Okei, kõik elektroonilised asjad, mida ma oman, lihtsalt hävivad mu näppude vahel. Mu sirgendajad hakkasid just tossama, samal ajal kui ma neid kasutasin. ja see ei lakanud tossamast, kui ma selle seinast välja võtsin. Nii et esimese külastuse tegin argose kodukale. Amazoni peaks ka vaatama. Ja mu lõpakas streigib. Ja mu telefon vaikselt laguneb. Kas ma ei oska hoolitseda oma asjade eest või on see normaalne? Põhiline, et mu läpakas mu ülikooli lõpuni mind truult teeniks. Ja koolist rääkides, siis ou mai gaad, kaua see kestaaaab?? Täna oli mu elu viimane presentation, nii et on helgeid pooli, mida imetleda. Ma lihtsalt tunnen VABADUST ja pingelangust. Huuuuh. Ma ei pea elusees enam ühtegi presentationit tegema, jessss. Ja novembri lõpus vaja elu viimased esseed ära anda. No ja järgmine semester on lõputöö, aga see on teine teema. Ja siis on natuke aega vabadust ja jõuluks Londonni jeejeeeejeeeeeee. Õnneks see nädal pole olnud nii ebainimlik kui eelmine. Olin 6 päeva tööl, lisaks koolis ja pidin essee ning oma lõputöö proposali ära andma. Mõnikord ma ei suuuuuda lihtsalt eirata fakti, kui ebameeldivad inimesed on. Alatud tõprad. Ja siis teised peavad kannatama. Fakkkkk. Aga mida iganes, see on nüüd möödas. Saime siin natuke pidutseda teisipäeval, tähistasime Aleksandra sünnat. Nii et kõik mured ja masendused said unustatud ning tekkis võimalus elust ja noorusest rõõmu tunda vahelduseks. Õnneks järgmine päev oli igati normaalne olla, pidin ka tööle minema, aga mõned teised meist ei suutnud mingit piiri pidada ning kolmapäev oli nende jaoks vägagi sünge. Suht naljakas vaatepilt oli, kui kell 8 töölt tagasi tulin.... Nüüd ma sõin nii palju toitu ,sest mul oli lõpuks aega süüa teha ja oli isegi isu. Nüüd jälle Seinfeldi aeg:)