neljapäev, jaanuar 10

Stirlingu uue aasta algus

Kõigepealt, siin on nii vaikne! Tänavad on nii tühjad. Isegi liiklus on vaikne. Üliveider. Samas vaheaeg alles poole peal, nii et mis seal ikka imestada. Muidu olen vaikselt võtnud. Nagu umbes kõik inimesed, otsustasin ka mina kalorikonsumeerimist vähendada. Ükspäev käisime Riikkaga outbackis ja ta soovitas võtta suurema nacho portsjoni. Seda oli PALJU. A mul oli kõht nii tühi, et ma sõin kõik ära ja siis mõtlesin, et oh jumal kui ebatervislik. Aga mida iganes, see oli nii maitsev. Peale selle olen end kontrolli all hoidnud. Esmaspäeval käisime poistega väljas. Alguses pesitsesime Jamesi ja Danieli juures. neil on maailma soojeim kodu! Seal oli veel Sean ja Jenni ning osad nende sõbrad, keda ma varem pole kohanud. Üks nendest oli eriti kooooom oma Manchesteri aksendiga. Ta oli vist viskist ja õllest juba üpris vintis ning lisaks ma pakun et ta oli suhteliselt kivis, nii et kõik mis tal suust välja tuli, ei olnud minu jaoks sõnad. Õhtu edenedes õnneks hakkasin aksendiga harjuma. Mingi hetk mängisime seda mängu, et tuleb öelda bändi nimi ja järgmine inimene ütleb bändi, mis algab eelmise nimetatud lõpu tähega. Ma teadsin, et see mäng jääb mind kummitama, ma siiamaani üritan S tähega bände meenutada. Igal juhul ühel hetkel see Manchesteri poisi kord oli Y, ja kuna ta moto oli drink while you think siis ta viitis alati mõnuga aega ja siis teatas väga meloodiliselt 'the yeah yeah yeah yeah yeahs.' No peaaeguuuu. Vahepeal käisime ära Duskis, kus oli suht tühi. A lõbus oli ikkagi. See segase jutuga noormees oli ikka veel jalul. Ma lihtsalt ei saa aru, kuiiiidas. Kui olime tagasi poiste juures, siis muidugi oli taas vaja ära käia katusel. Nii muhe oli samas. Sain ka mingi miljon silmale nähtamatut pindu endale kintsu. Kui olime just lõpuks mõnustasi diivanis end sisse seadnud, teatas see Daryl, Manchesterist, et tal on draakoni tatoveering mis näeb välja nagu part. JA SEE ONGI NII. Kuna ta ei lubanud pilti teha, siis ma ei saa näidata, a see on selline nagu paljude joontega tatoveering ja kui hoolsalt vaatad, siis on see daisy duck täiega hästi näha. Silm, ripsmed ja nokk. Küsisin siis, et kas enne tatoveerimist sa ei avastanud seda, mille peale ta vastas EI suhteliselt ahastavalt ja nentis, et ta ükskord pilves peaga peeglisse vaadates nägi daisy kuju. See aga polnud veel pooltki nii naljakas kui ta reaktsioon, kui me mingi mõttetu horror filmi käima panime. Ta päriselt kartis. Ausalt, mulle pole kunagi kellegi hingepiin nii palju nalja teinud. Ta peitis oma nägu teki sisse ja siis vahepeal läbi sõrmede piilus kas killer on ikka veel elus. Vaeseke. Samas see oli tõsiselt naljakas. Olime üleval kella 6ni, kaasaarvatud Daryl. Kuidas ta nii kaua teadvusel oli, see jääb küll müsteeriumiks. Televisiooni poole pealt on põhi rõhk Gilmore Girl'sil ja Monarch of the Glen'il. Üleeile vara hommikul hakkasin ma oma lõputöö pärast paanitsema nii et ma hakkasin kohe filme downloadima ja mingi 5 tükki olen ära vaadanud. Need filmid mustanahalistest on lihtsalt too much!! Vähemalt, et neid järjest vaadata. Nii palju vägivalda ja kurrrja. MA pean olema sjuuke geek, et ära mainida, et kuna teatavasti Spike Lee tihti ka oma filmides ise näitleb, siis ta oma Do the Right Thing(1989) oli Brooklyini nurgas kuskil üks pitsakuller ja ta eelmise aasta filmis Red Hook Summer'is oli tal täpselt see sama roll! Isegi täpselt samas stiilis riided. Ja samamoodi töllerdas pitsakarpidega mööda tänavat. Aint et noh ta veits vanem seal. Aga ikkagi täiega äge vend! See fakt on nii lahe, et ma pidin selle ära mainima! Mul on vist mingi secret crush ta üle. Ta on lihtsalt nii tuuuuus. On that note, vedelen edasi nüüd, tööpäev oli nii kurnavalt igav. Muusika poolest on Smiths ja Libertines teeeema hetkel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar