Issand ma just avastasin, et ma olen peale pikka tööpäeva nii väsind ja laisk, et ma olin sunnitud need kuradi vinegar rice cake'id ära sööma, mis mu voodi kõrval pesitsesid, sest ma ei kannatanud seda haisu välja, sel asemel et need kööki tagasi viia. Ja nüüd ma ilgelt tahtsin oma telefonist internet movie database'i watchlistist näha, mida võiks vaadata, aga ma eeldasin, et mu telefon on kaugel diivani peal. Ehk siis elusees poleks püsti tõusnud ja seda poolteist sammu astunud. A siis selgus, et Karita oli selle mu öökapile pannud, jesssss. Täna ma tööl tõesti esimest korda elus hakkasin unistama ühiskonnast, kus ma võiks kõigile öelda täpselt seda mida ma tahan, ilma et ma töökohast ja sõpradest ilma jääks ning et keegi kallale ei tuleks. Näiteks-keegi tuleb ja küsib kas rohkem polegi õue toole ja laude (kui meie 5 lauda ja 20 tooli võtab juba pool tänavat ära), siis ütleks selle peale, et Argos on ümber nurga, seal on valik odav ja lai. Või kui tahetakse kuuma šokolaadi vahukoore, vahukommide, šokolaadi katsme ja seda kõike low fat piimaga, siis ma hakkaks arutlema, et kooki oleks vist jah liig võtta, peab ju saledat joont sellise suvega hoidma. Aaa üks lemmikuid oli, kui tüüp, kes meil sada aastat püsiklient on olnud, oli järsku hämmeldunud, et ma siirupit ei pannudki, aga no siis selgus et MA JU EI SEGANUD TEMA ENDA KOHVI ÄRA :(:(:(:(:( järgmine kord marsin lauda, teen paar lusika tõmmet, ütlen et this is 50p extra ning do you want fries with that??? Ja selle sama tüübi puhul peab hakkama veel mingeid faking salasõnu välja mõtlema, sest temale sõna 'americano' ju ei kõlba, sest ta vihkab ameeriklasi. nagu W.T.F.??? Mida ma ütlema pean..."and for you the what-we-cannot-speak-of" :) ? Tema kes ta on mustanahaline on esiteks rassist ja teiseks seksist, sest ta ei uskunud sõnagi mida ma talle seletada üritasin short blackist, long blackist ja americanost ning kui Matt tagasi jõudis, kes muidugi mu sõnu kinnitas, siis venis järsku nägu pikale. Fakk noh. Kahju tast veits. Nii et ma tegelt ei imesta, miks ma omadega nii läbi olen, kui ma ükskord koju pääsen teki alla ja sealt elusees ära ei taha tulla. Alati käib mingi taidlemine, kui sul on mõtted muul miljonil asjal, mida samadel sekunditel on vaja korraga teha. Aga noh see ongi kohviku töö. Tegelt alati ka nii hull ei ole, nalja saab ka täiega. Eriti mõnus on, kui teiste kulul, saaks nagu salaja ära panna täiega. Ja igasuguseid austajaid käib kõigil, noh minul isiklikult on lihtsalt eba-faking-mugav, kui mulle öeldakse nice to see you're back. That's your front now show me your back või kui üks võttis feedback lehekese kätte, tuli peaaegu et leti taha ning silmitses mind ja imiteeris vist mu kirjeldamist. No ma loodan, et imiteeris. Ja ükskord küsimuse peale "kas teile veel midagi" käis ta välja romantilise õhtusöögi küünlavalgel. Teistele pakub jah nalja, aga mul tekib tunne nagu mul isegi ei tohiks mingit inimväärikust olla. Nice. Nende mõtete saatel hakkan ma nüüd midagi võimalikult mu elu mitte meenutavat filmi vaatama