neljapäev, veebruar 28

Viimasel ajal on social life nii üle võtnud, et selle kõrvalt on olnud aega vaid tööl käia. Jeesus, eilsega tuli kuus päeva jutti ära. Siinkohal meenutan, et keskmiselt 8 tundi püsti seistes ja ilma pausita. A ma pakun, et eilsega mu keha lihtsalt andis alla ja ei tundnud enam valu. Täna kõndisin isegi kooli ja tagasi. Sain oma supervisoriga kokku. Jason on ikka parim! Ma ei suuda isegi tema kirjeldust sõnadesse panna. Seda peab ise nägema. Täna, kui ta office'isse sisse astusin, pakkus ta mulle mullitajat ja et ma sealt mulle puhuks. Okei, sellest ei jää kuigi adekvaatne mulje, a ta tegelt jumala tark. Vähemalt Harvardi ja Oxfordi kraadid taskus. Mul täiega vedas, et ta nõus on mind supervise'ima. Sotsiaalelu poole pealt käisid Silje nõbud külas. Jutu järgi ei ütleks üldse, et nad nooremad on, üks on 16 ja teine 18. Mõtlesin endamisi, et polegi ju nii suur vanusevahe, ainult et siis ma avastasin, et ma olen sellest nooremast SEITSE faking aastat vanem. Kuidas see võimalik on. Ma ei suutnud seda uskuda ning pigem olin nõus tunnistama, et ma ei oska matemaatikat...Nendega oli täitsa lõbus. Esimesel õhtul läksime pubisse. Enne käisime poest läbi, seal töötab üks uus mees. Täiega tore ja rõõmsameelne, a väga ilmselgelt inglise keelt väga ei mõista. Ikkagi oli tore. Siis läksime Nicky Tamsi ja olime Aleksandraga kahekesi pubi ees, kui mingi kõige jorsim jorss meiega rääkima hakkas. Ta oli nii maani täis ning isegi uhkustas, et ta reedest saati joonud oli (siis oli esmaspäev). Ja ta hakkas ennast ise üles keerama selliste teemadega nagu kuidas poemüüja julgeb talt id küsida, MA OLEN JU OMETI 28!! See on solvang!! Ma üritasin teda rahustada ja ütlesin, et see on seadus esiteks ja teiseks, see on kompliment. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma üldse mingit suvalist ossi maha üritan rahustada. Siis ta mainis, et on mind liikvel näinud. Mõtlesin et oh jessss ikka igasugused tunnevad mu ära. Ja sel hetkel jooksis mööda see tore uus poemüüja üsna naljaka sammuga, mille peale Aleksandra esimest korda suu avas ja siis see oss midagi poola keeles jaurama hakkas. See oli lihtsalt veiiiitts naljakas, et purupurjus tüüp poola aksendi kahe sõna peale ära tunneb. Pärast kogu seda janti ei arvanud, et midagi mega imelikku oleks juhtunud kuni selle hetkeni, kui grumpy Greigg meid Droughty's teenindas. Tüübil on ikka stiili. Aleksandra leidis uue inimese, kellega solvang-battle'it teha. Huuuuumor noh. ühesõnaga lõppkokkuvõttes sattusime megaimelike inimeste otsa terve õhtu. Nüüd aga suundun koristama, sest alati on külalised ning oleks vist aeg oma panus teha. Homme tuleb ju veel Nathan tagasi ja laupäeval saabub Lludo, Aleksandra poiss. Ja 15ndal tuleb mulle Minni külla! Meil siis kohe mega full house. Huvitav, mitu inimest siia ühel ajal elama mahub. A ma vist tegelt ei taha teada..kui kogu nendest asjade hunnikust, mis kellelegi ei kuulu, lahti saaks, oleks kohe palju rohkem ruumi. Paar päeva tagasi ma taipasin, kui Alex tähelepanu juhtis, et me pole kordagi midagi ära visanud. Nagu suvalisi asju, mis siin vedelenud on juba aastaid. Mul on isegi mingi 5 kotitäis asju, mida charitysse anda. A need pole suurest toast kaugemale jõudnud veel. Alex ütles, et me oleme kogujad. Mul läks süda pahaks selle peale, sest see on nii tõsi. A meil tekkis geniaalne idee üks päev absoluutselt kõik ebaysse panna. Peaks kõva papi kokku saama, kui neid asju keegi tahab! Peale koristamist vaatan järjekordset Spike Lee filmi, kus üks tüüp raha kokku kraabib naiste rasestamisega. Kuna see gigolo teema väga sarnane Melvin Van Peebles'i igavaima filmiga maailmas, siis mõtlesin, et peaks kaema ikka ju.

