindlasti tehtud, yaaay

pühapäev, juuli 22

Viimasel ajal on inimsuhetes kõik kuidagi väga pea peale keeratud. Mehed käituvad nagu mingid väiksed tujukad plikad ja nagu Aleksandra ütles-tüdrukud on muutunud täiesti südametuteks. Maisaa aru, kas nii ongi nüüd moes vä. Naised võtavad meeste maailma üle, hahah. Teine väga ebaharilik olukord, mis siin juba mitmendat päeva kestab on Karita ühikakaaslase palve elada meil mingi pool nädalat, sest tal vaja hommikul tööl käia ning kodust ta ei saaks nii vara kohale. Probleemiks on nagu see, et nad aasta aega rääkinud pole ja siis lambist palus sellist teenet. Ja nad pole üksteisele kunagi väga meeldinudki. Okei, kuna tahad ju ikka hea inimene olla ning meil vaba tuba et siis miks ka mitte. Ja nüüd ta käitub nagu see oleks viimased 10 aastat ta kodu olnud. Ja siis meie külalisel tuli külla omakorda oma külaline, kellel polnud elementaarset viisakuskti. Maisaa aru, kas see on ka tänapäeval normaalne või on asi lihtsalt minus. Eriti kahtlane värk. Ja ega siin tegelikult omavahel ei sallita kedagi, maitea mis konks siin olema peaks. Muudest uudistest nii palju, et ma olen 3 päeva järjest pralletanud ja eile oli üks eriti kõva pidu. Laural meil töölt, on sünnipäev ja siis tuli ju tähistada. Ausaõna meie töökollektiiv on EBANORMAALNE. See inimeste kombinatsioon on lihtsalt riskantne ja ohtlik. Eriti alko mõju all. Ja veel eriti sellise koguse, mille Matt suutis ära juua. Pühaaaa jumal. Ma imestan, et meid klubist välja ei visatud. Ja ma üldse imestan, et Danielle meile jooke müüs. Esiteks, me olime juba ilma Matti kohalolekuta, suht tõmblev inimmass ning kui Matt laivi lendas mingi hetk, jumal teab kus ta vahepeal kondas, siis mul on imelik öelda, aga nende klubitajate ees oli lihtsalt piinlik. Asi lõppes sellega, et Matt muutus väga vägivaldseks, ma sain umbes 10 korda vastu vahtimist, James sai munadesse ja ega ma sain ka ühe mõnusa löögi allapoole vööd. Lihtsalt OK siis. Ma üritasin kõigest väest Matti eemale tõugata, et oma asjadega tegeleda ja et veits hingata aga ei. Ta lihtsalt rikkus mu jaoks isegi mu ebaõnnestunud katse üht eriti ilusat meest sebida. A ta oli megaigav, aga faking ilus. Ja siis ma lõpuks loobusin, kuna Matt ei jätnud ka järgi. Lõpuks oli aeg koju minna. Tulime siis siia, ajasime veits juttu, ma ikka iga ginna eest PIDIN Mattiga mölisema ja lõpuks ta sai aru, milline douche ta õhtu otsa olnud oli. Või noh vaevalt, et ta aru sai, sest me pole keegi veel niiiii purjus teda näinud. Chris saatis Matti koju ning me läksime James'i juurde edasi. Mingi hetk poisid hakkasid fifat mängima ja ma ei saaaaanud üle lihtsalt, kuidas sellises telekamängus nagu päriselt kommentaatorid ka üritavad mingit teemasse asju öelda. Eriti õudne oli, kui ma oma peoriietes kõrgete kingadega kell 5 koju komberdasin. Vahepeal läks ambulance ka mööda, eriti walk of shame tunne oli. Ja üldse, ma kandsin neid kingi esimest korda pärast oma hüppeliigese väljaväänamist ja ilmselgelt polnud veel õige aeg neid kanda, sest ma suudan täna vaevu käia. Tegin just omale hommikusöögi-kiievi kotletid ning pasta brokoli, tomati ja soft cheese'iga. Üllatavalt hea on olla, aga oma lubadusest ma küll kinni ei pea, et minna inimesi kohvikusse vaatama:(

esmaspäev, juuli 16

Okei, esiteks see Charlie Brooker on geenius https://apps.facebook.com/theguardian/commentisfree/2012/jul/15/how-fix-british-summer?fb_source=other_multiline&fb_action_types=news.reads. Paremini ei saaks siinset ilmakest kirjeldada. Täpselt nii on. Meil kohvikuski kliendid pargivad end esimesel võimalusel õue, kui päike kuskilt veel enne kella uut õhtul terrassi alale paistab. Ja kui ma ühel hetkel nende joogid valmis saan, on nad juba kuhugi tuppa põgenenud, sest vahepeal on tormiks kiskunud. Karini külas käigust nii palju, et bussiga sõitsime Invernessi, ilm oli isegi esialgu paljulubav, aga siis viimnegi lootus kuivale päevale kadus, kui juba tund aega sadanud oli. Teel sinna ma eriti loodust ei näinud, sest ma olin valuvaigistite uimastava mõju all ja magasin palju. Kohale jõudes otsisime hosteli üles, odav ja mõnus ning kohe peatänaval. Käisime linna peal, god bless for smartphones, meil läks google maps'i üsna palju ikkagi vaja. Otsustasime minna Loch Nessi, ehk siis see koht kus see Nessie koletis elab. Nii öelda. Meile öeldi, et bussiga umbes 10 naela edasi-tagasi. A kuna bussijuht oli nii tore ja viitsis jamada, siis me saime oma hiilgavate õpilaskaartidega hoopis £3.30 edasi-tagasi. Bargain! Ja no issand kui iluuuuus seal onnnnn
Siis ligunesime tund aega bussipeatuses, normaalset katusega peatust seal polnud. Lootus hakkas närbuma uuesti, kui buss veits hiljaks jäi. A ta ikkagi tuli ning kui ta 3 minutit sõitnud oli, siis selgus et lähedal oli üks asula, kus oleks saanud aega kuskil SOOJAS ja KATUSEGA kohas surnuks lüüa. A mis ei tapa teeb tugevaks! Linnas jätkus meil jaksu kuivas riided selga panna ja pubisse minna. Väga äge koht oli. Lõpuks kobisime magama, meie toas oli 2 inimest veel ja meil isegi õnnestus ilma suurema naermiseta tuppa siseneda ning kerra tõmmata. Teisel päeval käisime muuseumis, mida me mööda linna taga otsisime, kuid siis selgus, et see oli kohe selle sama peatänava information centre'i küljes, nice. Passisime veel igal pool ning siis suundusimegi Edinburghi. Sõime pitsast kõhud punni ühes Itaalia restoranis ja Karin läks bussile ning ma rongile tagasi Stirlingusse. Nüüd aina usinasti töötanud. Siin nüüd veel pilte muudest tegemistest.
James'i Guiness'i pool pinti
Matt'i naerunägi
Pireti latte art

esmaspäev, juuli 9

jess

esiteks jess, et Karin mul külas on. Teisteks jess et mul enam pohmelli pole. Kolmandaks jessssssss Karin teeb pannkooke samal ajal kui ma krõpsu mugin. Nädavahatus algas juba reedel, kui meil polnud midagi paremat teha, läksime siis pubisse. Karita õde on ka hetkel siin. Liikusime mingi hetk Molly Malones'i, seal oli James, Daniel ja siis mingid plikad kes pole kuigi sõbralikud. Ja ma faking jõin 4 õlut õhtu jooksul kokku, mida pole just üüratu kogus jaaaaaa ma järgmine hommik mõtlesin et ma tõesti suren ära. Pidin veel tööle ka minema ja mingi paraad oli Stirlingus nii et kui ma veel üksi olin kohvikus, läks megakiireks. Ja siis õnneks ma unustasin vahepeal kui paha mul olla oli, kuid siis läks vaikseks ja räige uni tuli peale. Siis tuligi Kariiiiiin kohvikusse ja Chris langes ka talle kohe sülle enamvähem, ise pole teda elusees kohanudki..Lõpuks sain koju ja Kariniga jäime magama. Ärkasime ja hakkasime end pubi jaoks valmis panema. Oli vist viga enne minekut natuke vermutit mekkida, sest pubisse jõudes olin juba vindine. Ja oh alandust-ma jõin ära 2 õlut, ma ei saanud ise arugi, KUI purju ma jäin. Karin lihtsalt ei ostnud mulle enam juua. Ja siis ma sain aru et on vist aeg koju minna. Me magasime 13 h ja mul oli ikka nii paha olla. Elusees pole vist nii õudne olnud. Siis viskasin veel tunnikeseks pikali ja oli ok. Läksime kariniga poodidesse ja natuke jalutasime linna peal ka. JA nüüd ongi uus päev. Täna oleme ka niisama ning homme reisime natuke. Bussiga Invernessi, jääme sinna ööseks ja siis kolmapäeval Edinburghi, kus Karin Londoni bussile läheb ja ma üksinda nukralt pean tagasi Stirlingusse tulema. ME googeldasime et mida kõike seal näha saab, täiega änks koht tundub! Teen palju pilti ja panen üles ka kindlasti:)

teisipäev, juuni 26

põnevused

Ma juba eelmine esmaspäev tahtsin kirjutada, kui mitme asja pärast ma põnevil olen ning kuidas see muudab elu vähe huvitavamaks. Esiteks olin ma põnevil võimaluse üle saada Londonisse tööle, aga see vajus ära. Oleks tore olnud Karini lähedal elada ja nautida meeletut suure linna suve. Siis ootasin ma Andyt külla ning tema tagasitulekut Inglismaalt. Oli tore teda jälle näha kuid mitte nii väga tore vaid korra nädalas heal juhul kokku saada. Aga mida iganes. Neljapäeval käis ALEKSANDRA külas! Ma nii ootasin seda. Ta muidu tagasi Poolas oma Praha seiklustelt, a ta vend lõpetas Dundee's ülikooli ja selle puhul ta siis reisis siiapoole. Ja üheks päevaks sai Stirlingusse tuldud. Käisime Junk Rooms'is söömas. Sita ilma tõttu palju ette me ei saanud võtta, kuid pidime siiski võtma käsile jalutuskäigu Aldisse et Aldi value alksi kokku osta. Õhtul oli mõnus istumine meil, üsna mitu inimest andsid näole. Siis muidugi läksime vanade heade aegade mälestuseks Duski'i, kus Aleksandra hullusti laineid lõi meeste hulgas, sest ta teab jalgpallist suht palju ja no ta siiski Poznan'ist pärit (kes ei tea siis üks host city Euro 2012). Tal oli üsna kuhjaga lugusid rääkida ja no isegi James'i sõber Daniel lihtsalt seisis ja vahtis Aleksandrat suu ammuli. Reedel me kahjuks kuhugi mõnusale ja rammusale hommikusöögile ei jõudnud, sest vermuti, õlle, poola viina ja tequila segu pole kuigi tervist kosutav. Aleksandra jooksis Edinburghi, magasin veits, läksime maailma parimale pohmaka söögile Nando'sesse, vaatasime Inception'it. Iga korraga meigib rohkem senssi see film, kui seda vaatan. Laupäev oli ikka toibumise päev, käisin kohvikus juttu ajamas, andsin paar cv'd ära paari kohta ja siis lampi läksin Karita ja Magnusega kaasa Glasgowsse. Magnus on üks meeldiv noormees, kes tuli Karitale külla 3ks päevaks, see oli ka täiega tore. Glasgows EI SADANUD, šokeeriv. West End'is on sitaks lahe kant, natukeeeeee meenutab Camdeni õhkkonda, uus lemma. Ühes kohas einestasime, kus oli kõige sarkastilisem teenindaja maailmas, ma ei saanud kordagi aru kas ta on tegelt ilgelt naljakas või tal ausalt elust kopp ees. Aga huvitav elamus oli. Keset joomat sain ma teada et pidin pühaba hommikul tööl olema, mis on ok, sest mul endiselt tunde vaja. Täna helistati ühest restoranist ja kutsuti jutule. Ma peaksin kuidagi oma kohviku vahetusi ümber orgunnima, et seal restoranis saaks ka töötada. See kohe kodu kõrval, eriti convenient oleks. Loodan, et saab asja sellest plaanist ja minust, sest mul null kogemust restoranis. Ja nüüd-ma juba mitmendat päeva plaanin omale uut telefoni hankida. Ja otsustasin et ei jää enam Blackberry'le truuks :( David suutis juba mu meelt muuta, et Iphone'i võtaks ja seda ma ka kavatsesin kuni ma otsustasin research'ida Samsungi telefone. Jumaaaal Galaxy S ll on lihtsalt nii...no ma pean selle võtma! Palju etem kui mingi Apple ja üldse ilusam. Jääb oodata vaid palgapäeva. Ja vahetult pärast palgapäeva tuleb ju Karin külla! Mõni ime et ma ei maga hästi kui nii palju ilusaid mõtteid peas mõlgub. Täna on norm vaba päev, magasin 12h, see oli much needed. A nüüd mul sai Hiina toidu snäkid ahjus valma, nii et nosin nüüd neid

reede, juuni 15

naerma ajavad faktid

Tegelt see pole nii naljakas, aga no kuidas nii saab? Siin mingi mõned kuud tagasi keelati igal pool voolikuga kastmine ära, sest vihma polnud üldse sadanud ja oli väga kuiv. Ja nüüd kirjeldades SUVE, siis mõndades kohtades võeti keeld maha, sest on sitta kanti sadanud. Varsti pole vaja üldse ise kasta, loodus teeb oma töö. Täna oli eriti jõhker, mõtlesin, et mingi järjekordne orkaan moodustub raudselt. Olin oma haige peaga tööl ka veel tagatipuks. Suutsin eile küll mõistlikult võtta Miriami juures, kuid sellest hoolimata sain ma 4 tundi magada ja igatsein kangesti voodit sellest hetkest saati, kui ma sealt välja pidin hommikul ronima. Kohvikus oli hea soe, mitte tapvalt palav nagu tavaliselt. Aga esialgu oli no niiii igav, ma ei teadnud esimese hooga kas jumalat tänada või nutta, a kui hiljem suht kiireks läks, siis tuli veel suurem ahastus. Nüüd tegin väikse viie tunnise uinaku, vaatan veits Chuck'i ja siis arvatavasti vajun uuesti ära. Üks päev oli hästi mõnus ilm tegelt, jalutasin trenni ning hiljem tegin järvele ka tiiru peale. PÄIKE PAISTIS. Ilm pole küll väga ahvatlev, aga keegi võiks ikka mulle külla tulla. Ja ma olen veendunud, et mu hüppeliiges vist ei parane elusees ära, ma olen juba alla andnud, aga oh well

laupäev, juuni 9

rõhk on sõnal suvi

Suvi on siiani täpselt selline välja näinud, et ma kas vedelen kodus ja ilm on kole, töötan kohvikus ja ilma kiidaks või taevani, tühjendame kodus veinivarusid ja ilm on kole või ma võtan ette kõikvõimalikke koristustöid ning ilm on ikkagi kole. Kaua see jama kestab. Igavus tapab!! Aga siis ma taipasingi, et teeks siis vähemalt midagi kasulikku ning viimastel päevadel olen ma rausa lustiga nõusid pesnud, moppisin isegi meie köögipõranda ära, sest see on ainuke vaibavaba pind, seda pole vist vähemalt kaks aastat siin tehtud. Tõmbasin communal area'd tolmukaga üle, omas toas suutsin lõpuks loogiliselt kõik ümber organiseerida. Sain paljudest riietest lahti, tuba oleks justkui pooltühi kohe. Kohe varsti pesen aknad ära, siis on lootust selgelt õue ka näha. Mul on lihtsalt nii igav, et kui Karita täna ütles, et meie majast kõnnitakse kolmapäeval olümpia tulega mööda, siis ma sattusin lihtsalt nii õhinasse. Me kavatseme minna lippudega lehvitama, Karital on Eesti lipp olemas ja puha. Peaks proovima jõusaali minna, ma palvetan, et mu hüppeliiges haiget ei teeks, sest MUL ON VAJA trenni teha, ma ei jaksa olla enam muidu. Tagatipuks ma lihtsalt stressan nii palju oma väheste töötundide pärast, et maitea noh. Connor vaatas eile mu CV üle ja kohendas seda veidi ning kavatsen mingit kõrvalist tööd otsida. Ei tahaks nagu kohvikust päris ära ka minna, aga kahe vahetusega nädalas ei ela me keegi ära ma pakun. aa me ju aitasime Connoril tema ühikast välja kolida ning tarisime ta külmkapi kaasa, mis on nüüd tema toas mugavuste nimel, ei pea enam allakorrusele ronima, et endale üks õlle või vein haarata. Seda ma ka kohe teen ma arvan. Heaks taustamuusikaks olen ma uuesti avastanud Moby, no päris nauditav teine

pühapäev, juuni 3

Reisimine ja muu

Nüüd olen juba veits aega tagasi olnud oma väsitavalt ent megaägedalt reisilt. Üsna eventful oli peaks mainima. Asi algas sellega, et suutsin end enne Londoni bussile minekut purju juua, nii et uni oli sellel pikal rännakul suht magus ja hommikul kell 7 kohale jõudes oli täitsa värske olla. Kariniga läksime tema kohvikusse hommikustama ning hiljem tšillisime Camdeni peal. Lõpuks oli ikka megakiire, et oma lennule jõuaks, mis oli lõppude lõpuks okei. Barcas oli nii soe ja nii mõnus ja niiii hea. Ja odav. Me ei pannud väga suurt rõhku kultuuriavastamisele, käisime küll igast asju vaatamas, a muuseumite jaoks polnud aega. MEie hostel oli ka megakift!
See oli meie lebamisnurgake meie hosteli toas. Nägime üht teist ilusat
Nägime pealt, kuidas Barca ja Madridi vaheline jalka mäng lõppes BCN võiduga
Rahvas läks päris lolliks peast. Siis käisime veel rannas, kus me leiutasime oma külmkapi, sest õlled oli vaja ju sooja eest ära peita.
Me olime rannas kaheksa tundi ja ausalt see jää ei sulanud ära! Okei 2 kuus-pakki polnud piisav, et terve päev kuumas üle elada. Selleks olid meile abiks igasugused tegelased, kes igast alksi rahvale müüsid nii et me saime ka oma õllevarusid täiendada vahepeal. Polnud probleemi. Ja muidu oli palju maitsvaid toite ja veel natuke õlut igaks hetkeks.
Üleüldiselt oli nii hea pärast semestrit lõõgastuda ja kõigest jamast eemal olla ning keskenduda ainult soojale päiksele ning heale seltskonnale. Londonis oli niiii tore Heidit, Ly'd ja Elat näha. Seal oli ka veel hästi ilus ja soe ja Camdeni turul ma läksin suht peast soojaks ja hakkasin ilusaid asju kokku ostma, a no ma juba pool aastat kahetsenud, et neid asju eelmine kord ei ostnud nii et see kord ma lihtsalt pidin. Ja siis kui lõpuks tagasi kodumaale jõudsin hakkas pihta üks jant teise järgi. Enamasti küll tööga ja ausalt osad inimesed tahaks pikema jututa persse saata, aga ma pean kahjuks olema see tugev inimene ja head nägu tegema kui ma kogu oma suve ei taha üleni ära rikkuda. Nii et lihtsam on olla tore edasi ja olla niisama inimene who doesn't give a shit about any shit sest teisiti ma lähen hulluks! Aa ja muidugi on nüüd ilm ka sitt. Või siis on väga ilus kui ma pean tööl olema. Nice. A vähemalt on mul hetkel suht palju vahetusi, nii et saab igavust eirata ja rahhi teenida.

reede, mai 18

Nädal juba möödas

Issand jumal, alles oli nii sündmuste rohke eelmine neljapäev ja jubaaa on käes 18 mai. Esmaspäeval riskisin oma eluga ja läksin tööle, kus ma hommikust kuni kella 4ni jalul passisin ja oiii kuidas mu jalale see üldse ei meeldinud. Kolmapäeval olin 9h tööl, see oli nii valuline! Alles nüüd on paistetus maha hakanud minema, toredalt kirev on mu hüppeliiges. Iga päev ise värvi. Aa teisipäeval oli üks eksam, noh loodame et läbi saan. Lõpuks ma ei saanud ise ka aru, mis kelbast ma sinna kokku kirjutasin. Ja õhtupoole lasus mu õlul uus stress, leppisime kokku, et teen Andy'le süüa. Õnneks tuli see kana ja juurvilja roog maitsev. Õhtu ise oli ka väga meeldiv. Ja nüüd ma saan mõnuga jälle oma aega raamatute seltsis veeta. OK käisin tegelt šoppamas täna, lootes leida midagi ILUSAT et Barcelonas glamuurne välja näha, aga kahjuks sellist välimust pole võimalik nende rõivastega saavutada, mida siin müüakse. New Lookis joppas küll nii palju, et ilusad teksad sain kümpaga. Just loen siin erinevatest reklaamitrikkidest ja kuidas firmanimed trikitavad inimesi ning kuidas neil on konkurentsivõimelised odavad kaubamärgid, mida inimesed tihtipeale eelistavad. Igasugused näidud ja mõõdud ja need rahanumbrid, mida selles raamatus mainitakse lihtsalt tekitavad masendust ja kurbust, kuidas ikka reklaam nii palju inimeste gigantseid ajusid mõjutab...a ise ka eriti parem pole :( kui ikka New Lookis odav kaup on, siis kuidas ma saan seda MITTE osta!!!!! Aga oh well, you know what they say Esmaspäeval teen eksami ära ja siis on septembrini FREEDOM. Või no ma loodan, et ma ei pea suvel eksameid uuesti tegema. Nii ootan juba, et Karinit näha!

reede, mai 11

lihtsalt OEH

noh, ükskord pidi see juhtuma. Olen niigi terve nahaga pääsenud terve elu, kui laaberdamas on käidud. Lõpuks oma enda lollus maksis kätte. Eile käisime kambakesi väljas, enamik meist olid küll Soomlased (ausalt viimane kord kui ma nendega pidu panen!!!) aga tore oli. Läksime lõpuks Fubari, kus juhuslikult nägime James'i ja Daniel'i. Tantsisime siis nendega night away, sest kõik ülejäänud kadusid kuhugi kogu aeg. Kui oli aeg edasi liikud aftekale, siis James hakkas ringi kargama ning ma nii väga tahtsin ka, mis põhjustas suuremat sorti hüppeliigese väljaväänamise. Kuna ma tolles olukorras suurt lugu ei pidanud oma piinast ja valust, võis öö rahus edasi minna. Koju jõudes ma avastasin, et suht paistes oli mu pahkluu. Täna käisime taksoga haiglas üle kaemas, mis kostetakse mu hiilguse üle. Kõige hullem olukord pole, a no megavalus on ja paistes ja mu parem jalalaba on suht sinine ja väga külm. MIKS ma niiiiii jobu oleeeeen??? Nüüd ma pidin oma vahetused ära andma, sest ma liigun suht teokiirusel ja peaksin 2 päeva aint vedelema, not complaining tegelt. A paranemine võib aega võtta kuni 3 nädalat. Mul juba oli peaaegu üks õnnetu juhtum, kus ma meie staff night out'il rahakoti ära kaotasin oma panakaardi, loa, õpilaskaardi ja rahaga. See oli nii lootusetult kadunud, et nutma ajas, a Matt ja Tia leidid selle üles paar päeva hiljem kuskilt kingakarbist?? nagu maisaa aru, mis toimub! Meie töökollektiiv on kõige haigem kooslus inimesi, kes üksteisele VÄGA veidrat mõju avaldavad ja samas ma ei vahetaks neid kunagi mitte millegi muu vastu! Nii sentimentaalne, hahah. Aa, eile oli mul väga successful date, okei meie kohviku kliendiga, aga mis sest! Ma nii sillas! No tegelt nüüd ma ei saa suurt ette võtta oma kangelastegude tõttu...tänase päeva highlight oli see, et ma fish and chipsi endale hankisin, sest Connor va vana hea sõber lihtsalt ei toonud süüa ka väga pika anumise peale. Ja nüüd mu tuba haiseb nagu rõve chippies, võäh nii rasvane ja rõve söök, aga täna on see nii heaaa

