ülejäänud puhkus ja tagasitulek tõsise elu juurde

Ülejäänd aeg, mida Eestis nagunii nappis, läks ka mööda mingi megakiirelt. Viimased asjaajamised pangas ajasin ka korda umbes enne lennujaama minekut ning jõudsime Kariniga krahmata Prismast kaasa igast eestimaist nodi, millest juba eiteakuikaua puudust sai tuntud. Ja siis me muidugi omast arust neljakesi arvestasime, et see pagas, mille me lisaks kõigi peale võtsime peakski olema umbes 15 kilo. Ainult, et see oli 10 kilo üle. No elusees pole sellist sehkendamist ja kemplemist olnud asjade jagamise vahel käsipagasitesse. Omamoodi ebameeldiv kogemus. Aga sprott, must leib ja maa mesi sai ikkagi kaasa veetud õnnelikul kombel. Londonis avastasin, et mul oli täiega tore meel seal tagasi olla. Õhta läksime Lock'i ikka meie kuldse neliku koosluses. Järgmine päev sain OMAL JALUL Karini töö juurde mindud (tavalisetl olen kartnud igasuguseid tänava gänge ja youths'e), kus oli Heidi oma vanematega. Tore oli väheke vestelda ja head kohvi nautida. Secon best in London ikkagi ju. Ülejäänd päev oli niisama ebalemine ja kuna ma ei tea, kas mõistus andis teada, et kräud pole justkui üldse tehtud (Eestis oli ju ka rahulikum), siis pidi kohe pühapäeval nagu tagantjärgi ikka täiega võtma. See juba algas halvaendeliselt, kui meil kell 5 paremat teha polnud, kui Lockis esinevat Francobollo kontserti oodata ja siis selle saatel tinutada. Ja kuna me reedese Francobollo olime maha maganud, siis pidime seekord eriti vara platsis ka olema ja kui me sinna siis jõudsime, siis selgus, et nad alles 2 tunni pärast oleks läinud lavale. Meil oli juba silmis suht helge sära ning seda ka kõigil neil. Ja kui nad ükskord sinna lavale siis lõpuks jõudsid, siis ma imestan, et nad ülds seal seista suutsid. Meie ju sättisime end mõnuga esimesse ritta ja siis nad seal graatsiliselt vahepeal alkovines "komistasid" ajades ümber nii klaase kui kõlareid. Ja ühel hetkel laulja oli nii palju seal edasi tagasi siiberanud, et kitarrikaabel või juhe vms ei ulatunud enam kuhugi, nii et ta mingit pidi oli sellese ühel hetkel mässitud. Aga ei tore oli muidu. JA SIIS. No vahepeal suutsime me end vägivaldsel moel õues alandada aga igal juhul. SIIS. Me läksime uuesti õue ja me nägime Hakim'i. Maailma ilusaimat meest. Ja siis ta jõlkus kaasas meiega ja ma olin suht sekundiga kogu eelneva õhtu jooksul juhtunu ära unustanud, sest siis oleks nagu kohe uus õhtu alanud. Läksime Joe'sse kus sai mõnuga tantsu vihtuda ja millegi pärast läksime me veel peale seda edasi Hakim'i juurde. Ja millegi pärast oli vajadus veel edasi pidutseda ning mitte koju minna. Ja nii need tunnid tiksusid kella 7 suunas ning tekkis üpriski geniaalne idee minna Starbucksi, kus Ly töötab. Poolel teel tsillisime niisama maas ja vaatasime, kuidas inimesed tööle lähevad ning meid hukkamõistva pilguga vahivad. Üks tädike tuli seletama, kuidas tema oma joobes lapselast pidevalt sundis üles äratama, näppe kurku toppima, et ta siis tööle saaks jalamaid mindud. Üsna kosutav hetk oli see, nii et me seadsime uuesti jalad Starbucksi poole. Kus me nähtavasti lehkasime ja olime muidu rõvedad ning istusime taas kuhugi õue treppide peale, et terve maailm saaks ikka meie säravat ilu ja värskust nautida. Ühesõnaga terve esmaspäev läks raisku, sest me lihtsalt magasime. Mõttetu. Ma olin nii pahane enda peale. Ja siis ma läksingi bussi peale, kus ma sain õndsalt veel 9 tundi magada ja olingi Glasgows. Ja nii pea kui ma siia tagasi jõudsin, olen lihtsalt nagu maitea mis ringi jooksnud ja üritanud selgust saada, milline mu semester välja nägema hakkab. Täna ma siis lõpuks nägin ja mul EI OLNUD hea meel. Üldse. Aga siis ma ikkagi tundsin rahulolu arusaamisest, et võiks kohe mingigi esseega alustada, et ma hiljem vähem pisaraid valaks. Lets hope for the best. Aaa ja nüüd ongi nii, et ma siis käin ühes muidu ettenähtud hispaania klassi jaaaaa ka prantsuse keele klassis. Mõlemad on noh cinema ained, ainult et ma olen mõlemas umbes üks kahest kes tegelt global cinemat teeb. Makes sense. Ja siis lõputöö preparation aine, mis tekitab mus mitte midagi muud kui paanikat. Aga ma loodetavasti murran selle üle väga palju pead ning ma mõtlen midagi tarka välja, mida oma lõputööga peale hakata. jee. Ja nüüd vaatan siis prantsuse klassi jaoks Paris, je t'aime. LÕPUKS keegi, nimega Aleksandra, õpetas mind kuidas filme tõmmata. Oli vist aeg see asi endale selgeks teha