Viimasel ajal on social life nii üle võtnud, et selle kõrvalt on olnud aega vaid tööl käia. Jeesus, eilsega tuli kuus päeva jutti ära. Siinkohal meenutan, et keskmiselt 8 tundi püsti seistes ja ilma pausita. A ma pakun, et eilsega mu keha lihtsalt andis alla ja ei tundnud enam valu. Täna kõndisin isegi kooli ja tagasi. Sain oma supervisoriga kokku. Jason on ikka parim! Ma ei suuda isegi tema kirjeldust sõnadesse panna. Seda peab ise nägema. Täna, kui ta office'isse sisse astusin, pakkus ta mulle mullitajat ja et ma sealt mulle puhuks. Okei, sellest ei jää kuigi adekvaatne mulje, a ta tegelt jumala tark. Vähemalt Harvardi ja Oxfordi kraadid taskus. Mul täiega vedas, et ta nõus on mind supervise'ima. Sotsiaalelu poole pealt käisid Silje nõbud külas. Jutu järgi ei ütleks üldse, et nad nooremad on, üks on 16 ja teine 18. Mõtlesin endamisi, et polegi ju nii suur vanusevahe, ainult et siis ma avastasin, et ma olen sellest nooremast SEITSE faking aastat vanem. Kuidas see võimalik on. Ma ei suutnud seda uskuda ning pigem olin nõus tunnistama, et ma ei oska matemaatikat...Nendega oli täitsa lõbus. Esimesel õhtul läksime pubisse. Enne käisime poest läbi, seal töötab üks uus mees. Täiega tore ja rõõmsameelne, a väga ilmselgelt inglise keelt väga ei mõista. Ikkagi oli tore. Siis läksime Nicky Tamsi ja olime Aleksandraga kahekesi pubi ees, kui mingi kõige jorsim jorss meiega rääkima hakkas. Ta oli nii maani täis ning isegi uhkustas, et ta reedest saati joonud oli (siis oli esmaspäev). Ja ta hakkas ennast ise üles keerama selliste teemadega nagu kuidas poemüüja julgeb talt id küsida, MA OLEN JU OMETI 28!! See on solvang!! Ma üritasin teda rahustada ja ütlesin, et see on seadus esiteks ja teiseks, see on kompliment. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma üldse mingit suvalist ossi maha üritan rahustada. Siis ta mainis, et on mind liikvel näinud. Mõtlesin et oh jessss ikka igasugused tunnevad mu ära. Ja sel hetkel jooksis mööda see tore uus poemüüja üsna naljaka sammuga, mille peale Aleksandra esimest korda suu avas ja siis see oss midagi poola keeles jaurama hakkas. See oli lihtsalt veiiiitts naljakas, et purupurjus tüüp poola aksendi kahe sõna peale ära tunneb. Pärast kogu seda janti ei arvanud, et midagi mega imelikku oleks juhtunud kuni selle hetkeni, kui grumpy Greigg meid Droughty's teenindas. Tüübil on ikka stiili. Aleksandra leidis uue inimese, kellega solvang-battle'it teha. Huuuuumor noh. ühesõnaga lõppkokkuvõttes sattusime megaimelike inimeste otsa terve õhtu. Nüüd aga suundun koristama, sest alati on külalised ning oleks vist aeg oma panus teha. Homme tuleb ju veel Nathan tagasi ja laupäeval saabub Lludo, Aleksandra poiss. Ja 15ndal tuleb mulle Minni külla! Meil siis kohe mega full house. Huvitav, mitu inimest siia ühel ajal elama mahub. A ma vist tegelt ei taha teada..kui kogu nendest asjade hunnikust, mis kellelegi ei kuulu, lahti saaks, oleks kohe palju rohkem ruumi. Paar päeva tagasi ma taipasin, kui Alex tähelepanu juhtis, et me pole kordagi midagi ära visanud. Nagu suvalisi asju, mis siin vedelenud on juba aastaid. Mul on isegi mingi 5 kotitäis asju, mida charitysse anda. A need pole suurest toast kaugemale jõudnud veel. Alex ütles, et me oleme kogujad. Mul läks süda pahaks selle peale, sest see on nii tõsi. A meil tekkis geniaalne idee üks päev absoluutselt kõik ebaysse panna. Peaks kõva papi kokku saama, kui neid asju keegi tahab! Peale koristamist vaatan järjekordset Spike Lee filmi, kus üks tüüp raha kokku kraabib naiste rasestamisega. Kuna see gigolo teema väga sarnane Melvin Van Peebles'i igavaima filmiga maailmas, siis mõtlesin, et peaks kaema ikka ju.