neljapäev, mai 16

Kuidas aru saada, et oled suureks kasvanud

oh juudas, kuidas ma 'vanasti' suurt ei hoolinud ei kärast, segadusest, inimsuurustest nõukuhjadest, kortsus riietest, pohmellist ja millest kõigest veel. Okei, need mis kahjuks minu võimuses või kontrolli all pole, pean ma lihtsalt sundima neid eirama. Aga no juba terve viimase semestri jooksul olen ma suht iga päev oma tuba koristanud (mu segaduse tekitamise võime ei mahu mulle endale ka pähe). Ma lihtsalt ei saa magada, kui ma teaaan et seal pimeduses kuskil on diivani peal viis päeva vanad riided. Ja hämmastaval kombel on 4 tunnist unest täiesti piisav. Suht seeniori tunne on. Igasugune üleliigne lärm mu kodukeskkonnas ajab mind nii marru. Eriti mingi tühja räuskamine üksteise peale. Ja nüüd, kui ma mõnikord mingi pahna harjumusest maha viskan, siis pragan ma enda kallal emme tooniga " no ma JUST tegin tolmukaga!!" Mind ajab isegi see ülivihale, et majapidamistesse on vaja igale poole vaip maha panna. Nagu näidake mulle ÜKS tudeng, keda kotiks kas tal söök või jook maha läheb. Pigem on küsimus nädalates, millal see sealt ükskord koristatud saab. Nii et on arvata, et ega meie kodu ka kõige parema tahtmise juures elusees laitmatuks ei lähe. Nõude poole pealt olen ma korduvalt pidanud alla andma ja kõikide ülejäänute kuhjasid pesema (ise ma väga ju ei kokka). Aga need ajad on muutunud, sest ega meil tülisid inimese kombel ei lahendata, nii et nüüd ma pesen ALATI oma nõud kohe ära. Nagu mis toimub? Millal see viitsimine juhtus? Vabal ajal ma kohati ei teagi, mida ette võtta, sest pubi kultuur on nii juurdunud (ega alati ei pea ohjeldamatult kaanima), aga ma lihtsalt kardan isegi neid kahte head õllet nautida, sest suure tõenäosusega on mul järgmine päev ebanormaalselt paha olla. Riikka ja Silje käisid ükspäev Nandos'es. Ega see pole nii ebatervislik ja kallis, aga ma lihtsalt ei näinud mõtet, miks väljas süüa. Hiljem kutsusid nad mind pubisse ning mul oli tõsine kavatsus uhke näoga apelsini mahla jääga tellida. Aga see plaan kukkus läbi, sest nad istusid nii mõnusasti pubi ees veini pudeliga. Ja eks ma siis kah otsustasin veini kasuks. Mul tekkis korraks ka äkkmõte, et hakkaks õige küpsetamisega tegelema. Aga võta näpust-mida muud ikka meie imelisest korterist eeldada, ahi läks katki ühel heal päeval. Kõik mu sügavkülmutatud toidud jäävad söömata vist.Issand ja mul on kogu aeg nii palju asju. Lihtsalt asju. Õnneks kooli lõpetamise ja kolimisega seoses saab suurest pahnast lahti. Kas prügilasse, heategevusse või olen nii lahke ja jätan mõned vajalikud asjad maha. Maitea milleni kogu see asi viib? Äkki hakkan oma voodit ka ära tegema kunagi? Hah, või hakkan minimalistiks? Kes omab umbes seljakoti täie asju. See oleks küll lahe. Homme ma isegi annan end kooliüritusele näole. Pigem sellepärast, et paljusid tuttavaid ja sõpru peale seda vist kunagi ei näe. Ja enne üritust lähme Susiega Bridge of Allanis jalutama. Sinna pole aastaid sattunud. Saame nagu kaks vanadaami alleedes jalutada ja vanadust arutada. Sellest rääkides, siis no päriselt täna tulid kohvile grupp tädikesi Londonist ja nad on täpselt Golden Girls'i briti versioon! Seda oli nii äge vaadata, tuju läks ka palju paremaks! Samas suht hirmuäratav, kui hästi ma vanemate kodanikega olen viimasel ajal läbi saanud. Ütleme nii, et eriti muret tekitav oli see kainestav hetk, kui meie kõrvalmaja suht eakas iirlasest naaber (need, kelle katusel Karita turnis ükskord) täna kohvikusse tuli, kindlameelselt mu juurde kõndis ning vist tere tahtis lihtlsalt öelda. Kui nad juhuslikult Austraalias pole, on nad siin ja ta olevat JUST lennukilt maha astunud ja..siis ta tuli mind nägema ja kohvi ei tahtnudki? Ega kerge viski hingeõhk mul märkamata ei jäänud. Mu meelest äge, et ta viitsis selle eksta efforti teha, aga siis tekib mul küsimus, et mis just juhtus...? Aga ta on nii tore onkel, et me võime sõbrad küll olla

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar