neljapäev, jaanuar 24

Mõtlesin, et mainin paar suhteliselt naljakat juhtumit. Esiteks alustaksin tänase päeva algusega, kui ma uksest välja tahtsin astuda kui äkitselt mingit haukumist kuulsin. See oli selline samasugune valge väike nähvakas, mis Mõigu vahel kogu aeg tolknevad ning kuna meid korduvalt seal rünnatud on, siis ma ei julgenud täna uksest väljuda. Passisin natuke aega vahepeal piiludes, et kas omanik ka lähedal on. Selgus, et oli kohe seal samas. Ta hetkel elab meie naabrite majas ajutiselt, täiega ilus noormees oli, aga ma just hetk tagasi sain aru, et ta on gei. Nimelt, kui ma just mõtlesin oma allkorruse naabri peale, kellel pealtnäha suht pohhui, kui asi puudutab parkimist. Ükskord jättis ta oma auto lihtsalt keset tänavat, sest kõik need kolm parkimiskohta meie maja ees olid hõivatud. Kui politsei mu uksele ilmus, siis ma kohkusin täitsa ära, selgus et nad olid Roberti auto asjus kohal. Ta seletas seal midagi jumala pikalt ja lõpuks auto jäi sinnasamma ja politsei lahkus. Nagu....ah? Ja teine kord mingi piff oli oma auto meie maja ette parkinud ja ega siis Robertil ei jäänud muud üle, kui kuidagi põikipidi oma auto ajada selle piffi auto ette pooleldi kõnniteel. Ja kuna meie tänav on suht järsult allamäge, siis vaene blondiin ei saanud end sealt välja tagurdatud, sest ta iga katse peale sõitis otse Roberti autole tagant sisse. Ja kui muidugi selle peale minu ukse kell jälle helises, siis ma seletasin, et pole minu auto ja naaber ka ust ei ava. Selle peale trügis ta ikkagi alt uksest sisse ja nägi, et TOAS ON JU VALGUST NÄHA ja ei jätnud vaest Robertit rahule. Ma mõtlesin vahepeal, et ta läheb täitsa psühhiks kätte. Ma olen jumala kindel, et mu naaber tahtis lihtsalt nautida seda parastavat momenti. Ust ta ei avanud igal juhul ja see tsikk jäigi sinna pead murdma. Kogu selle nalja peale mõeldes, helises..oohhhooo..uksekell ja see meie ilus naaber ütles, et nägi just kuidas keegi Roberti autole tagant sisse sõitis. Ja kui ta seda seletas, siis kahjuks oli ta nii obviously gay, aga jumala kena temast, et ta vaevus Robertile teada andma. Igal juhul hommikul tööle jõudes ei saanud ma ei nõudepesumasinat tööle ega leidnud kassast ühtegi raha...................ja muud miljonit asja ka ei leidnud, kuna keegi oli teinud kaks päeva tagasi "sissemurdmiskatse" (mis näeb välja lihtsalt ukseklaasi allosas paiknev mõra) sooritanud, siis David leidis, et oleks parim kogu raha endaga kaasa võtta. Mul oli vaevu midagi, mida inimestele tagasi anda. Lõpuks tuli politsei, kes pidi Davidiga rääkima, tema muidugi lasi neil ikka kõvasti oodata ning lõpuks nad lahkusid. Kui politsei tagasi tuli, siis Chrisil polnud ka nagu midagi tarka öelda, lihtsalt et ee...ei näe välja nagu keegi oleks tahtnud sisse murda yada yada. Ja nad lasid tal jahuda mingi 15 minutit ja üks neist kirjutas KÕIK üles, mis Chris vähegi ütles. Väga pühendunud igal juhul. Nii et tööl elu ikka keeb. Töö kõrvalt pole muud suuremat teinud kui lõputöö jaoks filme vaadanud. Eile passisin raamatukogus ja lugesin lausa 3 peatükki mingi 5 tunni jooksul, masendav. Laupäeval läksime kogemata välja ja kogu selle odava veini tõttu oli mul pühapäeval ebanormaalselt paha olla. Magada ei saanud ja karke ka alla ei saanud, nii et ma lihtsalt olin. Kui mul lõpuks endast piisavalt hale hakkas, käisin pesus ja läksime Aleksandraga Morrisonsi. See mingi poole tunni kõndimiskaugusel. Ja lüheim maa (vähemalt väidab google maps) on kuskilt iks tänavaid pidi, kus on pime ja kõik kohad on autotöökodasid täis. Kuna me ühe korra oleme juba seda teedmööda käinud, olime me üpriski enesekindlad. Teades meie mõlema suunataju, siis oli see hõiskamine enne õhtut, sest me sattusime vahepeal kuhugi armee baasi või mina ei tea mis see oli. Paar korda keerasime veel valest kohast ära, aga no me jõudsime lõpuks kohale. Suunatajust rääkides, siis eile kui ma raamatukogus olin ja Chris mulle helistas, ning mina kes ma olen piisavalt viisakas ja lahkun vaiksest tsoonist, EI LEIDNUD ÕIGET TEED, et lihtsalt treppide alasse minna. Kuidas see üldse võimalik on?? Ma suht lihtsalt tiirutasin raamaturiiulite ümber. Ja viimase loo tahaksin ma pühendada oma kallile õele Karinile. KES MULLE MITTE KUNAGI EI HELISTA. Aga oot, ühel heal päeval tuuled muutusid ning leidsin telefonist vastamata kõne. Mõtlesin, et ooo kui kena temast, et helistas. Rääkisime oma jutud ära ning umbes 7 tundi hiljem meenus, et oh kui lahe ikka, et Karin helistas. Ise mõlgutasin kõrvalmõtet, et rauuuudselt tahtis must midagi, niisama ikka ei helistaks. Ja siis mul meenus, et ta helistaski aint selle pärast, et raha küsida :(((( Selle kurva tooniga lõpetan ma selleks korraks ja vaatan Pulp fictionit edasi. Ausalt, mu alateavus on varsti nii fucked up kui ma pidevalt enne magamaminekut neid gangsta, hood ja Pulpi laadseid filme vaatan. Unes muud ei näegi, kui igast vägivalda ja väga mustanahaliste laadset kõneviisi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...