neljapäev, november 22

Inimesed

Mulle isiklikult väga inimesed meeldivad. Mulle meeldib neid jälgida ja üleüldse niisama uurida ja puurida. Nii et ma suht tihti avastan end klaasistund silmadega kedagi jõllitamast. Aga nagu võib mu osalisest blogisisust välja lugeda, olen ma oma töö tõttu suhteliselt enamikke jälestama hakanud. Ma lihtsalt ei või noh. Ja siis ma avastasin, et kogu see jant, mis kohvikus vahet pidamata toimub, on lihtsalt niiiii faking naeruväärne, et see pakub nüüd juba lausa lõbu. Päriselt. Inimeste käitumine on nii sitt, et see on hüsteeriliselt naljakaks muutunud. Vähemalt hea teraapia mu närvidele vahelduseks. Või olen ma ise täiesti ära keeranud...Ja see jõuluhullus ju alles algab. Aga pole midagi, nalja hakkab saama!!! Ja ma ei tea, mis nendel tüüpilistel tülitajatel pähe on hakanud. Need, kes alati kohatuid komplimente loobivad, mu töökaaslasi ähvaradavad, sest nad seisavad mulle liiga lähedal, nimetavad mind number üks tüdrukuks Euroopas või armastust avaldavad. Täna üks nendest uuris ega ma juba abielus ja lastega maha saanud pole. Vastasin siis viisakalt "ei" mille peale ta täheldas, et hoiab oma ajakava vaba, kui on vaja Ukraina poole pulma lennata. Ma ei saanud sellest vahemärkusest mitte midagi aru, mile peale hakkas ta pakkuma huupi teisi riike nagu Kasastan (kahjuks kogu selle lummava vestluse jooksul olin ma nii liigutatud, et ma ei mäleta teisi pakkumisi). Ja kui ma siis ta suhteliselt mitte viisaka palumise peale ütlesin ESTONIA siiiiiis.....ja siit tuleb üks parimatest ent tüüpilisematest vastustest näitamaks laia silmaringi: ".....Eurovision song contest!!" Mille peale ta oma lauda suundus. Ma tõesti olin seekord sõnatu. Aa. Ja siis. Ta lihtsalt PIDI tagasi tulema, et küsida Susie'lt, et onju Piret näeb välja nagu post-soviet riigist pärit. Kahjuks polnud Susie'l midagi mu kaitseks öelda, sest ta tõesti alguses arvas, et ma olen Venemaalt. (Uuris tööl, et noh kuidas siis Venemaa on kah ja et kas ma soovitan minna ja no sellelaadseid küsimusi. Ka siis ei saanud ma aru, milleks ta minult neid asju pärib)...Nii et üldiselt tegelt ma peaks tänulik olema, et ma igast debiilikutega olen pidanud silmitsi seisma, sest kõik need idioodid poodides või tänaval, kellel elementaarsest viisakusest aimugi pole, on lausa nagu head sõbrad!!! Hahah selle jutuga meenus mulle üks tore ent mitmemõtteline kompliment, mida mul oli Aleksandraga koos au aksepteerida. Me käisime Stirlingu vanimas pubis (parim koht maailmas...aint et kontingent on nii...jeeli jeeli) ja siis läksime korra õue. Ja siis avastasime, et Aleksandra poisi poolt keeratud sigarett suht lagunes Aleksandra näppude vahel ära. Ma poleks uskunud, et selline asi kunagi juhtuda võib üldse. Anyhoo, üks vennike hakkas meie juttu ja nalju kommenteerima ning lõpuks sai ta teada, kust me pärit oleme, mille peale polnud tal muud öelda, kui et you look well dressed for Eastern Europeans. Ja mina nagu ma olen, aeglase mõtteprotsessiga, esimesed 5 sekundit olin ma üsna meelitatud aga siis hakkas koitma, et see inimene on ka debiilik. Aga noh, kujutage ette et selliseid ei eksisteeri, siis hakkaks ju puhta igav

reede, november 16

Okei, kõik elektroonilised asjad, mida ma oman, lihtsalt hävivad mu näppude vahel. Mu sirgendajad hakkasid just tossama, samal ajal kui ma neid kasutasin. ja see ei lakanud tossamast, kui ma selle seinast välja võtsin. Nii et esimese külastuse tegin argose kodukale. Amazoni peaks ka vaatama. Ja mu lõpakas streigib. Ja mu telefon vaikselt laguneb. Kas ma ei oska hoolitseda oma asjade eest või on see normaalne? Põhiline, et mu läpakas mu ülikooli lõpuni mind truult teeniks. Ja koolist rääkides, siis ou mai gaad, kaua see kestaaaab?? Täna oli mu elu viimane presentation, nii et on helgeid pooli, mida imetleda. Ma lihtsalt tunnen VABADUST ja pingelangust. Huuuuh. Ma ei pea elusees enam ühtegi presentationit tegema, jessss. Ja novembri lõpus vaja elu viimased esseed ära anda. No ja järgmine semester on lõputöö, aga see on teine teema. Ja siis on natuke aega vabadust ja jõuluks Londonni jeejeeeejeeeeeee. Õnneks see nädal pole olnud nii ebainimlik kui eelmine. Olin 6 päeva tööl, lisaks koolis ja pidin essee ning oma lõputöö proposali ära andma. Mõnikord ma ei suuuuuda lihtsalt eirata fakti, kui ebameeldivad inimesed on. Alatud tõprad. Ja siis teised peavad kannatama. Fakkkkk. Aga mida iganes, see on nüüd möödas. Saime siin natuke pidutseda teisipäeval, tähistasime Aleksandra sünnat. Nii et kõik mured ja masendused said unustatud ning tekkis võimalus elust ja noorusest rõõmu tunda vahelduseks. Õnneks järgmine päev oli igati normaalne olla, pidin ka tööle minema, aga mõned teised meist ei suutnud mingit piiri pidada ning kolmapäev oli nende jaoks vägagi sünge. Suht naljakas vaatepilt oli, kui kell 8 töölt tagasi tulin.... Nüüd ma sõin nii palju toitu ,sest mul oli lõpuks aega süüa teha ja oli isegi isu. Nüüd jälle Seinfeldi aeg:)

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...