laupäev, mai 5

noniinonii

Käes on juba maikuu, ebanormaalne kuidas aeg lendab. Nüüd, kus ma olen esmaspäevast saati haige olnud, on mul küllalt avanenud võimalusi oma essees 3500 sõnale läheneda ning tuleb mainida, et ma olen suutnud üsna korralikult keskenduda oma halva enesetundega. Vähem kui 1000 sõna veel vaja ning siis on see tore asi, et peab eksamiteks valmistuma hakkama. Seega homme-meie töökaaslastega välja minek on viimane jooma kuni mu viimase eksamini, mis on 21 mai. Homse olen ma nii ära teeninud, ma nii tubli olnud nii käitumise kui ka õppimise poolest. Ja siis pean ma üle elama veel 2,5 nädalat kurba ja elutut elu ning siiiiis wait for it...lähme Kariniga Barcelonasse! Täna ostsime pilkud lõpuks ometi ära. Plaan on järgmine- sel saatuslikul 21. maikuu päeval, mil ma hiljemalt kella 12 olen eksamiga ühele poole saanud ning jälle värsket õhku oma näol tunnetada saan, asjatan veits ringi ning õhtul lähen ööbussi peale, et Londonisse sõita. Järgneva päeva veedame koos Londonis, käime vanad head kohad läbi ning õhtul hüppame lennuki peale. Meiega ühinevad veel 2 Karini sõpra nii et see saab mega epic olema! Barcelonas me loodetavasti saame hakkama väga paljude heade kui ka halbade asjadega ning oleme seal 26ni. Siis tagasi Londonisse, kus ma veel paar päeva veedan ning siis tagasi Stirlingusse. Issand kuidas ma ei jaksa seda ära oodata!!! Ma juba tunnetan, kuidas ma seda elumaikku nautima hakkan. Ja loodetavasti on mul seal võimalus päikest näha, sest siin seda eriti ei juhtu. Või noh eile oli isegi küllalt soe, nii et saime parki minna. Kus ma kaua ei jaksanud olla, kuid megapalav oli eriti mustade teksadega. Ja ülejäänu aja veedaks ma nagu koopas. See tunne on juba mingi kuu aega olnud. Mul on tõsiselt mingit hobi vaja. Soovitan soojalt http://whatshouldwecallme.tumblr.com see on üsna naljakas, kes viitsib neid läbi vaadata. Päris häid kilde leiab. Ja kuu teleseriaali soovitus on Chuck, ma ei saa selle vaatamist lõpetada:(

neljapäev, aprill 26

Life of Brian (või siis piret)

