pühapäev, juuni 16

Elu kokkupakkimine

Täiega hämmastav, kuidas ma tulin Šotimaale max 30 kg asjadega ja nüüd korteris ringi vaadates tuleb kerge ahastus peale, sest kõik on ju vaja kaasa pakkida. Olen küll poole kogu kolast kas ära visanud või ära andnud, kuid ikka tekib tahtmine nutta, kui ma ette kujutan, kuidas ma kõik endaga kaasa võetud saan. Loodame, et Karin saab Heidilt suured pagasid, see teeks elu lihtsamaks. Ja siis pakkimisele mõeldes tulevad igasugused muud tulevikumõtted, noh kaasa aitavad muidugi ka igasugused noomitavad ja pettust kajavad hääletoonid inimestes, kui ma oma plaanidest, või siis nende puudumisest, räägin. Sest ega no see pole aksepteeritav lihtsalt niisama OLLES MITTE ÕPILANE võtta asja rahulikult ning tasapisi hakata normaalseks. Ja ütleme nii, et kui suurim põnevus mu päevas on see, kui mu uued korterikaaslased välja käisid, et võik koristada, jah-koristada, siis ma ei imesta, kui heade uudiste puudumises mingi poolmiljon vastandikku mõtet peast läbi jookseb. A mul jälle tuju nii heaa, sest Karin andis update'i-neil üleni ära kolitud uude korterisse, naabrid olevat megasõbralikud. Nad juba koos tegid paar õlut, kutsuti ka grillima ning ehk teeme joint housewarmingu. Jaaaaaa Karini boss olevat juba läinud Kariniga rääkima, et ta kuulis, et ta õde (ehk minaaa) hakkab seal tööle. Nii et neil juhuslikult vaja kedagi siis. Pole pahaa. Kogu seda asja kirjutades, olles samal ajal natuke kurb, et ikkagi kodulinn olnud see Stirling mitu aastat, kuulen ma õues jäledat räuskamist ja paljuõnne sünnipäevaks laulmist sellise eriti maaka Šoti aksendiga, mis omakorda viib mu ettekujutuse glamuursetele ülekaalulistele kohalikele neidudele ning nädalavahetuse õhtutele, mil see tänav, kus elan, muutub mingiks takistusrajaks. Valida on kahe tänavapoole vahel, ühel pool on normaalsed pubid, teisel pool on ebanormaalsed pubid, kus mingid saja aastased passsivad hommikust õhtuni. Ja siis peab hindama silmaga, kummas on rohkem joodikuid, kellega silmitsi väga seitsa ei tahaks. Ja siis takkaotsa jooksevad sabas klubide PR töötajad ,kes klubisse üritavad meelitada oma £1 päästmetega. How'bout NO. Ma tahaks näha ühte inimest, keda nad oleks lambist odava sissepääsmega veennud, et välja minna. Nii et igal juhul siis tekib õnnelik tunne, et saab midagi muud peale väikse linna elu mekkida. life is good

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar