Suurim ebameeldivus ja hirm

on see, kui sa tead, et sa pead Alistair'iga koos töötama. Jah, mul pole lihtsalt elus muud toimumas, kui aina üks töö ja seega on tööl suur vastutus sellest, kuidas mu päev kujuneb või siis, mida suurema entusiasmiga oodata ning mida mitte nii väga. Üks nendest on tõesti kurb tõsiasi, kui Alistair ka tööl on. Ta on kauem töötanud kohvikus kui mina (alustasin veebruaris 2010) ja ta on endiselt täiesti kasutu. Täiesti. Ütleme lihtsalt nii, et mul on piinlik, kui tema on see, kes jooke teeb ning üleüldse ma parema meelega jookseks üksinda end oimetuks, sest tema kohalolek on lihtsalt üks suur takistus. Mõnikord tekib võimalus teda kiita ka ja see on kohe nagu suur sündmus. Igal juhul eile oli üks nendest päevadest, kus ma oleks tahtnud teda elimineerida ning homme olen ma terve päeva temaga koooos, aidakeee. Täna see-eest vaba päev. Vaatan veits olümpiat, koristan, käin arsti juures ja Ana juba küsis kas tahan õhtul midagi koos teha. No igatahes! Hehee kuna viimasel ajal mul on mingi ilge tahtmine vahet pidamata vanemaid filme vaadata, siis eile oli järg Major Payne'il. "I can't feel my legs!" and I said "They ain't there." See oli ainuke asi mis mul meeles oli. Ja nii ma seda vaatasin ning tundsin sekundiga ära, kui seda majorit filmiti laest voodis lebamas, et see on Apocalypse Now paroodia. See oli nii naljakas. Voiceover oli ka täpselt samamoodi nagu Apocalypse Now ja major hakkas sarnaselt oma toas hüsteeritsema, ainult, et ta polnud lõpuks üleni verine ja paljas. Mõtle, kui paljudest naljadest ma pole arvatavasti siiani aru saanud filmides, sest ma pole kõiki klassikaid näinud ja nüüd kus ma selline agar film student olen, siis saan mõnele asjale pihta ka. Kohe hea tunne, kui kõik mööda külge maha ei jookse. Ja üldsegi, maitea kas ma olen nii tüdinenud tänapäeva seriaalidest ja filmidest, aga kõik need vanad head asjad tunduvad palju etemad. Seinfeld, Golden Girls, Will & Grace, MONARCH OF THE GLEN. Mul on sealt isegi üks uus celebrity crush, Jason O'Mara, oh maaaaaan. Viimasel ajal olen ma mõtlema hakanud, et peaks oma osustega midagi peale hakkama, kas neid lihvima või miskit uut otsima. Ja siis ma avastasin, et meil on ju Matt kes võib mulle ideaalset latte art'i õpetada ja äkki minust saab kunagi maailmakuulus barista. Tahaks Matt'i trofeed, ta ju mingil aastal oli barista of the year ja ilutses isegi Costa plakatitel. It becames my passions