Kõigepealt pean ma mainima kui igav mu elu on olnud. Eelmine nädal oli mul peaaegu ainult üks vahetus tööl ja ma pidin rõõmust lakke hüppama, kui lisavahetuse sain, nii igav ei anna olla ühel inimesel noh. Viimasel ajal olen oma aega sisutanud muretsemisega. Kõigepealt oma essee üle, sel asemel, et see ette võtta ja ära teha (mida ma täna tegelt ka tegin), ning siis selle üle, kuidas ma pole kohal käinud koolis ning kuidas ma hakkan patja nutma, kui eksamite aeg tuleb. ja teiseks oma suve üle, sest kõik plaanid ühtejärgu luhtuvad ja ma EI TAHA et mu ainsad rõõmsad päevad on, kui ma ei pea kohvikus päev otsa ringi jooksma ning saan kodus diivanil vedeleda, sest muu jaoks jaksu pole. Kahjuks on Rock Werchter üleni välja müüdud kuid on olemas Sziget, mis toimub Budapestis ja ma nii kavatsen sinna kas või jala minna. http://www.sziget.hu/festival/programs2012#.T5lvIbMV2co Terve nädal aega möllu läheb maksma 225 euri. Plus kohalesaamine, mille välja selgitamine on suurim peavalu maailmas. Aga kõike seda väääärt, igaüks ütleks seda, kes line-up'i vaatab. Tsekkisime siin üks päev tundmatuid bände ja aina rohkem õhinasse ma sattusin. Täna kui ma veel esseed kirjutasin, tuli kerge masendus peale, sest ma lihtsalt pean umbes 50 korda inglise keeles neid teooriaid läbi lugema ja 100 korda eesti keelseid, sest millegi pärast ma arvasin, et ma oma emakeelest saan rohkem aru, kuid no akadeemilised tekstid on üks suur segadus mu jaoks. Ja ma tõesti veerisin eesti keelset teksti Lacan'i peegli staadiumi teooriast ning sõnastasin seda inglise keeleks ümber, et mingistki loogikast aru saada kui ma sain teada, et selle essee jaoks on üks nädal rohkem aega. Nii et ma suht ei loe enam seda ja joon hoopis õlut, mille ma külmkapi nurgast leidsin. Ja nüüd on uus mure-tahaks pidu panna, aga kohustused ei luba, sest homme vara hommikul on kool ja kui ma ei lähe, siis ma saan väga sita hinde. Aga ma lohutan end sellega, et ma olen sujuvalt nädalate kaupa ikka õppinud seminarideks ja filme vaadanud. Eile vaatasin unega võideldes Matrix'it, mida polnud varem näinud ning ma pean mainima, et selle point on täiega hea, aga no kogu ülejäänud värk küll suht mõttetu. Aa ja eelmine esmaspäev võtsin raamatukogust hunniku raamatuid ja olin muidu õnnelik, et varakult esseega pihta hakkan, ainult, et hakkasin neid lugema mingi üleeile ja avastasin kui kasutud need kõik on. oops. Ja nüüd ma tunnen kui creative ma olen, sest nii pea kui ma teada sain et essee jaoks on sitaks aega, käis mu peast 50 asja läbi, mida ma meelsamini teeks!! Ja nüüd ma asun nende kallale

esmaspäev, aprill 16

THAT DAY WAS SAVED

Ma leidsin oma külmkapist reedel õlle! Päev otsa olin ma oodanud, et lõpuks kuhugi jõuda, kus ma õlut saaks. Mul oli plaanis muidugi midagi tarka teha, aga ei jõudnud selleni. Koolis käisin ilusti ning ilm oli paljulubav, kuid siis kisus pilve ning me otsustasime šoppama minna. Mul selline tunne, et kui mina Karita ja Connor siia kolmekesi suveks jääme, siis sellest korterist ega ka meist ei jää mitte midagi järele. Kolmapäeval suutis Connor meid korterist välja lukustada, kuid kuna me parasjagu klubis elust mõnu tundsime, siis me ei viitsinud väga muretseda selle probleemi üle. Mingi hetk lendas laivi meie kohviku püsiklient, kes jagas lahkelt näpunäiteid, kuidas korterisse sisse murda ning siis meil tuligi idee seda teha. See ei osutunud kuigi keeruliseks, Connor andis mõlemale uksele korra jalaga ja sees me olimegi. Hommikul oli muidugi väike reis lukupoodi, et uus lukk hankida. Enne seda arvasime, et oleks hea idee edasi pidu panna varavalges, kuid me kõik vajusime ära ja suht magasime terve neljapäevase maha.
Kurbade uudiste hulgas pean ma tõdema, et mu usa reisist vist ei tule mitte midagi välja see suvi ning ka plaanid minna sooja kohta suveks tööle, lähevad vist luhta, sest liiga hilja on otsida midagi. Ja kuna ma ei jaksa enam neid läbikukkuvaid plaane taluda, siis me lihtsalt otsustasime Rockwechterile minnnnnnaaaa. Kahjuks on 4 päeva pilet välja müüdud nii et otsustame vist kaheks päevaks minna. Õnneks aga saab seal terve festivali aja ikkagi tsillida ja elust mõnu tunda.
Reedel läks peale mu õlleleidu ikka nii käest ära, mis toimub? Kõik on kontrolli alt väljunud viimasel ajal. Laupäeval jätkus kõik sama hooga ning pühapäeval ma oleks ükskõik mida teinud, kui ma oleks vaid saanud voodisse jääda ja mitte tööle minna!!! Nii et nädalavahetusel ma ka mitte kui midagi tarka ei teinud. Aga ma olin selle ära teeninud, sest ma olen nii usinalt oma esseede kallal töötanud. Ma siiski suutsin end pühaba tööle vedada, kus oli megaigav Õnneks tulid sõpsid külla ja siis aeg läks kiiremini. Täna oli ka töö ja kool ning jalutasin linnakust linna tagasi ning ostsin hunniku toitu 10 naela eest. Nüüd kõht täis ja lähen vist tuttu ära. Mul siiani vaja und catch up'ida umbes juba nädal aega, õõõh

esmaspäev, aprill 2

Niisiis ma avastasin, et ma jõin reedel 12 tundi järjest. Dubstepi pidu oli ok, aint et veits ei lastud väda dubstepi...igal juhul arvestades mu reedeseid tegemisi võibolla polnud see hea idee kell 8.30 üles ärgata laupäeval ja Dundee'sse minna. Aga me teime seda igal juhul, käisime kambakesi Miriamil töä külas kes piinles vähemalt sama palju nagu me kõik. Dundee'le lähenedes hakkas pohmell võimust võtma ning me juba kell 11 olime pubis platsis hommikusööki söömas ning kõrvale õlle nautimas. Ma ei teagi, kas mul hakkas kogu sellest einest parem või halvem, aga ma igal juhul elasin selle päeva üle. Nägime päris palju ning ilm oli ka megailus.











Päev oli pikk ja väsitav ning lõpuks olime ühes tükis Stirlingus tagasi ning ma suht vajusin sekundi pealt ära kell 9 õhtul ja magasin 12h. That was heaven! Käisime trennis ning siis pidin tööle minema, kus ma jooksin nagu peast vigane, megakiire oli ja täna ka. Masendav. Lõpuks on tagasi Šotimaa tüüpiline ilm-vihm ja inimesed käituvad nagu see oleks mingi uudis. Okei homseks lubab küll lund, aga ikkagi. Ma küll ei imesta

reede, märts 30

Vaba aeg

Ma pole enam ammu end nii vabana tundnud, no ausõna. Eelmine nädal oli tegemist presentatisooni JA esseega ning siis pidin kohe uuega alustama, mis täna tuli ära anda. Lisaks olin veel tööl, kus sada matsi mind endast välja ajavad, meelega mul on tunne. Ja täna on seeeeeee päev-essee andsin ära, suutsin seminaridele jõuda ja isegi nendes tarku sõna sekka öelda ning kuna ENDISELT on õues nii üüratult ilus ja soe, siis otse peale kooli sain Karita ja Connoriga kokku, et minna grilllllima õue. No issand ma elusees poleks uskunud, et seda juba märtsi kuu sees teha saab. Tegime hea meelega aseme lossi läheduses ja lasime heal maitsta. Muidugi hakkasin ma võimalikult ruttu õlut kaanima, mida ma olen teinud siiani.




Kahjuks pidi Karita mingi hetk tööle minema ning jäime Connor Kebabiga kahekesi. Ajasime juttu ning üsna ruttu ajas pissi häda meid Tescosse, ühtlasi ostma juurde alkoholi tänaseks õhtuks, sest on DUBSTEP FUBARIS! Ma sunniks kõike keda ma tean, kaasa tulema, aga kahjuks kõik pole siin. Igal juhul, meiega ühines Riika, panime vähe suvisemad riided selga ning suundusime Primarki ka Connorile suviseid riideid hankima ning siis läksime parki. Joobeaste jätkus ja seltskond oli tore. Lihtsalt megatore! Siis lendas laivi ei kusagilt tüüp nimega David, kes ilmselgelt fancy'b Connorit. Ta suht hull peast. Ma üks hetk tõesti arvasin, et ta jookseb mu telefoni ja plätudega minema. Lõpuks otsustasime, et aitab sellest lollusest ning suundusime linna tagasi, et minna Karitale külla. Kahjuks jäi mu kohvik tee peale ette, sest me olime tõesti nii väga in need of a loo, Chris oli tööl mis on O.K. aga et Alex seal passis oli veits uncool kuna ma suht švipsis olin tol hetkel, uups. Siis läksimegi Karitale tööle külla teda alandama, a ma loodan, et ta on ok sellega. Kahju aint, et ta tööl pidi olema. Samas ma elasin seda sama eile ise üle, kui pool kohvikut tühjaks valgus, sest nad kõik tõprad läksid parki päevitama!
Hetkel üksi kodus ning lasen ikka traditsioonil jätkuda, õlu sai küll otsa, ootan Karitat, et saaks viina kallale asuda ja siiiiis on juba saatus dubstepi kätes. See tuleb lihtsalt liiga hea! And may I note-mul hakkas täna lihavõtte vaheaeg, kõlab eesti keeles küll väga veidralt, kuid jah-MUL ON VAHEAEG ja ma saan vabadust nautida ja tunda end taas normaalse inimesena! Kuni homseni... mil ma arvatavasti kahetsen tänaseid otsuseid samal ajal Dundee poole minnes. Nimelt Karitaga lähme külastame seda linna, sest pole seda elusees näinud ja mul suht tunne, et ma olen sunnitud, sest meil üks kohvi ka nüüd seal. Niii ootan!

päeva lugu on Azealia Banks-212. Kuulake seda!!!

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...