teisipäev, aprill 30

see teisipevane päev

Tänane päev ei alanud üldse palju tõotavalt. Nagu üldse kohe. Eile tegime algust oma alko nädalaga ja hommikul pidin ma karmi teed pidi aru saama, kui halb idee see meil oli. Ma jõin vaid veidike veini. Okei magada sain 5 tundi, mis ise enesest peaks olema üle elatav aga no see tööpäevvvvv. Täielik piin. Siis ma tegelt avastasin, et minu õnneks olid inimesed täna täiega toredad ja mul jagus rohkem kannatust, kui tavaliselt. Arvatavasti vihahoog oleks mulle vist rohkem viga teinud, kui lihtsalt õlgade kehhitamine. Või silmade pööritamine. Igal juhul, mu latte art oli ka viimase peal täna kuidagi. Nagu meil on tavaks kiita, mitte iseennast vaid, et ooh the crema is reeeaallly good today. Ju siis oli täna ka. Siin on pilt (ma ju ei uhkusta väga tihti) Pärast igat lattet oli kohe tuju parem, aga see närbus ruttu, kui ma inimestega silmsidet olin sunnitud tekitama ning nendega rääkima. Ja nii ma seal tundide viisi unistasin subwayst. Vahepeal tulid külla James ja Daniel, keda pole pool elu näinud. Nii et hea meel oli nendega ka paar sõna vahetada. Lõpuks sain oma subway, kodus avastasin, et ma olen nii kaua valesti mäletanud, mida ma sealt alati võtan, nii et ühesõnaga ma ostsin vale sub'i. A kuna ma nälgisin terve päeva, siis see oli ikkagi ülinämm. Ja siis astus uksest sisse Aleksandra, kes küsis, et ega mul nõusid pole, mida pesta. Ja siis ta mainis, et mulle on köögis pakk mu õe poolt. Ise mõtlesin, et aaaa Karin ikkagi küsis asja pärast mu aadressi. Kuna täna pole just maailma ideaalseim päev, et kannatust varuda, et mingi pakk lahti saada, siis olin ma üsna kärsitu. Lõpuks jõudsin kaardini, kus oli kirjas, et "loodame, et pakid kummikud Londonisse kaasa. Emme ja Karin." JA SIIS seal oli veel mingi järjekordne volditud paber, mis ainult juhtub olema ROCKWERCHTERI PILET. nagu say whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat. Ma ei osanud isegi reageerida, sest ma olen lihtsalt nii väsinud. Aga nagu jeeeee me ikkagi lähme. See on nende poolt mu lõpu kink või nii. Minu meelest iga üks peaks seda linki tšekkima http://www.rockwerchter.be/en/line-up/overview/thursday ning järelemõeldes patja natuke nutma, kes sinna ei lähe. See on lihtsalt liiga hea et olla tõsiii. Nii, et nüüd ongi selline plaan, et peale lõpetamist lähen kõigiga koos tagasi Londonisse, tšillin seal paar päeva ning siis bussiga Belgiasse. Niceee. Rääkides tõsisemal teemal, siis lõputöö peaaegu valmis. Eile sain vastukaja oma juhendajalt, kes oli väga impressed. Esimese asjana ta küll küsis, et mitu käänet eesti keeles on. Vastuse peale oli tal kohe selgem pilt mu grammatika vigadest. Muidugi inglise keeles minu jaoks ei eksisteeri ühtegi koma. Ta küll andis mini grammatika tunni mulle, kuid ega ma reegleid ei tea. Vähemasti, see tekst, mis tema käest läbi käis on ok. Eks ülejäänu üritan samaväärselt valmis teha. Ja siis on kõik! Ja siis on raudselt probleemiks see, et liiga palju vaba aega. Heh, a no eks näis. Saab palju grillimas käia!

reede, aprill 26

Lõpp on lähedal

Aprilli kuu peaaegu läbi, kugu aeg küll kaob? Ja ma arvasin, et mu lõputöö ei tekita mus mingit stressi, a viimased kolm päeva olen suht paanikas olnud. Kuna ma sain teada, et mu kasutatud kirjandus on määratud olema sõnaarvu limiidi sees, (mis on faking VIIS lehekülge ehk 1100 sõna), siis ma avastasin, et ohhooo mul pole isegi võimalik viimast peatükki üldse lisada. Nii et pean selle ära kustutama ning teise peatüki kaheks jagama. ÕNNEKS on enamik töö juba tehtud. Vaja veidi veel nokitseda. Oleks ka ju tore oma supervisorilt midagi kuulda, nagu näiteks kommentaare mu kirjutatud töö kohta. Ma ju ei tea, kas ma üldse midagi õigesti teinud olen. Okei, see alles ära vaja anda 7 mail, kuiiid meil on plaanis esmaspäevast alates maha pidada üks alkoholi nädal, kus iga päev on pühendatud erinevale alkoholile. Sest sellega me tähistame oma semestri ja ühtlasi ka ülikooli lõppu. Nii uksumatu, et neli aastat varsti seljataga on. Ma vaikselt juba üritasin seda nädalat ette kujutada, ja ausalt öeldes juba kolmapäev, mis on whisky-day, siis hakkas suht paha. Aga ma pean nagunii kergelt võtma seda asja, sest tööl on vaja käia ning lõputöö ka siiski vaja valmis teha. Ja nädal lõppeb ühe suuure ülikooli peoga ülikoolis, nimeks Final Fling. See iga aastane koolilõpu puhul peetav pidu linnakus, selle aastane theme on sci-fi ja space vms. Mul pole kordagi olnud mahti end kohale vedada ja kuna pilet 25 naela, siis pole raatsind ka eriti. Aga nüüd see viimane võimalus veel kõiki näha, enne kui lõpetamine on. Ja veel eriti asjaolu, et meil siin maailma parim crew korteris. Alex ka ehk ühineb meiega ja Aleksandra poika Ludo tuleb ka selleks ajaks külla, ajjeee. Lõpetamisest rääkides, siis mikkks see kõik kokku nii palju peab maksma. Ma isegi ei taha mõelda, mis selle ürba rentimine maksab. Igal juhul külla tulevad Karin, emme ja Heidi! Nii lõbus saab olema. Muudest asjadest rääkides, oleme Siljega mõned korrad jooksmas käinud. No tema on nagunii üks igavene sporty spice, a ma mitte. Nii hea on väljas joosta, jõusaal on palju nõmedam. Ja ma avastasin, et meie King's Parki taga on mingi massiivne Golf Course, mille ümber saab joosta. Ja seal mingi megavaade suht igas suunas. Eemal hakkavad Highlandsid ja see golfi ala ise on nii hästi hoitud ja silmale ilus. Megailus ilm on ka olnud viimasel ajal, kohe nagu palju elavam tunne on. Samas, kevadväsimus võtab ikka võimust kohati. Ma suht tihti olen sunnitud väikse uinaku võtma, sest muidu pole lihtsalt võimalik päeva üle elada. Üks päev läksime Alexiga Outbacki ja istusime nende aias. Niii mõnus oli õlut juua ja head sööki süüa. Nii soe oli, et sain isegi särgi väel olla. Loodame parimat ilma järgmiseks nädalaks, siis saab oma alko kava raames väljas grillida, frisbit mängida ja niisama päikse all lesida. Aga nüüd pean pea aknast eemale keerama, et mitte lasta heal ilmal mu fokusseerimisvõimeid hävitada. Imma do dis paper!

laupäev, aprill 6

Palju tõotav Aprill

Ma olen suht tihti viimasel ajal avastanud end täiesti mõttetutelt mõtete mõtlemiselt. Nagu näiteks-tööl, kus ma enamiku aja endiselt veedan, iga JUMALA kord, kui ma suhkrutopse täidan, üritan ma selgusele saada, miks diivanilaua topsis alati suhkur kõige esimesena otsa saab ning miks näiteks meie pika laua taga alati suhkur alles on. Aga tegelt mu järeldus on jumala loogiline, diivanitel istuvad üldiselt mugavamad ja laisemad inimesed, ning arvestades siinse rahva söögi ja joogi harjumusi, on need laisemad väga maiad inimesed. Kuumale šokolaadile, mis on niigi kaetud mingi meetrise vahukoore mäega, kus kubiseb vahukommidest, on vaja ju veel rohhhkem suhkrut lisada. Aga need, kes pika laua taga istuvad, tavaliselt arutavad äri ja töö asju ning kellel tavaliselt on rohkem aru. Ja näiteks kõige tagumises otsas kohvikus istuvad pahandusetegijad, no umbes sama, kui bussireisidel istuvad need "lahedad" poisid ja tüdrukud kõige taga. Igaljuhul, kui ma juba umbes pool tundi olin kogu seda asja omaette mõelnud, jõudsin ma ka järeldusele, et iga kord, kui lõputööga tegelen, siis tekib tahtmine sajaks aastaks aju välja lülitada. Ja siis me mõtlesimegi, et meil on vaja välja minna ja tunda end nagu õiged tudengid. Hakkasime isegi meenutama, kuiiii palju aega meil oli esimesel aastal. Ma ei mäleta isegi, mida ma tegin kogu aeg, sest ilmselgelt mitte õppimisega. Jaüleüldse tunnen end nagu eakas daam, kes kell 8 õhtul jumala ära väsinud ning sel asemel, et inimestega kuskil aega veeta, eelistab kodus passida ja siis ka mitte midagi tarka teha. Eile läksimegi siis järjekordsele Filth people. Viimane pidu , kus käisin, oligi Filth veebruari kuus. See leidis aset seekord Ülikooli Macrobertis, seal kus on kaks teatri saali ja kino ..ja kohvik. Ei arvanud sellest üldse palju, sest Filth on ju räige dubstepi pidu, mis on suht kõige populaarsem siin (normaalsete inimeste seas). Kohale jõudes tundus väga kesine. Ja seda umbes pool tundi, kui Jenni ütles, et eee siin on ikka õige nagu peoruum. Sest ainus asi, mida me nägime oli umbes 50 inimest, kes kõik seisid ja ajasid juttu. Ruttasime siis peoruumi, mis oli nagu wooooooooooooooooooooooow hoopis teine maailm. Ma isegi ei tea, mida sellega võrrelda saaks. Alkoholi sai mõõdukalt tarbitud, Silje aga kulistas väga agaralt. Täna meenutades ma mõtlesin, et teen püski, Silje oli niiii naljakas lihtsalt. Mul on tast pilte ka, a ma lubasin, et ei pane neid kunagi üles :( Ta ju leidis eile päeval jooksmas olles terve pudeli veini ning tema nagu ta on, odava ja tasuta asjade pooldaja, ega ta siis seda pudelikest vedelema jätnud. Õhtul alustasin juba peale tööd õllega, see oli lihtsalt nii heaaa. Maitses nagu hooaja esimene õlu, sest väljas on lõpuks kevad käes. Ja siis jõime seda veini ning Silje vist segas liiga palju erinevaid alkse. Hommikul oli mul igatahes ok olla. Läksin kööki ning tekis räige tahtmine nuggetseid grillida. Siis tekkis idee sinna juurde visata paar porgandi ja ka peedijuppe. Nii nämm oli. Lõpuks kui Silje endast elumärke andis, otsustasime Mäkki minna. Ma võtsin aint Greggsist ühe bagetti, silje muidugi mäki burgeri, friikad ja bageti. Ja nüüd ma nookin Ben & Jerry's jäätise kallal Cookie Dough oma. ou emm gee. See on nii hea. Aga nii külm on nüüd. Aga it's worth it! Nii et igal juhul nüüd on väljaskäigu isu umbes kaheks kuuks kustutatud ma arvan, nii et saab keskenduda olulisematele asjadele. Nagu näiteks koolitööga nagunii, aga tööotsimisega ka. Ma ei tea, kas ma ootan seda põnevusega või ei...

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...