esmaspäev, veebruar 18

Elu on pidu

Sünnast on nüüd nii palju aega möödas. Esiteks olen ma oma energia suutnud taastada ning lõpuks on mul aega ja tahtmist väike postitus teha. Noh, sünnipäeva pralle oli suurem kui ma oodata oskasin. Suht palju rahvast andis end näole. Algul olime meie pool, suure osa õhtust sai sisustatud challange'ite kirjutamisega, mida ma siis pidin ülejäänud õhtu jooksul ära tegema. Pärast mu esimest võrratut valikut ära juua kolm pitsi gžinni on kahjuks või ÕNNEKS ülejäänud pidu suhteliselt hägune, a teiste juttude põhjal sai palju nalja ja et väga äge oli. Kuna sellest suurejoonelisest seigast ma suurt ei mäleta ning osad jutud mus ahastust tekitasid, olin ma vägagi õnnelik, et ühtegi pilti ei tehtud. Kahjuks siiski selgus, et Riikka telefonis on nii mõnedki glamuursed jäädvustused, mis kunagi, MITTE KUNAGI ilmavalgust ei näe. Järgmisel päeval, ehk kolmapäeval, otsustasin ma peaparanduseks kell 8 hommikul ühe õlle võtta, kuid sellest kujunes kahe päeva pikkune pidutsemine. Neljapäeval oli asi pohmellist kaugel, ma tõsiselt mõtlesin, et ma ei ela seda üle. Ja siis reede, laup ja pühap olin tööl ja no rõveee kuidas mul üldse jaksu ega energiat polnud. Tegelt mingist neist päevist suutis keegi mulle jälle augu pähe rääkida ning avastasin end taas pubist, nii et tekkis kerge Matt'i moodi olemine. Iu. Ja siiiis loomulikult teisipäeval jälle uue hooga sai üks äge pidu maha pandud. See oli vist ausalt mu elu kõige ebanormaalsem ja sündmusterohkeim pidu. Filth tegi jälle Stirlingus tuuri, nii et läksime ka kohale olles eelnevalt pre-drinkinud meie ja Ana juures. Klubis oli norm, Nick oli nii uimas, et ta ei saanud maailma lihtsamatest asjadest aru ja Matt oli nii juua täis, et pärast seda, kui ta tulutult mind rünnata tahtis lendas ta näoli põrandale ja vedeles paar sekundit alkoholis, kui me lõpuks naeru pidama saime ja ta püsti aitasime. Muidu oli tore, kõik olid seal, pole eales nii palju tuttavaid nägusid näinud. Peale pidu oli ta nii kastis, et kustus meie juures ära. Ülejäänd kamp läks aga after partyle, mis polnud isegi nagu official äftekas vaid mingi suvaline. Ainult, et kui me laivi lendasime, ei tundunud see nagu suvakas korteripidu, sest inimesi oli umbes üle 100 ja suures toas oli korralik DJ oma puldiga ja puha. Inimestele otsa vaadates või õhku ninna tõmmates oli otsekohe selge, et kõigil oli vägagi lõbus ja rõõmus olemine. Me jõudsime seal olla mingi 40 minutit kui politsei ilmus ja rahva laiali ajas. Lihtsalt nii palju inimesi voolas ühest uksekesest välja. Otsustasime edasi minna meie juurde nii et sellest massist jäi järgi mina, Aleksandra, Ana, Merci, Megan, , Fine, Andrew, Max ja Nick. Ja siis tõusis ka Matt nagu värske lilleke ja abuse'sis kõiki mu külalisi suht lakkamatult. Lõpuks kui viimased tüübid kell 6 ära läksid, vaatasin ma aknast välja ja loomulikult sadas jällllle lund. Terve ülejäänud päeva üritasin ma aknast välja vaatamist eirata ning vandusin, et jalga õue ei tõsta. Lõpuks ikkagi kell 9 õhtul otsustasime nachosid sööma minna, ainult, et ma ei teadnud, et kell nii palju oli ja igal pool oli köök kinni. Läksime siis Filling Stationisse, mäh. Ajas asja ära. A suht mage oli ikkagi. Reedel läksime tüdrukutega pubisse, kus oli suhteliselt huvitav. Laupäeval käisin Alexiga jookidel ning eile oli niiiii ilus ilm! Nii soe ja päikseline ja no ma vist ei pea mainima et lume ja vihma vaba. Täna oli ka täiega ilus. JA ma pidin rabanduse saama kui kell 7.30 ärkasin ja väljas oli täiesti valge. Ma ei jõua ära rõõmustada asjaolu üle, et kevad on kohe käes. Linnakus on juba lumikellukesed igal pool. Jeejeee. Vahelduva eduga olen kooliasju ka teinud, a nüüd ma ei tea mida ma täpsemalt tegema peaks. Sain oma lõputöö supervisori selle, keda tahtsin, aga ta ei vasta mu e-mailidele nii et mul pole õrna aimugi, mida teha. Koputan ta uksele ülehomme ma arvan ja vaatan, mis ta kostab. Kui ta seal on...Aga nüüüüd: tagasi Spike Lee maailma!

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...